103-aastane eesti teater – vana ja väsinud?

Madli Pesti
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere teater paistis sel suvel silma Hendrik Toompere  lavastusega «Toatüdrukud». Pildil Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt.
Rakvere teater paistis sel suvel silma Hendrik Toompere lavastusega «Toatüdrukud». Pildil Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt. Foto: Üüve-Lydia Toompere

Teatrikriitik Madli Pesti võtab teatriaasta kokku: pakub, et masust oleks saanud lõigata kasu, tervitab väiketeatreid, kes küll suurt tormi ei tekita, ning torgib pindu nimega Draama.

Teatriaastal 2009 midagi erakordselt raputavat ei juhtunud, kuigi eeldused millekski revolutsiooniliseks justkui olid. Mõtlen siin kurikuulsat masu, millest mitte kasu lõikamisega läheb 2009. aasta küllap teatrilukku.



Ei saa öelda, et toetuste vähenemisele ja kultuuriministeeriumi suutmatusele kultuuripoliitikat luua poleks tähelepanu pööratud, kuid konstruktiivsed arutelud on käinud erialalehes Sirp, millest laiem üldsus vähe teab. Seega pole liiast märkida, et kõikide teatrite ühetaoline finantseerimine tekitab ka kunstilist ühetaolisust.



Olulise mõttevahetusena toimus 8. detsembril Eesti Panga muuseumis teatriagentuuri korraldatud seminar «Teater | laen», kus muude teemade hulgas arutati lausa liigsetki raha jagamist teatrialastele ettevõtmistele, mis ennast ise tasa teenivad (muusikalid ja komöödiad).



Kahjuks oli seminari auditoorium nõnda tilluke, et pole kindel, kas head mõtted ka otsustajateni jõuavad. Ega kultuuripoliitika pole siin eri seisus – sageli tundub, et spetsialistide kuulamine pole kõrgemal pool au sees.



Mööduvast aastast meenuvad lugejale konkreetsemate segadust tekitavate sündmustena ehk (muu hulgas ka raha vähesest hulgast tulenevad) skandaalid Ugala teatri ümber, traagiline lugu Tallinna Linnateatri ehitusega ning vene teatri kestev agoonia. Meenuvad ka rekvisiidivargused Rakvere teat­ri laost ning hiljutised koondamisteated Pärnu Endlast.



Aktiivsusega eristub kohe järjekordsesse juubeliaastasse purjetav Vanemuine: nemad on ajakirjanduses avaldanud, et teiste teatrite moodi nad midagi koomale ei tõmba, vaid suurendavad etenduste arvu ja tungivad Tallinnagi. Eks ikka plaan teenida aktiivsema tegevusega kärbetele vastukaaluks rohkem omatulu.



Teatriilmas hakkab siiski silma rahutu, aga rõõmus ümberpaiknemine – institutsiooniväliste väiketeatrite teke. Mõned näited: Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajate baasil loodud Cabaret Rhizome (juhtfiguur Johannes Veski), põnevate näidendite ja mängupaikadega silma torkav Polygonteater (Tamur Tohver), esimese suurema lavastusega Telliskivi loomelinnakus välja tulnud Oma Lava (Külli Reinumägi, Liia Kanemägi), tõelise hoo on sisse saanud Tartu Uus Teater (Ivar Põllu ja Genialistide Klubi).



Osaliselt on selliste uute koosluste teke põhjustatud repertuaariteatrite süsteemi jäikusest – kõik soovijad lihtsalt ei mahu plüüškardinate taha. Ega nad tahagi.



Ei saa aga öelda, et eesti teatri kunstiline pilt oleks 2009. aastal hoobilt mitmekesistunud. Nimetatud uusteatritest ehk vaid Cabaret Rhizome’i sõnatut etüüditeatrit Tallinnas Kaarli puiestee hubases keldris ei kujutaks repertuaariteatri egiidi all ette.



Teised kooslused ei tee midagi ennenägematut, küll aga avastavad uusi mängupaiku ja laien­davad lavastatavate tekstide ampluaad. Autentses Nõukogude Eesti aulas Tallinnas Telliskivi tänaval mängib Oma Lava Mats Traadi novelli «Türgi oad». Polygonteater paneb kokku Vene filmi- ja teatrimehe Ivan Võrõpajevi kaks teksti ning asetab need hiiglaslikku jääkülma jäähalli, suutes misanstseenide, valguskujunduse ja näitlejatööga luua erakordse atmosfääri. Siia konteksti sobitub üllatuslikult üks repertuaariteatergi: Ugala sai kunstilise täistabamuse Taago Tubina lavastusega «Kogujad», millega koliti Viljandi lennukitehasesse. Tundub, et selle erakordse ruumikasutuse, muusika ja näitlejatöö koosmõju võib küll Ugala uue juhtkonna töövõiduna kirja panna.



Aasta suurlavastustena tõusevad konkurentsitult esile NO99 vastuoluline «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» ning Hendrik Toompere lavastatud «Toatüdrukud» Rakvere pangamajas.



Kui esimene põhineb prooviprotsessi käigus sündinud improvisatsioonidel ja võtab muu hulgas sõna ka kultuuripoliitika teemadel, siis «Toatüdrukud» on näide n-ö klassikalisest heast teatrist, kus kõik komponendid moodustavad perfektse sümbioosi. Ervin Õunapuu aasta mällusööbivaim kujundus ja Rakvere näitlejannade eksalteeritud esitus sulanduvad Toompere juhtimise all võimsaks tervikuks.



Nende n-ö suurte teatrite tippude kõrval tõstaksin esile mitmeid mitteinstitutsionaalsete teatrite lavastusi, mis pole vähem märkimisväärsed.



Juba aastaid toimuvad põnevaimad eksperimendid Kanuti gildi saalis: Mart Kangro «Can’t Get No / Satisfaction» moodustab NO99 jänese-lavastusega mõtlemapaneva paari; ehk väljapeetuimana jääb Kanuti saalist meelde eestlaste-venelaste igikestvat temaatikat peegeldav «Tavaj» (autorid Renzo van Steenbergen, Alissa Šnaider, Päär Pärenson).



Furoori on tekitanud teatud ringkondades vaat et kultusperformance’iks saanud Maike Londi ja Riina Maidre kontsertetendus «PostUganda» Von Krahlis. Tartus aga sai kinos teatrit: Tartu Uus Teater kolis Ekraani kinno ja otsis seal «IDentiteeti».



Teatritele ei julge küll rahulikumat 2010. aastat ennustada, kuid töörahu oleks küllap väärtuslik saavutus. Uuest aastast ootaks nähtavamat suhestumist ümbritsevaga, kuid eks see ole üks kulunud jutt.



Ikka veel tundub Eestis teatris istudes vaid harvadel kordadel, et tegijad elavad vaatajatega koos samas ülemaailmses majanduskeerises ja väärtushinnangute kriisis. Enamasti on laval kunst, mille kokkupuutepunktid teatrimajast väljaspool asetsevaga on õhkõrnad või olematud.



Lõpetuseks konstruktiivset mäluvärskendust. Aasta vastuolulisima teatrisündmuse tiitli saab endale eesti teatri ülevaatefestival Draama, kus jätkub rohke keskmise väärtusega kunsti näitamine.



Kui kaasmaalastest spetsialiste ei usuta, siis ärgem unustagem välisvaatlejate arvamust pärast seda, kui nad olid ära vaadanud 15 lavastust igast Eesti teatrist.



Nende üpris üksmeelne sõnum oli: ärge kuritarvitage vaataja aega teatris, teadvustage dramaturgi töö olulisust lavastusprotsessis, ning ehk kõige tähtsam – reisige ringi ja vaadake, mida mujal tehakse.



Küsimused


1.    Reastage palun viis enim meeldinud lavastust Eesti teatrites aastal 2009 (jaanuar-detsember) ja põhjendage valikut.


2.    Parim mees- ja naisroll.


3.    Milline teatrisündmus kõige enam üllatas ja miks?


4.    Mida tahaksite teatripildis tuleval aastal kindlasti muuta?



Madis Kolk


1. Tiit Ojasoo – Ene-Liis Semperi «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» ja «Kes kardab Virginia Woolfi», Hendrik Toompere «Toatüdrukud», Uku Uusbergi «Pea vahetus» ja Elmo Nüganeni «Meie, kangelased». Kõigi lavastuste puhul on tegemist terviklike elamustega, mille puhul ei pea hakkama kaalukausile seadma ideed ja teostust, režiid ja näitlejatöid vms.



Kõik komponendid toimivad terviku teenistuses, tõlgendades ühtaegu nii lavastatavat lugu kui ka teatri teatripärasust – viimane on iseenesest taas üks potentsiaalne opositsioonipaar, mis võimaldaks pahatihti teatripilti liigselt lahterdada.



2. Hendrik Toompere George ja Marika Vaariku Martha («Kes kardab Virginia Woolfi»).



3. Kõik eelnimetatud pakkusid tugevaid elamusi, kuid kuna tegemist on teadaolevalt tugevate tegijatega, siis on neid vist kohatu üllatusteks nimetada? Ootamatutest ettevõtmistest kindlasti Eili Neuhausi «Mtsenski maakonna leedi Macbeth» Ontikal, mis oli ühtaegu veenev integratsiooniprojekt, kuid see ei muutnud lavastust kunstilises mõttes vähem kaalukaks.



Lisaks suudeti sisuliselt põhjendada ja taaselustada suveteatri natuke juba devalveeruma kippuvat mõisaõue ihalust.



4. Kriitikupositsioonilt mitte midagi. See ei tähenda, nagu oleks kõik liiga hästi, kuid hetkel tahaks küll hinge kinni pidades soovida, et teater masuaegsetele, peaaegu igapäevastele ebameeldivatele üllatustele suudaks mingi loomingulise stabiilsuse vastu seada.



Seda, et see ei tähenda stagneeruvat stabiilsust, tõestas juba lõppenud aasta oma üha aktiivsemate projektipõhiste otsingutega. Pildi rikastumine on alati rõõmustav, kuid sellega koos peab tegijaile jääma ka süüvimisaega, et ideed realiseeruksid vääriliselt ja professionaalselt.



Eva Kübar


1. Lavakooli ja Mart Kolditsa «Kummitus masinas» Von Krahlis –  julgus hirmu teemaga tegeleda; teater NO99 «Kuidas seletada pilte...» täpne ja terav sotsiaalkriitika pluss Eha Komissarovi unustamatud kunstikommentaarid; Tartu Uue Teatri «IDentiteet» – kammerlik projekt sügava sisu ja heleda sisemise põlemisega; Kristjan Üksküla lavastus «Kiivad armastajad» Dominiiklaste kloostri õuel – positiivne üllatus, Kõivu «Küüni täitmine» Kasterpalu nägemuses Saueaugul – koha­spetsiifiline elamus: Kõivu sugestiivne äng laval, küpsed heinad ja sume juuliõhtu.



2. Maarika Vaarik kultuuriministrina lavastuses «Kuidas seletada pilte...» on oma vitaalsuses raudselt parim lavakarakter, psühholoogiliselt oli aga väga veenev Nero Urke «IDentiteedis».



3. Üllatas Kristjan Üksküla «Kiivad armastajad» oma täpse lavastajakontseptsiooniga, mis ühendas edukalt commedia dell arte vormi ja tänapäeva. ­Negatiivse poole pealt aga festivali Oma Draama nõrk tase.



4. Muuta ei tahaks midagi. Soovin, et juba vaikselt jagu alla võtvad suundumused, nagu vabatruppide pildile kerkimine, jõulisemalt oma teed tallaksid.



Pille-Riin Purje


1. Vaatamise järjekorras, puudub ajadistants: Ojasoo ja Semperi «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», Vadi/Noormetsa «Ballettmeister», Lagarce’i/Nüganeni «Meie, kangelased», Uusbergi «Pea vahetus», Genet’/Toompere «Toatüdrukud»,  Lotassi/Tubina «Kogujad», Tammsaare/Nüganeni «Ma armastasin sakslast».



2. Valmisolek on kõik! Hendrik Toompere – «Kes kardab Virginia Woolfi», «Aiapidu». Marko Matvere – «Augustikuu teemaja», «Ingel, ingel, vii mind taeva…», «Väike nõid». Priit Võigemast – «Pea vahetus», «Ma armastasin sakslast».



Ülle Lichtfeldt – «Toatüdrukud», «Mtsenski maakonna leedi Macbeth». Marika Vaarik – «Kuidas seletada pilte…», «Kes kardab Virginia Woolfi». Külli Teetamm – «Ma armastasin sakslast», «Meie, kangelased».



3. Üks eredam üllatus oli Lauri Lagle «Sinul on meretäis hirmu». Kriitika arvas arusaamatuks – mu jaoks on heas mõttes loetav, nii sisu kui vormimäng.



4. Häirib ikka krooniline pealiskaudsus, olgu laval või kirjatükkides. Jama, kui ei haaku teatri­sündmuse erikaal ja selle tõlgendamine. Vastukajaja kui kaduva kunsti jäädvustaja vastutus hägustub.       



Kairi Prints


1. Kolditsa ja lavakate XXIV lennu «Kummitus masinas» Von Krahlis:  olin kuulnud, et selles majas kohtab kummitusi, aga nüüd ka nägin ja tundsin neid. Kõhe, paeluv ja läbistav. NO99 «Startup»: nii oma, nii hommikune, nii amüseerivalt absurdne.



Cabaret Rhizome’i «Võmmid»: pole sõnu. Neid polnud ka etenduses. Riina Maidre ja Maike Londi kontsertlavastus «PostUganda»: tõstis varjatuse kogu oma kohmetuses esile. Mart Kangro «Can’t Get No/Satisfaction»: enam kui rahuldav kurv tantsumaastikul.



2. Arvi Mägi lavastuses «Küünlad põlevad lõpuni» ja Aivar Tommingas «Imearstis», erinevad rollid, kuid mõlemad sooritused avasid heideggerliku haaratuse­ga kogu maailma kurbuse. Ind­rek Ojari lavastuses «Hecuba pärast» meeldis väga.



Peas kumisevad ka kaks duett-duelli: Gert Raudsep / Taavi Eelmaa Von Krahli «Indiate uurimises» ja Joonas Parve / Anatoli Tafitšuk «Võmmides». Ahjaa, naised... Riina Maidre «PostUgandast» ja Kristel Leesmend «Startupist» võiksid kelle tahes ära rääkida.



3. Kõik eelmainitu.



4. Tahaks muuta suurema osa kogu sellest muutmisihast teatri­ihaks. Küll siis muutub kõik, mis muutuma peab.



Valle-Sten Maiste


1. NO99 «Kuidas seletada...» tõstatas kimbu aktuaalseid kunstifilosoofilisi küsimusi, mille teravuseni kultuurikriitika harva küünib. Kasterpalu «Hingede öö» oli Ristikivi kaanonit paeluvalt värskendav lavastus.



Pedajase/Frieli «Imearst» ilmestas tundlikult, kuidas inimolu hoiab ülal imepeen kujutluslik ulm. Groteskne ja tuntud tõlgendustest detailides bravuursemgi oli ka NO99 «Kes kardab...», kuigi lavastuse finaal jäi häguseks. Suure südamega tehtud oli Andres Keili «Elud».



2. Vaarik ja Toompere «Virginia Woolfis», aga ka Ülle Lichtfeldti Sally ja Hannes Kaljujärve rollid,  «Jänese» ja «Küüni täitmise» (mis muidu küll pigem lusti kui Kõivu lugu oli) trupid.



3. Lisaks nimetatuile nägin mitmeid agadega, ent sümpaatseid ettevõtmisi. «Loss» Vanemuises. Jaanika Juhansoni julgus arvukatele unistajate põlvkondadele kultuslik Brett Ashley ja Jake Barnes’i lugu taas ette võtta. Stri­deri/Noormetsa «Mässajad» oli illumineeriv ja teatris omapärane dokumentalistika, milles toores infantiilsus kriipis vaatajat.



4. Lõpetada tuleks vähikäik teatrite rahastamises ja kompenseerida kultuurile suur käibemaksutõus, mis on võtnud paljudelt truppidelt riskijulguse.



Jaak Allik


 1. Kunstielamusi ei saa reastada, sest kunstis pole kiiremat, kõrgemat ega kaugemat. Lõppeval aastal lahkusin teatrisaalist mõnigi kord tõelise elamusega. Oli hämmastav, kui sisuliselt ning teatraalselt suutis Elmo Nüganen «lahti hammustada» Jean-Luc Lagarce’i «Meie, kangelased» keerulise koodi ja kui hingeminevalt ja hõrgult manas ta lavale Tammsaare üsna mitmepõhjalise armastusloo. 



Vaimustas Ojasoo ja Semperi julgus ja mõttetäpsus tänase kultuuripoliitika olemuse tabamisel «Jäneses» ning pani imestama nende küpsus psühholoogilises teatrilaadis lavastuses «Kes kardab Virginia Woolfi?». Rõõmustas, et kaugeltki mitte lavapärastele tekstidele «Ballettmeister» ja «Mässajad» oli And­res Noormets suutnud leida kongeniaalse teatrivormi.



Erutavalt mängis Eili Neuhaus farsi ja tragöödia piirimail lavastusega «Mtsenski maakonna leedi Macbeth». Kõige enam sain naerda, vaadates Priit Võigemasti & Co targalt vaimukat «Hecuba pärast».



2. Hiilgeaasta oli Marika Vaarikul («Jänes», «Onu Tomi onnike» ja «Virginia Woolf») ja Marko Matverel («Augustikuu teemaja»  ja «Ingel, ingel...»). Vapustas Anu Lambi ja Andres Vaariku mäng «Meie, kangelastes».



Väga põnevad rollid lõi Hendrik Toompere lavastustes «Aiapidu» ja «Virginia Woolf». Sugestiivne oli Ülle Lichtfeldt venelannast «leedi Macbethina» ja «Toatüdrukutes». Üllatasid Jüri Lumiste Richardina, Alina Karmazina «Mängud tagahoovis», Indrek Apinis «Vareses» ja Tõnn Lamp «Ma armastasin sakslast».



3. Oli kaks negatiivset üllatust: Ugala teatrijuhi Peeter Tammearu minemakihutamine kultuuriminister Jänese poolt temaga sõnagi rääkimata. Teater oli sel hetkel muide omatuluga plussis ning järgmise  hooaja  repertuaariplaan ettevalmistatud. 



Lavastajasõnumi puudumine ja kohatine näitlejalik abitus teatrikooli  diplomilavastuses «Pikk pink» näidatavais lühilugudes.



4. Kahjuks pole minu võimuses.



Rein Veidemann


1.  «Meie, kangelased» – Tallinna Linnateatris, lavastajaks Nüganen. Lavastuse põhikujundiks on hümn väikesele inimesele, tema abitusele absurdi ja katastroofi ees.



 «Ma armastasin sakslast» – ­Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen. Väline minimalism on mõeldud kõige olulisema esile toomiseks: Oskari ja Erica armastuse võimatus seisneb selles, et nad pärinevad tegelikkuses ületamatutest maailmadest. Nüganen püsib Tammsaare-lainel, aga üllatab siingi.



 «Vombat» – Eesti Draamateater, lavastaja Merle Karusoo. Lavastaja enda aastaid eestveetud mälutöö kõrvaltvaade. Vombati müstilise kujundi läbi osutamine sellele, et mälu on vahendatud  (jutustus), et mälu-uurimine tähendab uurida narratiive. Sõnum ja hoiak ometi publitsistlikult selge.



Mozarti «Cosi fan tutte» – Estonias, lavastaja Walter Sutcliffe. See suurepärane lavastus, nagu ka varasemast Erkki-Sven Tüüri «Wallenbergi» jmt lavastamine osutab, et just näitlemine (rolli kujundamine) on vaieldamatult saanud/saamas Estonia trumbiks.



2. Andrus Vaarik härra Tšissikuna, Jean-Luc Lagarce’i  «Meie, kangelased». Külli Teetamm Ericana, Anton. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast».



3. Nüganeni /Tammsaare «Ma armastasin sakslast»: Põrgulaval kolm inimest ja kolm tooli – ja kuidas ometi kõik on täidetud. Teatrisündmus minu jaoks ei tähenda ühesuunalist või -tasandilist eksperimenti. Lähen teatrisse, et kaasa elada, tunda endas pisutki enamat. Teater on mulle ime.



4. Teatripilt – kui mõtlen varasemale – muutub ikka koos suurte lavastajatega, kelle käe all leiavad ka suured näitlejaanded oma väljendusvõimaluse. Rohkem lavastajaisiksusi tahaks näha eesti teatris.



Eksperimenteerida, õrritada, nokitseda – sellestki võib ju teatrit tekkida (nagu igast performance’ist), aga teater kui elu ja maailma mudeldamine – selleks peab ise püüdma kõrgemale tõusta teatrist kui tegemisest, kui techne’st. Jah, teater kui kõla- ja pühakoda – seda tahaksin kogeda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles