Kuigi Läti on ELi ja NATO liikmesmaa, hoiab poliitilise süsteemi korrastamatus siiani päevakorral strateegilist valikut euroopastumise ja euraasiastumise vahel, kirjutab Riia Stradinši ülikooli politoloog Veiko Spolitis.
Veiko Spolitis: Läti kodukootud masu
28. detsember 2009, 14:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On möödunud pea aasta Riia jaanuarisündmustest, mil Läti pealinnas toimus suurim valitsusvastane meeleavaldus pärast iseseisvumist. Rahutuste põhjuseks ei olnud mitte ainult maailma majandussurutisest tingitud palgakärped ja üldine elatustaseme langus, vaid ka poliitiline kriis, mis tekitas nii üldist rahulolematust valitsejatega kui hoogustas elanike soovi lahkuda parema eluoluga Euroopa Liidu liikmesmaadesse. Seoses Schengeni lepingu jõustumisega kontrolli tööjõu liikumise üle ei peeta ja seega ametlikult langes Läti elanike arv 2008. aastal väljarändamise tõttu vaid 2542 elaniku võrra. Seevastu andmed Iirimaa ja Inglismaa sotsiaalametist näitavad, et 2004.–2007. aastani oli mainitud riikide sotsiaalameti nimekirjas vastavalt 25 000 ja 50 000 Läti elanikku (võrdluseks: Eestist oli neisse riikidesse tööle lahkunuid kokku vaid 15 000).
Praeguseks on osa Iirimaale ja Inglismaale lahkunuist Lätti tagasi pöördunud. Siiski näitavad mitmed uurimused, et vähemalt 80 protsenti lahkunuist ei plaanigi tagasi tulla. Nad rändavad edasi tööle Kanadasse, Austraaliasse või Uus-Meremaale. Põhilisteks põhjusteks, miks Läti inimesed ei soovi kodumaale tagasi pöörduda, peetakse lokkavat korruptsiooni, töötust ja tööandjate omavoli.
Läti on siiani silmitsi 19 aastat tegemata reformidega halduskorralduses, poliitilises, haridus- ja politseisüsteemis. Lisaks sellele puuduvad reformid valimisseaduses ja põhiseaduslikud kitsendused on loonud justkui nõiaringi. Valijad ei usalda praegust Läti poliitilist juhtkonda. Reforme peaksid tegema samad poliitikud, kes on kõik need aastad reforme vältinud.
Ringhäälinguseadus on siiani haldamas eraldi Läti raadiot ja televisiooni ning ametialaste organisatsioonide ja kodanike algatusel on pakutud muudatusi nii valimisseaduses (siinpuhul põhiseadust muutmata) kui ringhäälinguseaduses. Siiski on Läti Põllumeste ja Roheliste Liidu parlamendifraktsiooni esimees delegeerinud ringhäälinguseaduse muutused ja justiitsminister Mareks Segliņš (Rahvaerakond) valimisseaduse muutused uuele parlamendi koosseisule. Ja sellele vaatamata, et enamik eksperte ja Euroopa Ringhäälingu Assotsiatsiooni Nõukogu on oma soovitustes teatanud, et just ähmane ringhäälinguseadus lubab enne valimisi teha suurimat ajupesu ja seega mõjutada valimistulemusi. Korrastamata meedia ning 1993. aastal toimunud valimiste tarvis loodud valimisseadus on teinud Läti euroopastumisele märkimisväärset kahju. Ringhäälingu- ja valimisseaduse muutmatus jätkavad status quo poliitikat Lätis ega luba lahendada ka struktuurseid majandusprobleeme, sest selle eeldusena on vaja valitsuskoalitsiooni üksmeelt ja selget visiooni Läti tulevikust.
Praegune reformide kulg näitab, et koalitsiooni üksmeele asemel valitseb erakondadevaheline üksteisele ärategemine. Osa kodanikuühiskonna liikmeid loodab probleemidepuntra lahendamisel rohkem IMFi ja ELi survele.
Läti on ELi liikmesriik ning riigi peaministrit ja kaitseministrit esindavad erakonnad (Uus Aeg ja Kodanike Ühendus) üritavad riiki hoida lääne väärtuste suunal. Samas teised kabinetiliikmed (Rahvaerakond, Roheliste ja Põllumeeste Liit ja erakond Isamaale) ja nii Riia linnapea kui abilinnapea erakonnad (Kooskõla Keskus, Läti Tee ja Läti Esimese Erakonna Liit) mitte ainult ei arva, et riiki on võimalik autoritaarselt valitseda nagu 1930ndatel, vaid eelistavad avalikult arendada parimaid suhteid endise emamaaga.
Isegi olles ELi ja NATO liikmesmaa, hoiab Läti poliitilise süsteemi korrastamatus siiani päevakorral strateegilist valikut euroopastumise ja euraasiastumise vahel. Valik kodanike vabadusi ja ühiseid mängureegleid austava ning salatseva ja onupojapoliitikat viljeleva toimetamise vahel kajastub nii tegudes kui avaldustes, mis peaks majanduselu taaselustama ja leidma lahendusi kriitilisele sotsiaalolukorrale.
Praeguseks on heaoluministeeriumi andmetel Lätis 179 000 töötut (15,3 protsenti tööealistest). Nende hulgas on 87 000 vaesuses elavat inimest (kes ei saa isegi 3800-kroonist elatusmiinimumi). Töötuse leevendamiseks on valitsus võtnud abiks mitmeid meetmeid. Esiteks on pikendatud kolme kuu võrra töötu abiraha saamise tähtaega (ligi 120 000 inimesel lõppeb see detsembris), mis tähendab, et nad saavad 50 protsenti viimasel töökohal saadud keskmisest palgast, kui on enam kui 20-aastase tööstaažiga, või 990 krooni kuus, kui nende tööstaaž on väiksem kui 20 aastat.
ELi sotsiaalfondi raha kasutab Läti mitmeti. Näiteks 77 miljonit krooni ELi sotsiaalfondi rahast on mõeldud toidupakkide rahastamiseks vaesetele. Rahvusvahelistelt doonoritelt tuli nõudmine, et 200 miljonit eurot doonoritelt saadud raha tuleb kasutada nn sotsiaaltoesüsteemi loomisele. Sellest tulenevalt on heaoluministeerium loonud süsteemi, kus omavalitsused on vastavalt töötute nimekirjadele maksmas 2200 krooni kuus neile, kes osalevad ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel.
Omavalitsused on koostöös heaoluministeeriumiga loonud nn nullpileti süsteemi. Viimane uuendus valmis pärast järsku jäneste arvu kasvu ühistranspordis. Sellega on vähemalt transpordifirmadel võimalik kompenseerida kaotusi. Valitsuse määrusega on regionaalsetele transpordifirmadele Riias eraldatud 107 miljonit krooni vähem kui eelmisel aastal. 2010. aastal on oodata nii liinide massilist sulgemist kui väikeste transpordifirmade pankrotte.
Et majanduselu taastada ja et Lätti hakkaks voolama välisinvesteeringud ja emigreerunud oskustöölised pöörduks tagasi, selleks puudub Lätis siiani pikemas perspektiivis ennustatav maksupoliitika, poliitiline keskkond on korrumpeerunud ja siiani saab maksuametit poliitiliselt mõjutada. Juba 1999. aastal kaotas Andris Šķēle valitsus konstitutsioonikohtus hagi Läti Pensionäride Föderatsiooni esindajatele ebaseaduslikult vähendatud pensionide kohta. Kuigi tänavu on Läti esimest korda sisse seadnud kapitali- ja elamumaksu ja tõstnud tulumaksu. Parexi panga pankrotist päästmine käis üle jõu ning Valdis Dombrovskise valitsus otsustas juunis eelarve tasakaalustamise nimel vähendada pensioni 10 ja töötavatel pensionäridel 70 protsendi võrra.
Läti konstitutsioonikohus otsustas 21. detsembril, et praeguse valitsuse ligi 2,5 miljardi kroonised pensionkärped tuleb tagasi muuta. Peaminister Valdis Dombrovskis teatas kohe pärast kohtuotsust, et seda täidetakse ja pensionide vähendatud osa makstakse tagasi 2010. aasta märtsist kuni 2015. aasta oktoobrini. Peaministri erakonnakaaslasest rahandusminister Repše teatas, et sellega tuleb veelgi kärpida 2010. aasta riigi kulusid. Samas on valitsuskoalitsiooni «partnerid» ja opositsiooniline Läti Tee Erakond – kes ei tugevdanud järelevalvet pankade üle, andsid alla ametühingute survele ega kogunud ülekuumenevast majandusest raha reservfondi, võimaldades sellega nii suurendada kinnisvaramulli kui ka tõsta ametnike arvu ja palku 2005.–2007. aastani 50–75 protsendi võrra – teinud vastutustundetuid avaldusi.
Endine peaminister Šķēle arvab, et valitsusjuht on justkui «siil, kellest on üle sõidetud» ja on isiklikult valmis pärast aastavahetust riiki valitsema. Kriminaalkuritegudes süüdistatud Ventspilsi linnapea Lembergs teatas, et praegune valitsus on Georg Sorose ja rahvusvahelise finantskapitali käsilased. Riia abilinnapea Šlesers – unustades, et alles pool aastat tagasi lubas ta Riias luua 50 000 uut töökohta – nõuab peaministri tagasiastumist, sest peaminister polevat isegi ärimees. Selle asemel on Šlesers valmis riiki ise juhtima ja avalikult soovib «hoogustada kinnisvaraeksporti» (!) ja muuta liiga ranget Läti viisarežiimi Venemaaga.
Samas üritab peaminister juba pool aastat ametist vabastada rahandusministri määrustele mitte alluvat ja halli majandustegevuse lokkamist lubanud maksuameti peadirektorit Dzintars Jakānsit, kelle ajutist eemaldamist tõlgendas valitsuse suurim «koalitsioonipartner» Rahvaerakond kui «punasest joonest üleastumist». Praeguseks on maksuameti peadirektoriks nimetatud apoliitiline Nellija Jezdakova, samas kui Rahvaerakond on edasi kaevanud Riia ringkonnakohtu otsuse maksta riigikassasse tagasi 22 miljonit krooni ehk eelmiste parlamendivalimiste ajal illegaalselt kasutatud raha.
Demokraalikult meelestatud erakonnad Uus Aeg, Kodanike Ühendus ja Erakond Teistsuguse Poliitika Poolt on otsustanud enne 2010. aasta oktoobris toimuvaid parlamendivalimisi luua valitsusliidu. Mitmed mittetulundusorganisatsioonid on praegu avaldamas survet praegusele parlamendile ja presidendile, et enne valimisi tehtaks muudatusi valimisseaduses. Ilma nende muudatusteta jätkub Läti valitsemine vanaviisi. Järgmise aasta esimene pool näitab, kas kodanikuühiskonna grupid ja demokraatlikult meelestatud jõud suudavad leida piisavalt üksmeelt, et muuta Läti euroopalik areng pöördumatuks.