Merereostused randades on nii sagedased, et ei üllata enam kedagi. Piirivalveameti andmetel avastati möödunud aastal Eesti vetest koguni 99 reostusjuhtumit. Miks aga jõuavad õlilaigud just meie rannikule, samas kui soomlasi tüütab selline mure üsna harva?
Eesti teadlased said suure võimaluse end tõestada. Neljateist Läänemere organisatsiooni ühendav koostöövõrgustik BONUS valis 149 taotleja hulgast välja Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) teadlaste uurimisprojekti «BalticWay».
Lisaks auväärsele tunnustusele toob see kaasa kaks miljonit eurot ja rohelise tule uurimaks Läänemere kaitsmise võimalusi.
TTÜ küberneetika instituudi vanemteadur, Postimehe aasta inimene 2005 Tarmo Soomere ütles, et uuringute eesmärk on kasutada võimalikult targalt merehoovuste omadusi, et vältida merereostuse kandumist avamerelt väärtuslikematele merealadele. Uurimisprojektis on vaatluse all peamiselt Soome laht ja Läänemere lõunaosa.
Soomere sõnul sündis meremajandusriskide vähendamise idee kaks aastat tagasi pärast Runner-4 põhjustatud merereostust.
«Reostus triivis tol korral Eesti randa, kuigi n-ö klassikaline hoovuste skeem pidanuks selle mujale viima,» selgitas Soomere. Põhjused peitusid sügavamal.
Soome lahe pinnakihis on liikumised peaaegu juhuslikud. «Kui midagi vette visata, on väga raske öelda, mis suunas see liikuma hakkab,» ütles Soomere. «Vette sattunud aine jääb pinnale ning seda peaksid suunama tuul, lained ja pinnakihi hoovused.»
Veidi sügavamal, 2–7 meetrit pinna all joonistub välja hoopis teistsugune, märksa selgem ja püsivam hoovuste struktuur. «Kuni seitsme meetri sügavusel olevad hoovused ei peaks justkui lahe pinnakihti mõjutama,» ütles Soomere.
Siiski liikus 2006. aasta kevadel merre sattunud reostus sügavamate hoovuste näidatud suunas. Need suunad viivad aga Eesti randa.
Veealune mõju
Teadlaste arvutused näitavad, et Soome lahe teljest põhja poole jääb suur n-ö pinnaalune jõgi. See ulatuslik hoovus liigub keskmiselt ligikaudu viie meetri sügavuses 3–5 sentimeetrit sekundis ja on võrdlemisi püsiv, olles 70–80% ajast oma koha peal.
Hoovuse ja Eesti ranna vahel leidub ka hulganisti suuri keeriseid läbimõõduga 20–40 km. Needki püsivad enam-vähem samas paigas.
«Meil on kaks perioodi, mil pinnaalune kiht on domineeriv. Väga vaikne aeg on aprillist kuni juuni lõpuni, mil pole tõsisemaid tuuli. Kui pole tuult, siis alumine kiht, mis on märksa paksem, paneb aegamööda enda taktis liikuma ülemise kihi. Sama muster kordub talvel jääkatte all,» rääkis Soomere.
Seega määrab pinnaalune kiht teaduri kinnitusel üle poole aastast vee liikumise suuna.
Kui naftareostus satub keeriste alasse, siis toovad need selle Eesti randa. Kui aga reostus tekib sinna, kus voolab n-ö pinnaalune jõgi ehk hoovus, siis viib see reostuse Soome lahest välja. Soome randa reostus ei jõuaks, sest seal pole randa suunavaid hoovuseid.
«Reostuse avamerele suunamine oleks tohutu võit, sest randa jõudes teeb see suuremat kahju,» rääkis Soomere. Tema sõnul tuleb rannaalasid kaitsta, sest seal on reostust koristada raskem ja kulukam kui avamerel. Pealegi on rannikualad tundlikud elu taastootmise piirkonnad.
Tulemused ühiskonna heaks
Merel juhtuvad õnnetused ikka laevadega. Sellest arenes teadlastel ühe lahendusena mõte nihutada laevade liikumisteed sinna, kus pinnaalune hoovus jookseb Soome lahest välja. «Laevaliikluse saaks sättida nii, et kui õnnetus tekiks, siis kohas, kus kahju on kõige väiksem,» rääkis Soomere.
Samas nentis ta, et laevatee nihutamine oleks riikide koostöö tõsine proovikivi. Uuringu käigus kaalutakse ka neid takistusi. Erinevatel merealadel vette sattunud reostus jõuab randa eri kiirusega. Siiski ei ole rannapiirkond alati see kõige enam kaitsmist vajav ala.
Näiteks on kalade kudealad sageli avamerel. «Oluline on välja töötada metoodika, mis võimaldaks määrata, millistes kohtades on inimeste tegevus kõige ohutum,» rõhutas Soomere.
Selline lähenemine sarnaneb ohtlike vedude reguleerimisega maismaal. Kui maal on kaitsmist vajavad kohad püsivad, siis merel sõltuvad need aastaajast.
Läänemeri taas kaardile
«Tänapäeva mereteadus on lähedal võimekusele ennustada merealasid, kus inimtegevus on kõige väiksema riskiga,» rääkis Soomere. «Uuringu käigus saame teada, kas, kus ja kui kaua sellised vähendatud riskiga alad meres eksisteerivad.»
Tema sõnul ei mõista teadlased veel ka seda, kui palju sõltuvad need alad aastaajast. «Selleks on tarvis Soome lahe hoovuseid prognoosida sama täpselt kui maismaal tuuli,» sõnas Soomere.
Parema ülevaate saamiseks tuleb suurendada hoovuste mõõtmistihedust. «Kui uurime hoovuseid, siis peame teadma veetaset,» ütles Soomere.
Ta märkis, et seetõttu sünnib uuringu käigus lisaboonusena veetaseme ja üleujutuste prognoosimise süsteem.
Soomere sõnul pole juba mõnda aega Läänemere ümbert tulnud ideid, mis võiksid mõjutada mereteaduse arengut kogu maailmas.
«Usume, et tippmatemaatika ja -füüsika koos mereteaduse viimaste saavutustega on üks asi, mis tooks Läänemere mereteaduse tagasi maailmakaardile,» ütles Soomere.
Projekt «BalticWay»
• Läänemere uuringuid finantseerivate organisatsioonide koostöövõrgustik BONUS otsustas rahastada TTÜ küberneetika instituudi uurimisrühma esitatud projekti «BalticWay» ligi kahe miljoni euroga.
• Projekti koordineerib rannikutehnika professor akadeemik Tarmo Soomere.
• Projekt kestab kolm aastat. See algab tänavu novembris ja lõpeb 2011. aasta lõpus.
• Läänemere uuringuid finantseerivate organisatsioonide koostöövõrgustik (ERA-NET) BONUS ühendab 14 organisatsiooni kõigist üheksast Läänemere ümber paiknevast riigist.
• Avalikule konkursile esitati 149 eeltaotlust.
• Programmi juhtkomitee otsustas rahastada 16 projekti, milles osaleb kokku üle 100 uurimisgrupi kõigist Läänemere-äärsetest riikidest.
• Kõige enam teadusprojekte (8) koordineerivad Rootsi mereteadlased. Nelja projekti juhiks on Soome teadlased ning kaks uuringut viiakse läbi Taani teadlaste juhtimisel. Saksamaa ja Eesti on mõlemad esindatud ühe projekti juhina.
Uuring toob rahvusvahelise koostöö
• «BalticWay» projektis osalevad kaheksa teadlaste rühma viiest riigist. Kaasatakse üle 20 tipptasemel eksperdi ja kümmekond doktoranti.
• Hoovuste täppismodelleerimisega tegelevad põhiliselt Soome Mereinstituut, Kieli Ülikool, Geesthachti Ranniku-uuringute Instituut ja Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut.
• Reostuse võimalikud liikumisteed tehakse kindlaks Stockholmi Ülikooli teadlase Kristofer Döösi näpunäidete alusel.
• Merre sattunud õlireostuse triivimise ja hajumise omadused määratlevad Sergei Babitšenko uurimisrühma eksperdid Eesti firmast Laser Diagnostics Instruments.
• Laevaliikluse ümbersuunamise võimalusi vaatlevad Taani Meteoroloogia Instituudi spetsialistid Hiina teadlase Jun She käe all.
• Matemaatiliste ja füüsikaliste probleemide analüüs on kontsentreeritud Stockholmi Ülikooli ja TTÜsse.
• Küberneetika instituudi uurimisrühmas spetsialiseerutakse mere pinnal esinevate nähtuste matemaatilisele kirjeldamisele ning lainetuse rollile reostuse edasikandes.