Erik Puura leiab, et valdkondi, millega tegeledes Eesti maailma konkurentsis kindlasti edu võiks saavutada on külluses, ent sisult tühine tarbimiskultuur kipub meid hukutama.
Eesti, tarbimisühiskond ja 9 aastat tulutuid Nokia-otsinguid
8. juuli 2008, 16:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adam Smith kirjutas: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Ta tegi seda aastal 1776. Praegu, 232 aastat hiljem on eestlased lisamas sellele uut põhitõde: elu ainsaks eesmärgiks on tarbimine.
Kui me ei tarbi kõike seda, mis on toodetud, variseb meie tarbimisühiskond kokku. Nii lihtne see ongi.
Tarbimisühiskond
Seejuures on suur osa tänapäeva majandusest suunatud inimlikele nõrkustele, tervist kahjustavatele kommetele ning kindlusetusele. Kasiinod. Alkohol. Suitsetamine. Kiirtoit. Mood. Soov olla naabrist parem. Soov olla maanteel kõige kiirem. Rahakoti paksuse põhjal koostatud pingeread.
Et majandus kokku ei kukuks, ei saa meeletu tarbimisriigi valitsus majanduse arengut takistada. Seda juhul, kui valitsust hinnataksegi peamiselt majanduskasvu ning ühiskonnagruppidele antud majandusliku heaolu valmislubaduste järgi. Aga täpselt nii ju me valitsust hindame.
Juba 9 aastat me mõtleme, mis on Eesti Nokia. Aga mida me üldse mõtleme Nokia all? Kas Eesti oma toodet või leiutist, mida kogu maailm soovib osta ja mille tulemusena meie tarbimisühiskond saab edukalt uue puhangu tiibadesse – uued kasiinod, kallimad riided, rohkem iluoperatsioone?
Kogu maailm on muutumas
Inimeste põhivajaduste täitmiseks vajalik toit, transpordiks vaja minev kütus ja eriti jahedamas kliimas kütteks ja valgustuseks kuluv energia muutuvad järjest kallimaks.
Pole kindlalt teada, kas globaalsed kliimamuutused on peamiselt inimtekkelised või mitte, aga lähtutakse printsiibist «parem karta kui kahetseda» ning maksustatakse kasvuhoonegaasid.
Üha rohkem lähevad hinda puhtad mageveevarud, samuti puhas õhk. Lisaks muutub üha keerulisemaks hallata kõiki loodud kemikaale, millest paljude mõju on teadmata.
Eesti eeldused on head
Kui analüüsida Eesti hetkeseisu, siis on meil kõik eeldused püsimajäämiseks sellises muutvas maailmas.
Meil on väga suured maa- ja metsaressursid ühe inimese kohta, sealhulgas suur haritava maa osakaal.
Lisaks on meil suured põhjaveevarud ning võrreldes maailma paljude piirkondadega väga väikesed suurte looduskatastroofide ohud (maavärinad, vulkaanipursked, maalihked, üleujutused), suured tuuleenergiaressursid (mida oleks vaja õppida edukalt akumuleerima) jne.
Globaalsete kliimamuutuste prognoositud mõjud Eesti majanduselule ja inimeste igapäevaelule on suhteliselt väikesed, osa neist võib pidada isegi positiivseteks.
Meil on loomulikult ka probleeme, mille oleme ise tekitanud - näiteks põlevkivi keemilise töötlemise jääkide keskkonnamõjud, mida mina pean Eesti peamiseks keskkonnaprobleemiks -, aga mitte midagi ületamatut, kui loogiliselt mõelda ja tegutseda.
Meie lähtepositsioon on võrreldes enamiku maailma riikidega väga palju parem.
Kindlapeale mineku võimalused
Kui me ehitaksime oma mõtteviisi üles sellele, et me ei torma mõtlemata järele domineerivatele trendidele, vaid oskame analüüsida ja ette ennustada tulevikuühiskonna vajadusi ja põhimõtteidm, siis oskaksime ka suunata Eesti tehnoloogilist arengut.
On valdkondi, mida arendades on võimatu mööda panna.
Nende hulka kuuluvad näiteks energiasäästlikud ja ohtlike kemikaalide vabad hooned, teaduspõhised uute ravimeetodite ja ravimite arendused, alternatiivenergeetika, kohalikele vajadustele ja võimalustele põhinevad keskkonnatehnoloogiad jne.
Olles ehitanud vastavad kompetentsid üles siin Eestis tekib nende järele üsna kiiresti ka rahvusvaheline nõudlus.
On täiesti uusi valdkondi, mis on kogu maailmas veel loomisjärgus.
Näiteks puuduvad efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused.
Probleemide teadvustamine toimub isegi laulude kaudu - kui ikka kellegi arvates on tõesti väikelinnade lemmikspordialaks meeleheide, siis on midagi väga valesti.
Oleme mattunud ja hakanud siiralt uskuma väärtushinnanguid, mille hulka kuuluvad beibekultuur, hängimine, poekartulid (kooritud!) ja kõik muu, mis on naabrist parem.
On olemas (veel) väga palju inimesi, kes säilitavad teistsugust mõtteviisi ja püüavad seda ka oma lastele edasi anda, aga agressiivsete üha mõttetumate asjade tarbimisele suunatud meediarünnakute taustal on neil järjest raskem...
Oleme rääkinud abstraktselt, et meil on vaja rohkem insenere ja doktorikraadiga teadlasi. Vähem aga oleme süüvinud sellesse, kas ja kuidas me tahame suurendada olemasolevat õpet või suudame ka panna aluse uute tulevikutehnoloogiate arendamisele, koolkondade tekkele ja õpetamisele.
Aga veelgi olulisem - oleme ise ära kadunud, rämpsmeedia ja asjade ostuga kaasneva prügi alla maetud ning ainult mõneks üksikuks hetkeks, näiteks laulupeoks, suudame oma pead veel välja pista.