Robert Kitt: usaldus ja läbipaistvus tagab edu

Robert Kitt Foto: Repro

Viimasel ajal on palju räägitud pensionifondidest. «Meedia peksab, järelikult hoolib» võiks kõlada parafraseering. Kindlasti on siin omajagu tõde: esimene vabatahtlik pensionifond loodi Eestis 1999. aasta aprillis. Läks aastaid, ilma et keegi oleks sellest mingit numbrit teinud. Teise samba fondid on nüüdseks saanud kuueaastaseks: paras võtta mõtlemis- ja ühiskondliku diskussiooni aeg.

Maailmapank pani 1994. aastal kirja mudeli, mida nimetatakse kolme samba süsteemiks ehk inimese pension baseerub kolmel sambal: riigi makstav pension (esimene sammas), kohustuslikult säästetud vahendid (teine) ja vabatahtlikult säästetud vahendid (kolmas). Seistes silmitsi rahvastiku vananemise ja töötajaskonna vähenemisega, võeti 1990ndate lõpul ette pensionireform, mis juurutas ka Eestis sellise süsteemi.

Esimese osana reformiti 1998. aasta alguses riiklikku pensioni, mille tulemusena seati see sõltuvusse inimese staažist, palgast ning Eesti hinna- ja palgatasemest. Samal aastal reformiti ka vabatahtlikku pensioniks kogumist ehk kolmandat sammast, mis andis kogujale märkimisväärsed maksusoodustused. Muide, meie kolmas sammas on maailma üks maksusoodustatumaid süsteeme. Viimaks võeti 2001. aastal vastu ka kohustusliku kogumispensioni seadus, mis võimaldas 2002. aasta suvel käivitada teise samba pensionifondid.

Pensionifondide haldajad on äriettevõtted, kes teenivad sisuliselt klientide rahulolu pealt. Praegu on igal inimesel võimalik valida 15 pensionifondi vahel: vaba valik on võtta fond, kus on kõige madalam tasu. Samas on võimalik valida ka fond, kus on kõige madalamad riskid, või selline, kus on kõige kõrgem tootlus. Kõrged tasud ei tähenda automaatselt madalamat tootlust ehk väiksemat pensioni. Tasude reguleerimine tekitab aga turutõrke, mis moonutab konkurentsi ja kokkuvõttes viib klientide valiku vähenemiseni.

Kõige lihtsam võimalus tasude teema lõpetamiseks oleks pensionifondide koondamine üheks, riiklikuks pensionifondiks (või siis üheks konservatiivseks ja üheks progressiivseks), kus tasud puuduksid. Selliseid fonde juhiks riiklik investeerimiskomitee, kuhu saab palgata välismaiseid eksperte. See ei ole aga nii lihtne, kui esmapilgul näib: töötukassa kogemus näitab, et häid eksperte on sama raske valida kui head portfelli kokku panna. Positiivse näite saab tuua Kosovost, kus selline riiklik fond koos välismaiste nõustajatega töötab.

Et lõpetada emotsionaalne vaidlus pensionifondide tasude üle, tuleks fondihalduritele teha kohustuslikuks kõikide otseste ja kaudsete teise sambaga seotud tulude ja kulude avalikustamine. Muu hulgas peaks lahti kirjutatama ka seotud osapooltele (nt pangale) makstavate tasude ja kulude struktuuri. Umbes selline praktika töötab ka teistes poolavalikke teenuseid pakkuvates sektorites, nagu näiteks telefoni- ja energiasektor. Oluline oleks, et kõik teenusepakkujad avalikustaksid oma tulemi võrdsetel alustel.

Probleemid, mis ajakirjandus on meie lugejateni toonud, pole omased mitte ainult Eestile, vaid nendega seisavad silmitsi kõik riigid maailmas. Et soodustada pinnast sügavamateks arut­eludeks, toon välja kolm teemat, millega kolleegid teiste riikide pensionifondidest rinda on pistnud.

Meil on vaieldamatult Euroopa üks liberaalsemaid pensionisüsteeme, kus geograafilised investeerimispiirangud praktiliselt puuduvad. Samas tähendab see, et 2 miljardit krooni Eesti pensioniraha kasvab välismaal. Kodumaisesse ettevõtlusesse investeerimine turgutaks aga oluliselt Eesti majandust ning aitaks ehk üle saada meid vaevavast majandussurutisest.

Näiteks Poolas ongi lubatud välismaale paigutada vaid viis protsenti pensionifondide rahast. Paraku on Eesti probleem väiksus: Tallinna börs ei ole representatiivne majanduse suhtes. Mitmed ettevõtted on börsilt «ära korjatud» ning investeerimine Eesti börsiettevõtetesse ei paku mitte mingisugust riskide hajutamist.

Slovakkias on lubatud teise sambaga liitunud inimestel soovi korral oma liitumisavaldus tagasi võtta. Palju seda võimalust kasutatud pole, kuid hirmuäratav on selline areng ikkagi. Teisest sambast loobumine viib riigi paari­kümne aasta pärast olukorrani, kus pensionärid ei saa pensione. Lühiajaliselt kannatavad pensionifondid ning nõrgemad lõpetavad tegevuse. Pikaajaliselt kaotab rahvas, kellel jääb saamata pension.

Läti parlamendil tekkis hiljaaegu idee, et kui pensionifondi tootlus on negatiivne, peaks pensionifondi haldur selle klientidele kompenseerima. Kõlab hästi? On selge, et miljarditesse küündivate pensionifondide puhul ei soovi ükski eraettevõte endale sellist potentsiaalset kohustust. Et seda vältida, on kaks võimalust: a) kindlustada kalli raha eest portfell languste vastu või b) osta ainult selliseid instrumente, mis on suhteliselt riskivabad. Mõlemad variandid annavad umbes sarnase tulemi, kus fondi tootlus on alati positiivne, kuid harva üle mõne protsendi.

Pensionid on väga keeruline teema ning siin ei ole ideaalset lahendust. Rahvastiku vananemine ja suured ootused tuleviku pensioni osas moodustavad keerulise probleemistiku, mille ükskõik millisel lahendusel on ka nõrgemaid külgi. Olgem siis kritiseerides objektiivsed ning pakkugem välja lahendusi.

Erasektorile usaldatud pensionifondide haldamine kätkeb endas konkurentsi fondide ja pakkujate vahel. On täiesti normaalne, et äri tehes soovitakse teenida kasumit. Paraku on tasud vaid fondivalitsejate tulupool ja ülevaateid kirjutades unustatakse sageli ära kulud. Kasumi rehkendamisel vaadakem neid asju ikka koos.

Igasugune investeerimistegevus kätkeb endas riski. Risk on teadmatus tuleviku suhtes. Mida suurem on risk, seda suurem on oodatav tootlus. Pole mõtet teha pensionisüsteemi, kus fondidel on riskide võtmine keelatud.

Samuti kordan üle varem tehtud ettepaneku finantsinspektsioonile ja rahandusministeeriumile: teha fondihalduritele kohustuslikuks kõigi otseste ja kaudsete teise sambaga seotud tulude ja kulude avalikustamine aastaaruannetes, sh ka seotud osapooltele makstavate tasude ja kulude struktuur. Selline muutus teeks Eesti riigi pensionisüsteemi ainult jätkusuutlikumaks ja tugevamaks, sest usaldus on kõige tugevam kapital.