Mis teema selle Käsmu külaga siis õigupoolest on?

Eva Kübar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavaka teise kursuse tudengid teevad nalja kõrgel tasemel, tükk kisub kaasa ega mõju labasena.
Lavaka teise kursuse tudengid teevad nalja kõrgel tasemel, tükk kisub kaasa ega mõju labasena. Foto: Hendrik Toompere jr

Esimesel korral on ikka selline kordumatu mesine mekk man. Seda iselaadset segu teadmatusest, enda, oma kaaslaste ja lava piiride kompimisest, tegemise julgusest (sest kõrvetada pole veel saanud) ei kogeta enam kunagi. Uute, praegu teise kursuse lõpetanud lavakate iga järgmine tulemine on juba teine.

Julgusest ja koolilapselikult siirast tahtmisest teatrit teha oli laupäevaõhtune Käsmu rahvamaja saal täis. Sümboolne on seegi, et publik litsus end istuma klapptooliridadele, mil musta markeriga märge «5B» või «7B» – justkui 1. septembri avaaktusel.


«Ahoi» on risti ja põiki Käsmu lugu – algul käisid lavakunstikooli teise kursuse tudengid Käsmu vaimu, legendaarse Aarne Vaigu juures vanades dokumentides sobramas, et aimu saada, mis elu väikeses rannikukülas möödunud sajandi algul elati. Tegid etüüde, nii nagu nemad asja nägid. Sel kevadel lavakunstikooli lavastajana lõpetanud Uku Uusberg vaatas üle ja tegi palju asju ümber, ainult teema – Käsmu – jäi samaks.


Käsmu kohavaim on kahtlemata tugev, sest mingi vägi see ju on, mis nii kirjanikke, kunstnikke kui heliloojaid on sinna niisama suve veetma või siis konkreetsemalt muusa puudutust ootama toonud.


Aga mitte nendest, vaimuhiiglastest, ei räägi «Ahoi», vaid lihtsast Käsmu rahvast – naisest, kelle põhitegevus on merelt mehi koju oodata, ja meestest, kellest pole asja isegi tuletorni ehitamisel, sest kala meres ju ometi kutsub.


See ongi lustakas külalugu, mida mängitakse Käsmu rahvamajas. Määratlus, mis võiks panna kergesti kahtlema, kas saalis istudes laval toimuva pärast mitte piinlik ei hakka…. Kuid lavakunstikooli teise kursuse tudengid mõistavad nalja tegemise kunsti professionaalsel tasemel. Nii et see mõjub kaasakiskuva ja kindlasti mitte labasena.


Kogu lugu hoiab koos küll ajalist telge pidi üles ehitatud narratiiv, kuid see ei ole siin kindlasti mitte peamine selgroog, vaid põgus sideaine, et etüüdid, laulud, pillimäng ja tantsud päris koost ei laguneks.
Lavastuse peamiseks trumbiks on õigesti valitud tempo-rütm, mis sobib kokku nii noorte näitlejate olemuse kui ka loo kergusega.


Lavastuslikud lahendused, iseäranis stseen, kus terve kursus on haaratud Käsmu poolearuliste naiste kujutamisse või ka poistest moodustuv röökiv kajakaparv, on tunda kõvasti esimeste lavastamiskordade loomingulist vabadust – loodan, et see jääb Uusbergi ka edaspidi saatma.


Koolitööle kohustuslikult saab iga näitlejaks pürgiv nooruk ka vähemalt ühes stseenis n-ö peaosa mängida, nii et nimed ja näod hakkavad juba vaikselt kokku saama ning ettekujutus lavakooli 24. lennust moodustuma. Laulutalendiga on õnnistatud päris mitut nende hulgast, iseäranis paistis silma slaavi verd Jekaterina Nikolajeva täieti unustamatute venekeelsete aariatega. Sinna juurde muidugi rahvusest tulenev temperament….


Särava esitusena jäi eredamalt meelde veel ka kahe külanaise (Liisa Pulk, Kertu Moppel) etüüd uue tuletorni avamisel, Artur Tedremägi Käsmu kohaliku kirjanikuna, Sandra Üksküla kogu esimese vaatuse ajal mängitud vanake, kolm klähvivat koera (Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla, Mikk Jürjens)… Rohkem lihtsalt ei jõua nimetada, sest tegelikult olid nad kõik head.


Hilisemast spontaansest vestlusest kohaliku vaimu Aar­ne Vaiguga selgus küll, et vanameister heidab noortele ette pealiskaudset suhtumist mereküla ajaloosse – näiteks, miks hakkasid kolm koera sõbrustama venelannaga, samal ajal kui on teada, et Käsmu koerad haukusid alati hambad verel võõraste peale. Ning miks ei olnud piirivalvuritel õigeid mundreid…


Tõsi, pisut kergekäelist ja mängulist suhtumist materjali on tunda – kuid ega tegu polegi dokumentaaldraamaga. Kõik olulisemad ajaloopunktid olid kaetud, lavastus oli täis ootamatuid lahendusi ning mis peamine – oli näha, et näitlejad naudivad ka ise mängu ilu. Minge Käsmu, kes veel koha leiab.

UUS LAVASTUS
«Ahoi»
, Käsmu-aineline lugu
Lavastaja: Uku Uusberg
Kunstnik: Inga Vares
Osades: EMTA lavakunstikooli II kursus
Kursuse juhendaja: Hendrik Toompere jr
Esietendus 27. juunil Käsmu rahvamajas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles