Juhtkiri: ema, kas tohin täna isa juurde minna?

Kui lapsevanemate teed lähevad lahku, on kõrvalseisjail sageli raske otsustada, kes oli juhtunus süüdi ja kes mitte. Vara osas suudavad juristid enamasti teha ehk päris objektiivse ja õiglase jaotuse – kellele maja, kellele auto, kellele mööblitükk.

Inimsuhete üle otsustamine on märkimisväärselt keerulisem ja võimalik, et paljudel juhtudel on tõde selles, et tõde tegelikult ei olegi. Võtame või näiteks järjekordse ajakirjandusse jõudnud kurva loo, milles osapooled üksteise võidu kinnitavad, et just nemad olid selles suhtes kannatajad.

Perekonna purunemine on alati tragöödia, igale osalisele. Kuid me ei tohiks kunagi unustada, et kõige suuremad kannatajad on alaealised lapsed. Nad on õieti kannatajad juba varem. Siis, kui vanemate suhe kiiva kisub – niisugustel juhtudel on lahkuminek mõnikord tegelikult kergendus.

Kui ühe inimese vägivaldsed harjumused või muud eluviisid last ohustada võivad, pole lapsel enam hea selles keskkonnas viibida. Kuid paljudel juhtudel tuleb õigusemõistjail last emma-kumma vanema juurde määrates teha äärmiselt tundlik otsus olukorras, kus on teada vähe konkreetseid fakte. See-eest on rohkesti abstraktset. Emotsioone, sõnu.

Kui paljusid inimesi niisugused otsused igal aastal vahetult puudutavad? Üsna paljusid. Vaatame statistikat: mullu lahutati Eestis 3501 abielu, neist pisut enam kui pooltel juhtudel oli peres ühiseid alaealisi lapsi.

Viimastel aastatel on isad asunud aktiivselt oma õigusi kaitsma. Kohut on süüdistatud kallutatuses emade suunas – ühe levinud argumendina tuuakse välja naiskohtunike rohkus, aga räägitakse ka lihtsalt välja kujunenud «heast» tavast, mille järgi naine saab lapsed, mees alimendid.

Ühest küljest võib muidugi öelda, et meeleheites inimesele sobib igasugune tee ning lagedale tuuakse absurdseimgi põhjendus. Teisalt – küllap on neis juttudes ka tõtt. Nii või naa – taas kannatab laps, kui tulemuseks on tema väntsutamine aina kestvates kohtuasjades.

See, et lapsevanema rollist ja vastutusest avalikkuses põhjalikult räägitakse, peaks olema kindlasti ühiskonnale kasulik. Kuid tulemusena ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus hakatakse a priori peale suruma üht või teist lähenemisviisi. Või veel hullem, mingeid nii-öelda kvoote kehtestama. Olgu kirjutatud või kirjutamata, õige pole kumbki. Meie huvides on, et seistaks nii hästi kui võimalik lapse täisväärtusliku elu eest nüüd ja tulevikus. Vajadusel tuleb ka seadusi just seda silmas pidades täiendada.