ETV saade «Pealtnägija» tõdes, et Eestis napib õpetajaid lastele, kel on korraga nii nägemis- kui kuulmispuue.
Eestis napib pimekurtidele lastele õpetajaid
9. detsember 2009, 20:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht Raissa Keskküla rääkis «Pealtnägijale», et aastate jooksul on kasvanud liitpuudega laste ehk just nende, kel kaasneb ühe puudega ka mingi teine, hulk, vahendas
.
«Tegelikult on nii, et järjest tuleb juurde raskemaid lapsi. Nagu meie nimetame terveid pimedaid, see tähendab, et kui laps on ainult pime, siis neid tuleb väga vähe juurde,» nentis Keskküla.
Keskküla sõnul ei olnud enne tugiliidu moodustamist eesti keeles olemas liitpuude nimetamiseks isegi vastavat sõnavara. «Veel vähem osati sääraste olenditega midagi tarka peale hakata. Pärast sündi saadeti nad otse haiglast lastekodudesse vegeteerima ja surema,» ütles Keskküla.
Keskküla sõnul oli see päris lihtne varem, laps lihtsalt anti ära. «Täna meie lapsevanemad enam lapsi ära ei anna. Väga rasked lapsed on, ja ikka lapsevanam tahab, et ta kasvaks kodus, et tal oleks kusagil käia koolis,» tõdes Keskküla.
Täna on Eestis koos laste ja täiskasvanutega kokku üle 200 pimekurdi, suur osa neist on ühiskonnast täiesti isoleeritud. Pimekurtide Tugiliit loodigi sarnaste muredega lastevanemate algatusel, kes mõistsid ühel hetkel, et ilma organiseeritud asjaajamiseta, jääksidki pimekurdid toanurka konutama.
«Nende lastega ei oska ju keegi suheda, ei oska vanem ka. Vanemad alati imestavad kui me viime kursuse läbi ja siis nad kursuse lõpus ütlevad, et kuidas ma ei osanud, et see on ju nii lihtne. Ühelgi inimesel, kui tal sünnib puudega laps ei sünni ju oskused, selleks on spetsialistid olemas,» ütles Keskküla.
Koolitusi ja kursusi korraldav tugiliit teeb küll tänuväärset tööd aga nende jõud ei käi kaugeltki üle. Eestis ei ole lihtsalt ei ole piisavalt spetsialiste, kes oskaks sellise kasvava hulga pimekurtidega ümber käia.
Kuna Eesti riik toetab neid minimaalselt, siis otsitake abi välismaalt. Üks Eesti pimekurtide laste päästeingel on olnud viimane aasta Bente Özgur Põhjamaade Sotsiaalhoolekandekeskusest Taanist. Nii on abivajajate lastega tegelevad inimesed saanud pea aasta jooksul õpetust.
Eestis on praegu kolm kooli, kus pimekurte lapsi õpetatakse: Tallinna Heleni kool, Porkuni kool ja Tartu Emajõe kool, kus kõigis on Özguril ka oma hoolealune.
Özgur rääkis «Pealtnägijale», et ta sattus pimekurtidega tegelema juhuslikult. «Alustasin tegevust kurtidele mõeldud organisatsioonis ja seal olid ka mõned pimekurdid. Märkasin, et keegi väga ei tahtnud nendega tegeleda, sest see on nii keeruline,» nentis Özgur.
«Mind hakkas huvitama, kuidas selliste inimestega saaks tegeleda ja suhelda ja kuidas nendega kontakti saavutada,» tõdes Özgur.
Özguri sõnul aitab teda eesmärkide saavutamisel just enda asetamine pimekurtide olukorda, et neid paremini mõista. «Ja seejärel ma mõtlen, mis võiks olla järgmine samm,» ütles Özgur.
Kui Özguri käe all on pimekurtide avanemine olnud tormiline, siis paraku on kõigi pimekurtide laste tulevik praegu Eestis tume. Tragöödia seisneb selles, et hoolimata kogu sellest tänuväärsest tööst on pimekurdil tänapäeva Eestis kaks stsenaariumi: kas konutada vanematekodu nurgas või veeta ülejäänud elu hooldekodus.