Mart Laisk: pedogoogilisi mõttemõlgutusi

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laisk
Mart Laisk Foto: Christian-Johannes Kask

Kui me ei arvaks, et meie hädade eest on vastutav «tema seal», olgu see tema siis Jumal pilve peal või juhus laboratooriumis, siis me ei laseks enam kurjusel sündida, sest me oleme ise oma maailma loojad ja seega ka vastutajad, kirjutab kolumnist Mart Laisk.

Eestit tabavad järjest uued ja uued pedofiiliaskandaalid. Küll leidub lapsenäppijaid riigiametites, küll muudeski auväärt ametites. Selles, et paljud skandaalid plahvatavad lastega tegelevate institutsioonide lähinaabruses, pole midagi üllatavat. Eks maiasmokk kipub ikka kommipoodi tööle.

Pedofiilia on kujunemas epideemiaks üle maailma. Kellelegi pole saladuseks, et internet pakub piiramatult lapsi kaasavat nilbet materjali ja mitmed pedofiiliale viitavad otsingusõnad troonivad otsingumootorite edetabelite tippudes.

Kas maailm on hulluks läinud? Miks ei taha terved noored mehed seksida tervete noorte naistega, vaid rahuldavad oma sugukirge väikeste plikade seelikusaba alla ja koolijütside püksi piiludes. Miks hakkab keegi toorest õunavissi eelistama küpsele
punaubinale?

Kuigi on palju maid, kus verinoored lapsukesed juba aegsasti mehele pannakse, on meie kultuuris noore inimese valmisolek rahuldustpakkuvaks seksuaalsuhteks palju hilisem. Seadus lubab noortel suguelu alustada neljateistaastaselt. Kas seda on vähe või palju, on vaidluse küsimus, aga on selge, et esimese vahekorrani jõutakse järjest varem. Kus on pakkumist, seal on ka tarbijaid, ja muidugi ka vastupidi.

Ma ei taha siin kindlasti süüdistada pedofiilide ohvreid, aga on selge, et nii pedofiilid ise kui ka nende ohvrid on ühe ja sama nähtuse erinevad väljendused.

Ja see nähtus on ühiskonnas järjest süvenev totaalne armastuse  ja hoolivuse puudumine. Lapsevanemad käituvad järjest egoistlikumalt ja lapses ei nähta mitte Jumala õnnistust, vaid tüütut takistust «tõeliste» väärtuste püüdmisel. Sellises keskkonnas kasvanud lapsed takerduvad oma arengus traumaatilisse lapsepõlve ja kogetud hüljatus saadab neid kogu elu. Nende isiksus ei suuda areneda täiskasvanud, armastusvõimeliseks meheks või naiseks, vaid inimene jääb psüühiliselt lapseks.

Laps aga ei saa astuda sugulisse vahekorda küpse naise või mehega. Ta peabki suhtlema teiste lastega, aga kuna keha nõuab oma, siis asendabki normaalseid seksuaalsuhteid enese rahuldamine nendega, kelle vanus ka kehaliselt vastab pedofiili psühholoogilisele vanusele. Sünnib kommionu.

Vanemate hoolimatus on tihti ka põhjus, miks laps satub nende kommionude ohvriks. Ei lähe ju laps sinna tegelikult mitte kommi tahtma, vaid pigem kodus nappivat lähedustunnet otsima. Kohtuvad kaks armastusdefitsiidis last, keda viis kokku ühine õnnetus, kalgid vanemad. Õnnetuseks ei vasta pedofiili keha tema tegelikule (psühholoogilisele) vanusele ja tulemuseks on katastroof, millest lapse­kehaga laps lahkub veelgi suurema traumaga ja tõenäosusega ka ise pedofiiliks saada.

Mida siis teha? On võetud vastu seadusi, mis oluliselt karmistavad lapsepilastajate karistusi. Need seadused võivad küll rahuldada ühiskonna kättemaksuiha, aga on sisuliselt kasutud nähtuse enda vastu. Kuna selle nähtuse juured on just ühiskonna liigses agressiivsuses, siis on seaduste karmistamisel pigem vastupidine mõju loodetule. Abi oleks inimese suuremast väärtustamisest, igavikulise eelistamisest ajalikule, aga see läheb juba meie kultuuri alusmüüride juurde. Kus siis tekivad need võikad lapsevanemad, kelle vastutustundetus mõistab nende võsukesed elukestvatesse piinadesse. Eks suuresti ikka samasugustest vaegkodudest, aga võib ka öelda, et selliste ühiskonnaohtlike mutantide loomine algab juba koolist. Kogu nn teaduslik maailmavaade, mis ainureligioonina on vallutanud meie koolid, eitab ju subjektiivsuse tähtsust, aga seeläbi ka inimest ennast kui subjektiivsuse kandjat. Kui õpilastes ei nähta mitte inimest, vaid halvemaid ja paremaid mälukaarte, siis kandub niisugune tehnitsism ka hilisemasse ellu.

Sellise hariduse saanud laste väärtusskaalad on lootusetult paigast ära. Maailm on nende jaoks vaid asjade kogum ja «võidab» see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga võitmisest on tehtud eluküsimus. Selline inimrobot ei suuda mõista, miks ta peaks raiskama ennast lapse armastamisele, kui võib selle asemel ennast hoopis kõikvõimalike nipsasjakestega üle kuhjata ja sellest mingit elusamust loota. Ta võib-olla isegi armastaks, kui tal oleks õrna aimu, mis asi see armastus üldse on. Armastuseks nimetatakse himu teise inimese järele.

On tegelikult igati normaalne, et arenenud maades sündimus väheneb, sest väheneb meie võime armastada. Mida rohkem on meil asju, seda vähem on meil meid ennast ja seda haigemaks jäävad meie lapsed. Me ise sigitame neid õnnetuid lapsi mehe kehas, sest emad toovad oma pisikese küll ilmale, aga neil ei ole armastusjõudu, mida iga ilmakodanik vajab autonoomseks täiskasvanuks saamisel. Pedofiilid on kimäärid, kes oma eale mittevastavas kehas on  igavese juudina maa ja taeva vahele rippuma jäänud. Õnnetud hinged, kelle olukorra eest vastutus lasub nende invaliidistatud vanematel, kelle olukorra eest omakorda lasub vastutus juba ühiskonna väärastunud väärtushinnangutel laiemalt. 

Pedofiilid on meie enda loodud koletised, kes on tulnud meile meenutama meie ärapööramist igavikulisest. Ma ei arva, et meie koolid peaks lastele õpetama ristiusu dogmasid või ka ükskõik millise muu religiooni omasid. Ka teadus on üks religioon, ja oleks vaid mõistlik, kui teaduslikku maailmavaadet pakutaks meie haridusprogrammis kui üht võimalikku maailma tõlgendamise mudelit, mis on kindlasti kasutatav teatud juhtudel, aga mitte kui ainuvõimalikku kinnismõtet. Pigem võiks kool õpetada last olema aktiivne looja. Ta võiks sisendada lapsele, et ta on põhjus, mitte tagajärg, ja kogu maailm tema ümber on tema vastutusel.

Jumal ei istu pilve peal ega peitu ka Juhuse nime all teaduslikes laboratooriumides. Jumal asub meie kõigi südames ja me puudutame teda iga kord, kui lausume pühalikud sõnad «Mina Olen».

Kui iga inimene tunneks enda vastutust maailma ees, siis ei saaks meie ümber sündida enam mingit kurja. Kui me ei arvaks, et meie hädade eest on vastutav «tema seal», olgu see tema siis Jumal pilve peal või juhus laboratooriumis, siis me ei laseks enam kurjusel sündida, sest me oleme ise oma maailma loojad ja seega ka vastutajad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles