Õigus teada ja tunda, et elan

Esimene mõte pärast selle hingeliigutava draama katartilist finaali oli: skandinaavlaste loomingut peaks rohkem Eesti lavadel olema, alates klassikutest (Ibsen, Hamsun, Lagerlöf) ja lõpetades kaasaegsetega.

Sest lähema kultuurilise kontekstiga kõnetavad nad meid vahetumalt kui kaugete maade autorid. Eestiski leidub kolkakülasid, mille elukorraldus kulgeb ja püsib ühe või kahe liidri mõjusfääris. Pollakil on selleks küla Põhja-Rootsis, kus autoriteetideks kohalik kirikhärra Stig (Peeter Tammearu) ja ettevõtja Arne (Arvi Mägi). 

Kadunud poeg

Ühel päeval naaseb külla sealt pärit maailmakuulsust kogunud, kuid infarkti tõttu karjääri katkestanud dirigent Daniel Daréus (Indrek Sammul). Ta on muutnud nime, tulnud otsima rahu, kuid külakogukonnas on kõigil oma koht ja roll, mistõttu nii Stig kui Arne paluvad teda juhatama koori.

Danieli eluvaade ja pühendumus pöörab senise elu pea peale. Ta on nagu pärm, mis paneb vaikelus ja rutiinis eksisteerinud kogukonna käärima, avab aastakümneid allasurutud või miilanud suhteprobleemid kui paise (Luule Komissarovi värvikalt kehastatud otsekohesel Olgal on selleks oma diagnoos: pärast kõhukinnisust on pask vedel).

Leida harmooniat

Mida sügavamale ulatub Da­niel puudutama külarahva hinge – armastuse tärkamiseni Danieli ja Lena (Kata-Riina Luide) vahel –, seda suuremaks paisub kirikhärra armukadedus. Hirm usu ja jumalasõnaga vooderdatud autoriteedi kaotamise pärast sunnib teda vallandama Da­nieli kantori kohalt ning üritama Danieli ja iseend tappa.

See on draama üks intriigidest, mille keskmes on pastor Stig, ning mis tuleb tuttav ette, sest niisugust lõhestatud hingega, elu enda, kivistunud usu ja kirikudogma vahel traagiliselt kõikuvat kirikuõpetajat on oma loomingus kujutanud Ingmar Bergman.

Tammearu Stigis on veenvust nii pärsitud ja rahuldamata iha väljamängimisel oma naise Ingeri (Carita Vaikjärv) suhtes kui Danieli meeletuseni paisuvas kadestamises.

Daniel on meedium, kelle saatus on aidata inimestes leida harmooniat (seda taevalikku kokkukõla). Aga mitte väljaspool inimest, mitte lastes end välisel dikteerida, vaid otsides ja järgides sisehäält, ning leidnud selle, omada õigust teada ja tunda elu.

Tähtis on – ütleksin, et see ongi draama sõnum –, et meie lähedal leiduks keegi Danieli-sugune, kes meile seda elamise õigust meelde tuletaks.

Sammuli sooritus Danielina on professionaalne. Ta pihtimustes, dialoogis Lenaga, atakkides aimub Tammsaare Indrekut, aga sinna ei saa vist midagi parata, kui elu suurroll jääb varjutama teisi. 

Ma ei ole näinud Rootsi seni kõigi aegade menukaimat Pollaki samanimelist filmi, seetõttu ei tea, milliste probleemidega seisis silmitsi lavastaja Ingo Normet.

Filmile algmaterjalina viitab stseenilisus (selle on juba ette kirjutanud dramatiseerija Sofia Aminoff). Normeti käekirja kuulub tempereeritus ja psühholoogilise veenvuse taotlus.

Paatoslik lai joon ei näi talle sobivat. «Nii nagu taevas» võiks ju ülevoolava sentimentaalsusega lavastada – ainet on selleks enam kui küll. Normet siiski tundeid peale ei suru.

Etenduse mõte on ju kaasahelisemise otsimine kõigele, mis juba olemas. Ometi tunnistan, et etenduse lõpus, kui Daniel murdub ega jõua enam kunagi oma koori juhatama, ning kui siis koor hakkab otsima endast tõusva ürghääle väreluses harmooniat ja kui see paisub taevani tõusvaks akordiks, mille lõpus on vaikus – the rest is ­silence –, siis ma neelatasin liigutusest. Tänan, Ugala!

Uuslavastus

Kay Pollak «Nii nagu taevas»
Lavastaja Ingo Normet
Osades Indrek Sammul, Peeter Tammearu, Arvi Mägi, Kata-Riina Luide, Carita Vaikjärv, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Andres Oja, Luule Komissarov, Margus Vaher, Enn Kose
Esietendus 27. novembril Viljandis