Sofi Oksanen on alles 32-aastane, kuid juba tunnustatud romaanikirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm romaani, mis ei ole väga tavaline. Ta on ema poolt eestlane ja isa poolt soomlane. Kasvanud üles küll Soomes, kuid tänu isa tööreisidele ja ema Eestis käikudele näinud lähedalt NSV Liidu ja Eesti NSV eluolu.
See on andud talle vahedalt rahvusvahelise pilgu nii Eesti kui ka Soome ajaloole. Oma teostes on ta seniajani põhjalikumalt käsitlenud küll ainult Eesti ajalugu.
Oksaneni viimane raamat «Puhastus» võitis eelmise aasta lõpus Soomes kõikvõimalikke kirjandusauhindu, kaasa arvatud olulisima, Finlandia auhinna. Sel aastal on lisandunud Runebergi kirjandusauhind ning Oksanen on nimetatud ka Põhjamaade kirjandusauhinna nominendiks. Samuti müüakse tema teoseid mühinal. Nii kriitikud kui rahvas armastavad teda.
«Puhastus» räägib ühe Eesti perekonna loo ja teeb seda 1930ndate lõpust 1992. aastani. Lihast ja luust perekond on samaaegselt ka eesti lähiajalooliste keerdkäikude metafoor.
Kas Postimehe aasta inimese tiitel tuli teie jaoks ootamatult?
See on puhas üllatus. Muidugi ka suur au ja jõulukingitus. Minu jaoks on suur asi, et eestlased mu tööd ja raamatuid hindavad.
Kohtusite eile Rahva Raamatus lugejatega, huvilisi oli küllaga. Kui tähtis teie jaoks üldse on lugejatega kohtumine ja neilt saadud tagasiside?
See on minu jaoks väga tähtis. Tunduvalt tähtsam ja olulisem kui näiteks ajakirjanikega kohtumised. Kuidas lugejad mõtlevad ja millised on nende arvamused, see on tähtis.
«Puhastuse» puhul näiteks mõtleb üks lugeja, et see raamat on armastusest, teine ütleb, et raamat räägib hoopis kadedusest. Arvamusi ja tõlgendusi on palju ja neid kuulata huvitav.
Kas eestlased tulevad ka ja jagavad lahkelt oma arvamusi?
Jah, ikka tulevad. Tulevad ja räägivad oma elust ja milliseid juhtumisi nende elus on olnud. Minu kui kirjaniku jaoks on sellised asjad tähtsad. Vahetevahel toovad nad mulle ka raamatuid. Eile kinkis Hans Luik mulle näiteks oma mälestusteraamatu.
Teile on lõppev aasta olnud edukas. Finlandia auhind «Puhastuse» eest oli küll eelmise aasta lõpus. Sel aastal olete saanud Runebergi kirjandusauhinna. Lisaks olete Põhjamaade kirjandusauhinna nominent. Eestlased armastavad teid ka, «Puhastus» on enimmüüdud tõlketeos sel aastal, Apollo raamatupood valis «Puhastuse» oma tänavuseks lugejalemmikuks. Kuidas edu teie elu muudab?
Eelkõige muudab edu seda, et pole aega nii palju kirjutada. Soome kirjanikud oma töö eest väga palju raha ei saa, nii et oluline on siin ka majandusliku stabiilsuse aspekt. Vabadust on nüüd rohkem ja pole vaja ette võtta projekte, mida väga võib-olla teha ei taha. Näiteks ei pea raha pärast ajalehtedesse kirjanduskriitikat kirjutama, sest see ei ole minu kutsumus.
Eestis ja Soomes on «Puhastusest» saanud menuk. Oskate öelda, mitmes riigis on tõlge ilmunud või veel ilmumas ja kuidas sel läheb?
Hollandis ja Iisraelis on praeguseks tõlge ilmunud. Õigused on praeguseks müüdud 26 maale.
Kuidas neis riikides «Puhastus» on vastu võetud?
Iisraelis on minu teada väga hästi vastu võetud, sealtpoolt on tulnud positiivset kriitikat.
Kuidas ilmunud kriitikaga üldse rahule olete jäänud?
Vägagi rahule. «Stalini lehmad» ilmus Norras mais ning sealt saadud tagasiside oli hoopis teistsugune kui näiteks Soome kriitika. Soomlased huvituvad minu meelest mu raamatute puhul liiga palju sellest, kuidas Eesti-Soome suhted seal kirjutatud on või kuidas eestlased on soomlaste suhtes käitunud või vastupidi. See teema on nende jaoks võib-olla liiga lähedane.
Ega selline kriitika nagu «mis need eestlased meist mõtlevad?» ole ju mingi kriitika.
See on siis midagi analoogset, nagu soomlaste kirjutatud Eesti ajalugudega, et teisest kultuuriruumist kirjutatu on kuidagi objektiivsem või igasugustest ajaloolistest tabuteemadest ja pimepunktidest vabam. Võtavad asju n-ö rahulikumalt.
Nii see kipub olema jah.
Kujutate te peas mingit lugejat ette või mõtlete sellele, et raamat ja käsitletavad teemad sisenevad mingisugustesse ühiskondlikesse diskussioonidesse või et teie kui kirjaniku sõnal on teemakäsitlusel kaal ja see mõjutab?
Lugejat ma otseselt ette ei kujuta, kuid ma tahan, et mu raamat kommunikeeriks, suhtleks lugejaga, et see oleks arusaadav. Kirjanikuna ma oma sõna kaalule ei mõtle. «Puhastust» kirjutama hakates pidasin silmas, et Eesti ajaloost on vaja kirjutada. Mõtlen jätkuvalt nii.
Soomlased muidugi sooviksid ka, et kirjutaksin Soome ajaloost, kuid minu arust on Eesti ajaloost kirjutamine praegu olulisem ja seda tuleb teha nii, et inimesed ka väljaspool Eestit saaksid aru Eesti ajaloost ja siin toimunust. «Puhastuses» olen kasutanud palju elemente, mida olen kuskilt kuulnud. Eesti traditsioonid, müüdid, lood, muinasjutud – neid tahan ma dokumenteerida ja see on minu jaoks praegu oluliselt tähtsam kui Soome asi.
Mulle on jäänud Eesti ajakirjandust lugedes mulje, et Soomes tegeletakse viimasel ajal palju Eesti ajaloo uurimise ja kajastamisega. Tänavu ilmus eesti keeles lisaks teie raamatule veel Seppo Zetterbergi mahukas käsitlus Eesti lähiajaloost. Andsite koos Imbi Pajuga välja kogumiku «Kõige taga oli hirm», mis jaanuaris ka eesti keeles ilmub. Millest selline huvi tõus Soomes?
Seppo Zetterberg on Eesti ajaloo uurimisega muidugi kaua tegelenud ja minu meelest oli tema raamatut Soomele väga vaja. Palju on Soomes ka teistsugust huvi Eesti vastu – Johan Bäckman, Leena Hietanen ja nende seltskond. Nad on küll marginaalsed, kuid annavad endast siiski märku.
Ma muidugi ei saa aru, miks näiteks Leena Hietaneni teemad on seotud Eesti poliitikaga, see ei ole ju Soome poliitika.
«Puhastus» ja «Stalini lehmad» tegelevad mõlemad eestlaste ja Eesti ajalooga. «Stalini lehmad» miksivad küll pildikesi hilisest Nõukogude Liidust ja 80ndate Soomest. Millised on teie arust ajaloo ilukirjandusliku käsitlemise voorused või puudused võrreldes näiteks tõsiteaduslike ajalooliste käsitlustega?
Olen kirjanik, kunstnik ja ma tahan keelega mängida. Usun, et inimesed tunnevad palju rohkem kaasa ilukirjanduslikule raamatule, mis käsitleb mingeid ajaloolisi sündmusi, kui faktilistele uurimustele.
Uurimustes on palju igavaid numbreid ja fakte, kui palju inimesi on tapetud või hukka saanud. Inimesed ei suuda numbreid nii vastu võtta, et need ka südamesse läheksid. Numbritele pole ju võimalik kaasa tunda, aga ilukirjandus võimaldab lugejal kaasa tunda ja samastuda. Kaasa tunda inimestele selle raamatu maailmas.
Ilukirjandus võimaldab minna sügavamale ja isiklikumalt n-ö ajaloo koe sisse.
Jah. Selline on igasuguste kunstiliste käsitluste eripära, et need puudutavad otseselt inimeste hinge. Maal, muusika, mis iganes. Romaan on minu meelest selles suhtes veel kõige parem vorm – see võimaldab minna kõige sügavamale inimese hinge ja mulle tundub, et seetõttu on romaan kõige tähtsam.
Olete te ka, ütleme «Puhastuse» teemadega analoogset Eesti kirjandust lugenud. Näiteks Ene Mihkelsoni «Ahasveeruse und»?
Ene raamatud on mul olemas küll, aga pole veel olnud aega neid lugeda. Mul pole aega lugeda ega kirjutada. Aeg kulub ajakirjanikega rääkimisele ja lugejatega kohtumistele.
Olen lugenud, et tahtsite juba 12-aastaselt kirjanikuks saada. Kuidas selline soov tekkis?
Ega ma nii täpselt teagi. Tahtsin kirjutada juba 6-aastasena, siis hakkasin kirjutama päevikut. Lugesin tol ajal ühe panga väljaande lasteklubinurgast, mis ametitest lapsed kõige rohkem unistavad. Tuli välja, et laste unistuste amet on kirjanik. Mina muidugi ei teadnud ühtegi last, kes oleks tahtnud kirjanikuks saada.
Kuna tegu oli autoriteetse väljaandega, siis mõtlesin, et ma lihtsalt ei tunne neid lapsi. Kuna iga laps tahab saada kirjanikuks, siis ei ole kõigil võimalik saada, järelikult on vaja mõnele muule ametile mõelda. Aga natuke vanemaks saades ei olnud see väljaanne minu jaoks enam nii suur autoriteet, siis sain aru, et nad valetasid.
Oli teil ka tol ajal mingi idealiseeritud kujutlus kirjanikuks olemisest?
Ei olnud. Teadsin vaid seda, et kirjanikul pole kunagi raha, näiteks.
Teie puhul pole see vist enam väga tõsi.
Tänapäeval enam ei ole jah. Kuigi keskmine soome kirjanik teenib aastas keskmiselt 2000 eurot. Need on müügid, riiklikud toetused ja stipendiumid – kõik kokku. Soome Kirjanike Liit tegi vastava uuringu ja tulemus oli just selline.
«Puhastuse» juurde tagasi minnes, teie vanaema elas Läänemaal, tegevus toimub peamiselt Läänemaal. Kui palju on te enda perekonna lugu sellesse sisse kirjutatud?
Seda ma ei oska öelda.
Kas karakteritel eeskujusid või prototüüpe on?
Ei ole. Nad on kokku pandud tükike siit ja tükike sealt põhimõttel – ühe inimese hääl ja teise inimese kõneviis ja lõpuks tulebki üks terve inimene kokku.
«Puhastuse» puhul rõhutatakse sageli teie suurepärast detailitaju ja noore inimese kohta haruldast sisseelamisoskust aega, millega ise ei ole vahetult kokku puutunud. Kuidas te oma maailma lõite?
Lugesin palju ajakirju, 30ndate ajakirju. Eesti Naist, Taluperenaist, Eesti Päevalehte, vanu Postimehe numbreid. Rääkisin palju ka inimestega, lugesin memuaare jne. Arhiivimaterjale kasutasin muidugi samuti.
Mulle meeldivad «Puhastuse» ühe peategelase, Vladivostokist pärit Zara mälestus- ja kujutluspildid Vladivostokist. Olete te Vladivostokis käinud?
Ei ole käinud, aga tahaksin väga minna.
Rääkige oma uutest raamatuplaanidest, mis ideed on?
Paar ideed on küll, aga praegu, jah, ei ole aega nende kallale asuda. Aga need raamatud on ka Eesti-teemalised.
On «Puhastuse» ülisuur edu teid üllatanud?
On ikka. Kui keegi oleks paar aastat tagasi öelnud, et romaan vanast naisest kusagil vana kolhoosi nurgal oleks olnud raamat, mille peale soomlased lähevad täiesti hulluks, siis poleks keegi seda uskunud.
Mis teid üldse viimasel ajal tõsiselt üllatanud on?
Soome korruptsioon on üllatanud. Kogu aasta on palju räägitud, kuidas Soome poliitikud on jaganud väga palju raha teistele poliitikutele. See on praegu Soomes tõsine teema ja poliitikute maine rahva silmis on sellest palju kannatanud.
Kui palju te Eesti poliitikas ja ühiskonnas toimuval silma peal hoiate?
Veebilehti üritan lugeda pidevalt, ent iga päev ei jätku sellekski aega. Aga üritan.
Olete Soomes üks juhtivaid Eesti poolt kõnelejaid, vastukaaluks Bäckmanile, Hietanenile ja teistele, kes Eesti valikuid kritiseerivad. Mis teile tänapäeva Eestis negatiivsena silma on hakanud? Mis esimesena meelde tuleb?
Eestis on ksenofoobiline atmosfäär. Teine asi on muidugi see, et Eesti poliitikud ei tundu usaldusväärsed. Tahaksin, et eestlased võiks rohkem oma parteisid ja poliitikuid usaldada ja et nad saaksid uskuda, mida poliitikud räägivad.
Rääkige pisut oma kirjanduslikest eeskujudest!
Mu lemmikkirjanik on prantsuse kirjanik Marguerite Duras. Virginia Woolfi võib veel nimetada, Aino Kallas meeldib muidugi väga. Viimasest ajast on mulle meeldinud Nigeeria kirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie raamat «Half of A Yellow Sun». See räägib Nigeeriast 1960ndate lõpul lahku löönud Biafra vabariigi ajaloost ja ta proovib kirjutada ajaloost nii-öelda inimeste kaudu. See on sama, mida mina teen, ja seetõttu oli seda ka väga huvitav lugeda. Tänapäevastest kirjanikest meeldib veel Jonathan Littell.
Sofi Oksanen
• Sündinud 1977. aastal Jyväskyläs soome elektriku ja Eesti NSVst emigreerunud inseneri perekonnas.
Raamatud:
• «Stalini lehmad» 2003 (eesti keeles 2004)
• «Baby Jane » 2005 (eesti keeles 2006)
• «Puhastus» 2008 (eesti keeles 2009)
• Koos Imbi Pajuga avaldas märtsis Nõukogude okupatsioonist Eestis rääkiva raamatu «Kaiken takana oli pelko». Jaanuaris ilmub see eesti keeles.
Näidendid:
• «Puhastus» (2006), tuleval aastal plaanib Vanemuine selle lavale tuua.
• «High Heels Society» (2008)
Auhinnad:
• 2008: Finlandia kirjandusauhind, Kalev Jäntti auhind, Kristiina Instituudi aasta Kristiina, Waltari auhind, Soome Kirjanike Liidu auhind, Soome raamatuklubi (Suuri Suomalainen Kirjakerho) auhind
• 2009: Runebergi auhind