Viis väikest teatrit ei viitsi riigiköiel turnida

Eva Kübar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk Tartu Uue Teatri lavastusest «Identiteet», pildil vasakult näitlejad Nero Urke, Sulev Teppart ja Raimo Pass.
Hetk Tartu Uue Teatri lavastusest «Identiteet», pildil vasakult näitlejad Nero Urke, Sulev Teppart ja Raimo Pass. Foto: Lauri Kulpsoo

Viimase aasta jooksul on Eesti teatrimaastikule juurdunud viis uut vabatruppi, mis kõik väga selgelt oma rida ajavad. Kas saab seda aktiivsust võrrelda 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse väiketeatrite puhanguga, mil tekkisid lausa lainena VAT Teater, sellest hiljem lahku löönud Von Krahl ja Theatrum, on veel vara öelda. Samuti on raske ennustada, kes tekkinud truppidest pinnale jääb, kuid igal juhul on nad end teatriilmas juba väga arvestatavaks mänginud.



Eelmise aasta augustis loodud Tartu Uue Teatri juhi Ivar Põllu arvates on vabatruppide tekke  üheks põhjuseks see, et riigiteatrite koosseisud on täis ja neid aina vähendatakse, näitlejaid aga koolitatakse aina juurde.

«Praegu õpivad noored juba koolis mõtlema vabakutselisena, Viljandis vist lausa õpetatakse neid looma oma uusi väikseid teatreid. Viis aastat tagasi sellist vedru ei olnud,» arutles Põllu.

Tartu Uus Teater tekkis eelkõige seetõttu, et Genialistide klubi hakkas samuti kaela kandma ning ka ise teatrit tegema, mistõttu kerkis vajadus klubiline ja teatriline tegevus lahutada.
«Algul oli plaan luua koos Eesti Teatri Festivali ja Emajõe Suveteatriga Tartu Linnateater, aga õnneks olid nimetatud organisatsioonid täie mõistuse juures,» meenutas Põllu.

Teistest vabatruppidest eristab Tartu Uut Teatrit Põllu sõnul eelkõige muutumine autoriteatriks, mis on Eesti sõnateatris, kus toetutakse enamasti valmis näidendeile, üsna ebatavaline.

«Kõige rohkem on meil autor-lavastajate või autor-esitajate töid, mis valmivad alles kontrolletendusteks, on n-ö protsessis valmivad tööd,» selgitas ta.

Sel sügisel loodud Eesti esimese ja ainsa Improteatri juht Rednar Annus tõdeb lootusrikkalt, et teatrimaailmas on tõepoolest uued tuuled puhumas ning aeg, kus koolidiplom tähendas järgnevat kümmet aastat mõnes suures teatris, hakkab muutuma. Väikeste teatrite teke näitab tema hinnangul teatriilma demokratiseerumist ja tuleb ainult kasuks.

«Loodetavasti viib see lõpuks ka selleni, et teatritruppide ja teatrihoonete finantseerimine viiakse lahku,»  kõneles Annus oma ideaalvisioonist.

Perspektiivis piisaks Eestile tema sõnul ühest-kahest suuremast institutsionaalsest repertuaariteatrist, kõik teised teatrimajad võiks aga elada oma sõltumatut elu ning trupid peaks nende pärast ausat võistlust – kelle loomingulised plaanid on veenvama projekti kuju võtnud, see trupp saab finantseeritud ning võib mingi perioodi (näiteks  kaks aastat) ka soovitud saalis esineda.

«Näiteks kui ikka trupist kõik naised on rasedad ja mehed teevad välismaal filmi ning aasta otsa lavastusi ei anta, siis võiksid seda saali ju teised kasutada,» arutles ta. «Riigiteatrite juhid peaksid saama üle oma umbusust ja ahnusest, andma ruume vabamalt teistele omamaistele truppidele kasutada.»

Ka eelmisel sügisel rambivalgust näinud PolygonTeatri juht Tamur Tohver nõustub, et on juba ammu selge, et teater ei võrdu majaga. Küsimus ongi selles, kas repertuaariteater on see, mis mängib igal õhtul või kord nädalas või kord kuus või millel on oma lava, mõtiskles ta.

Väiketeatrite massilises tekkimises viimastel aastatel Tohver mingit grandioosset ühist suundumust ei näe, pigem on nende teke tema arvates seotud nende konkreetsete juhtfiguuridega ja faktiga, et praeguses majandusruumis on seda kergem teha kui näiteks kümme aastat tagasi. Samuti on tekkinud vabatruppidel suhteliselt selge oma erinev suundumus.

«Ka minu peas sai mingil hetkel küpseks sõnum, et on asju, mida ma enam ei taha ega ei viitsi teha ning et märksa ausam on hakata päris oma teatriga tegelema. Ilmselt on mõned teisedki praegu selleni jõudnud,» selgitas ta ning lisas, et kuni näitlejaid toob PolygonTeatrisse mängima ka midagi muud kui vaid tunne, et kuskil muud tööd ei pakuta (loe: raha pärast), on kõik väga hästi.

«See, mis ma sealt vastu saan, on säravamad silmad, kui need oleks vast koduteatris,» rääkis Tohver. Lisaks näitlejate silmasärale on vabatruppide plussideks tema sõnul ka mobiilsus, võrdväärse või suurema elamuse pakkumine väiksema ressursikuluga ja reageerimiskiirus sotsiaalsetele probleemidele.

Miinuseks on projektipõhine rahastamine, mis tähendab, et näiteks mõne välisteatris toimuva kahe-kolmeaastase projekti puhul ei saa Eesti olla võrdväärseks partneriks.

«Võimalik lahendus oleks riigileping väiketeatriga kindlale rahasummale teatud ajaperioodiks,» arutles Tohver. «Mina teatrijuhina võtan eesmärgid ja teen asjad ära ning aasta-kahe pärast vaatame üle ja hindame, kas on põhjust vastastikuste kohustustega jätkata.» See soodustaks tema sõnul ka Eesti teatri eksporti lisaks NO, Krahli ja VAT Teatri aktiivsele omainitsiatiivile.

Oma olemuselt on PolygonTeater Tohveri hinnangul kõige enam tema ja kunstnik Reet Ausi nägu.

«Ega meil ei ole siin mingit tohutut demokraatiat,» kirjeldas ta olukorda. «Nõu küsime lavastusperioodis küll kogu trupilt, kuid mingid asjad on väga täpselt fikseeritud. Oleme ikka suhteliselt puhtad, stiilsed ja lakoonilised. Kui me just ei võta eesmärgiks teha kõike rõhutatult teistmoodi.»

Kunagi Jaanika Juhansoni loodud Teatrilaborist kasvas möödunud suvel välja Cabaret Rhizome, mida veavad peamiselt Viljandi Kultuuriakadeemia sel kevadel näitlejatena lõpetanud noored eesotsas Johannes Veskiga. «Cabaret Rhizome’i sünd seostub sooviga päris enda asja alustada, oma nimega, omadel tingimustel, täies värskuses. Otsustasime, et meil oleks vaja oma identiteeti, mis oleks meie endi sünnitatud, mitte üle võetud,» kõneles Veski.

Cabaret Rhizome teeb Veski sõnul just seda, mis neile endale kõige õigem, vajalikum ja ägedam tundub. «Mis see on, seda kirjeldavad meie lavastused, sõnastamatud sündmused, sest sõnu me oma lavastustes ei kasuta. Lavastused vaikuses ongi hetkel kõige enam meie aetav asi,» rääkis Veski.

Vaid ühe, kuid see-eest väga palju tähelepanu pälvinud lavastuse «Türgi oad» on välja toonud väiketeater Oma Lava. Teatri üks asutajatest, Külli Reinumägi leiab, et vabatruppide massilise tekke taga seisab peamiselt kodanikuühiskond, kus igaüks peab ise enda eest väljas olema ja näitlejatele kandikutel enam rolle ette ei kanta.

«Ainus viis oma elu hästi ja õnnelikult elada on iseseisvuda, saada täiskasvanuks nii loomingulises kui majanduslikus mõttes. Luua ise oma maailm, iseenese näo järgi,» rääkis Reinumägi.

Nii sündis Oma Lavagi tänu sellele, Külli Reinumägi ja Liia Kanemägi olid tüdinenud teiste nööri mööda käimisest, sõltumisest lavastajate maitsest ja suvast ning õnnest. Ning otsustasid luua vabatrupi, mis väärtustab õrna, kuid sitket lähenemist maailmale.

«Olen seda meelt, et õrnus võidab kõik,» manifesteeris Reinumägi. «No ei pea kogu aeg karjuma, midagi uut tegema, silma paistma, röökima, saab ka teisiti, õrnuse ja leebusega. Peab saama!»

Igal juhul on kõigil viiel uuel tulijal väga selge oma käekiri ning nad teavad, et neil on miskit maailmale öelda. Kuniks tegijatel jätkub sära silmadesse, jäävad nad ilmselt ka elama.

Viis väiketeatrit

Cabaret Rhizome
«Follow the right rabbit»
teinud viis lavastust
www.cabaretrhizome.ee
Tartu Uus Teater
«Avatud kood»
teinud kaheksa lavastust
www.uusteater.ee
Oma Lava
«Autodemüra keskel...üks lill»
teinud ühe lavastuse
www.omalava.ee
PolygonTeater
«Vaene teater on näitlejarikas»
teinud kolm lavastust
www.poly.ee
Improteater
«Laseme teatril juhtuda»
teinud ühe lavastuse
www.improteater.ee

Väiketeatrite sünd
Esimene laine

•    1987 VAT Teater
•    1992 Von Krahl
•    1994 Theatrum
•    1996 Emajõe Suveteater
Teine laine
•    2000 R.A.A.A.M
•    2002 Kanuti Gildi SAAL
•    2002 Uus Vana Teater
•    2003 Nargen Opera
•    2004 Pärimusteater Loomine
•    2005 Vana Baskini Teater
Kolmas laine
•    2008 Tartu Uus Teater
•    2008 PolygonTeater
•    2009 Improteater
•    2009 Cabaret Rhizome
•    2009 Oma Lava

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles