Tõsi, EÜEs pole ma küll käinud, «mustas jõugus» see-eest nii et tapab. Viru kolhoosil oli Aasperes aastakümneid Peep Sillandi juhtimisel VHP – 1982. aasta suvel töötasin jõugus maist septembrini, teistel aastatel tavaliselt ühe kuu kaupa.
Noored püüdsid Tartus ajastuvaimu kinni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga eks meil oli tavamalevlastegagi kontakte, mõneti vastuolulisi, mõneti kaasvõitlejalikke (ühised pralled), ent alati elulisi, nagu Kiva (Mart Kivastik – toim) neid kirjeldand.
Üldiselt on Kiva näidend tõetruu. Mitte üksnes ametlikud ehitusmalevad ja «mustad jõugud» ei vastandund. Erinevused üksikute malevate ning ka jõukude eneste vahel olid uskumatult suured. VHPs ei ropendatud, aga oli jõuke ja malevaid, kus see oli reegliks. EWA Blacki poisid vannuvad, et rõvetsemine oli neil elustiiliks. VHP vägevaim etteaste selles vallas oli iga-aastane traditsiooniline alastijooks, majutuskohast Aaspere koolimajas asulasse ja tagasi. Enamik jõugust osales ning külarahval oli lõbu laialt. Meil enestel muidugi ka.
Püha isetegevus
Kiva on täpselt ära tabanud keskstaabi ja malevate suhte, komissari ja meedia rolli kogu selles komsomoli keskkomitee korraldatud suurettevõtmises, mille ideoloogiline ohjamine polnud sugugi lihtne töö. Jah, reamalevlastele oli see ühelt poolt pealesurutud poliitiline projekt, teisalt aga vaba vaimu lendutõus. Aeg andis uljuse ja tiivad ning sügisel tuli tihtipeale suvetegusid klaarida, aga andestati alati. Tööd tehti kõvasti ja lauldi ka kõvasti. Isetegevus oli püha lehm.
Lavastuse muusikaline kujundus on super, ajastu vaim on tabatud. Eriti neile, kes vihjetest aru saavad: «Mööda teed, mis on kividega kaetud, tuleb Kivi, käsi maas.» Samas on näidend üpris komplitseeritud ülesehitusega – ringraamistatus, kannapöördelisus ja samas mitte mingit näpuga näitavat lihtsustamist.
Allakirjutanule meeldis väga näidend näidendis – «pehmete ja karvaste» etteaste teises vaatuses. Oleks juba aeg aru saada, et lähiminevik, ka EÜE pole vaid teatud kliki poliitiline kapital. Ei maksa esimest kainerisse kukkumist või Kuperjanovi haual käimist vabadusvõitluseks võimendada. Aastane ülikoolilõpetamisega hilinemine pole võrreldav 3 + 2 või 5 + 2ga. Neid aastaid anti ikka asja ja allakirjutamise eest.
Teatri parim etteaste
Paremat paika kui Tartu Ülikooli botaanikaaed poleks Saatangi vist selle lavastuse tarvis suutnud välja mõelda. Kalev Kudu lavastuse komandörina ning Enor Niinemägi Kudu käsilasena (ka ühe parima osatäitjana) oskasid landschaft’ist viimase välja võtta. Kõik see roolimine ümbruses, ringliikumine kogu (lava)ruumi raames oli ülalt vaadates veelgi võimsam vaatepilt kui pinkidelt.
Kusjuures trupile tuleb au anda. Küllaltki liigestatud maastikul kulgeti kindlalt ja komistamata, kiirelt ja vabalt. Plakatteadustus ning Albert Gulki (komissar ilutegemise alal) kujundus olid tasemel. Lavastuse tempo ja rütm üllatasid. Tartu üliõpilasteatri trupp andis ühe oma seni parimaist etteasteist. Hakkama saadi neljateist näitlejaga, ehkki rolle oli kolmekümne ringis.
Ümberriietumine, -kehastumine ning dekoratsioonivahetus toimisid sujuvalt – nagu muuseas.
Eriliselt tuleb kiita plikaohtu noori näitlejannasid, kel näidendi tekstis ja tegevuses nii mõndagi ületada tuli. Ja ega see lavastus füüsiliseltki kerge olnud. Võlts see roppilus lugu heast ja pahast kahes vaatuses küll ei olnud, igav ei olnud, aga tempokas oli.
Tuult tiibadesse, «Noorte häälega» tudengiteater Tartu botaanikaaias!
UUS LAVASTUS
Mart Kivastik «Noorte hääl»
Lavastaja Kalev Kudu
Osades Tartu Üliõpilasteatri näitlejad
Esietendus Tartu botaanikaaias 5. juulil