Kas naiste ringkaitse jätab osa isasid lasteta?

Postimehe poole pöördus 43-aastane Indrek (nimi muudetud – toim), kes alustas juuli keskel kohtuteed. Indrek soovib, et kooliealine tütar võiks alaliselt tema juures elada. Varem olid nad koos endise abikaasaga otsustatud, et tütar elab nädala ema ja teise isa juures. «Tütrel on parem elada minuga, sest tal on minuga parem side,» põhjendas Indrek.

Kuna Indreku jutu järgi avaldas ka tütar soovi pigem isaga elada, andiski ta kohtusse hagi, et lapse elukoht tema juurde määrataks. «Ema ei tegele temaga, alguses kasvatasin ma teda täiesti üksi,» rääkis Indrek.

Ta rääkis, et kuus-seitse aastat tagasi töötas abikaasa laeval ning oli graafiku järgi nädala tööl ja nädala kodus. «Mis lapse kasvatamine see on,» lausus nördinud Indrek.

Emal teine arusaam

Kuigi isa jutt oli veenev ja murelik, lükkas ema kõik väited ümber. Postimehe telefonikõne peale puhkes ta nutma. «Ta kasutab iga võimalust tõestamaks, kui hea isa ta on ja nüüd pöördus lõpuks ajakirjanduse poole,» rääkis naine nuuksudes. «Aga tegu on inimesega, kelle emotsioonid ei allu tema tahtele. Ta suudab end hetkeks kokku võtta, aga...»

Ennast kogudes rääkis ema, et läks laevale tööle kokkuleppel mehega. «See, mida tema teeb, on manipuleerimine ja ta teeb seda ka edaspidi,» ütles naine.

Ta lisas, et elas kõik need aastad mehe vaimse terrori all. «Alguses tõesti mõtlesin, et võib-olla olen ise mingites mõtetes kinni, aga lõpuks ei saa ma ikka päris loll olla ja asju välja mõelda,» rääkis ema. «Teinekord on vastu hambaid saada palju kergem, kui igapäevast psüühilist vägivalda taluda. Selliseid naisi, kes vaimse vägivalla all kannatavad, on kindlasti väga palju.»

Naine nentis, et kindlasti on ka normaalseid isasid, kelle juurde lapse elama määramine on täiesti õigustatud ja ta tunneb neile kaasa, kui kohtus vale otsus tehakse. «Aga tema puhul on tegu kättemaksuga minule,» lisas ema.

Pikka aega võitles oma õiguste eest ka Pärnus elav Olav Karulin. Tema kohtutee algas 2008. aastal, selleks ajaks oli Karulin kogunud hulga erinevaid materjale lapse heaolu kohta.

Lõpuks määrati poeg isa juurde elama ja nüüdseks on Karulin õnnelik kahe lapse isa. Ta on leidnud endale uue naise, kes perekonda austab ja kellest ka pere lugu peab.

«Ega siin muud olegi, et kui on ikka tunne, siis tuleb võidelda,» innustas Karulin isasid, kes tunnevad, et neile kohtus liiga tehakse. «Paraku on aga Eestis nii, et enamik ametnikke on naised ja Nõukogude ajast on see mentaliteet, et isad peavad raha maksma ja lapsed on emadega,» lisas ta.

Seda näitab Karulini sõnul ka juhtum tema enda varasemast elust. Kui tema poeg oli 1,5-aastane ja üle kuu aja isa juures elanud, astus ühel hetkel lapse ema uksest sisse ning ütles, et võtab poja kaasa.

Politsei kutsumisest ei olnud abi, sest politsei peretülisid ei lahenda ja Eesti seaduste kohaselt võib lapse kaasa võtta see, kelle süles ta piltlikult öeldes parasjagu on.

Erinevad juhtumid

Mõistagi on igal juhtumil erinevad nüansid ja ei saa üldistada, et isad on head ja emad pahad. Seda tõestab kas või fakt, et praegu on justiitsministeeriumi andmetel üleval 4000 elatisenõuet ja 90 protsenti alimentide maksmisest kõrvalehoidjatest on mehed. Karulini endiselt naiselt nõudis aga kohus juba eelmisel aastal välja 30 000 krooni eest alimente, kuid naine pole seni sentigi maksnud.

Ligi 15 aastat Eestis elanud rootslane Sverker Arneskans puutus Eesti sotsiaalsüsteemi ja kohtutegevusega kokku ligi kaks aastat tagasi, kui ühel päeval võttis tema naine lapse ega öelnud, kuhu läheb.

Kui Arneskans asja kohtusse andis, tabas teda ebameeldiv üllatus – kuna ema süüdistab teda lapse varastamises ja vägivallas, peaks mees last nägema nädalas vaid ühe korra kaks tundi ja avalikus kohas. Nii pidanuks see olema viis aastat.

«Ei mingeid läbirääkimisi, selgitusi... Mitte midagi,» rääkis nördinud Arneskans. Kuna isa kohtuotsusega rahul ei olnud, ajas ta asja edasi. «Jõudsime oma endise naisega nüüd täna (eile – toim) kokkuleppele, et teeme uue kokkuleppe,» rääkis mees.

Ta nentis, et kui naine soostub uuele lepingule alla kirjutama, näeb ta oma last kolm tundi nädalas kuni poja kolmeaastaseks saamiseni. «Ei saanud ma eelmisi jõule temaga veeta ega saa nüüdki,» kurvastas Arneskans.

Enim heidab ta Eesti riigile ette, et sellistes olukordades sotsiaalsüsteem lihtsalt puudub. Ka on enamik kohtunikke Eestis üle 50-aastased naised ning juurdunud arusaamaga, et lapsel on ema juures alati parem kui isaga.

Arneskans tõi näiteks Rootsi, kus vaid väga üksikud juhtumid jõuavad lõpuks kohtusse ja enamik suudetakse lahendada kokkulepetega.

«Ka ei ole Eestis kontrolli ega lahendust, mis saab siis, kui üks või teine pool kohtuotsust ei järgi. Ja kõik otsused võtavad liiga palju aega. Lapsele on see koormav,» lisas ta.