/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
Kui eelmine kultuuriaasta kulges muuseumiaasta tähistamise all, siis tänavune on kuulutatud lugemisaastaks. Sel puhul vahetavad mõtteid Tallinna Ülikooli professor ja Postimehe kolumnist Rein Veidemann ning Eesti Maaülikooli rektori nõunik Peeter Olesk, mõlemad ühtlasi kirjandusteadlased.
Niisiis, kultuuriliselt elame sel aastal lugemisaasta tähe all. Lugemisõpetajaks kutsutud George Steiner, kellelt kaks aastat tagasi ilmus esseekogu ka eesti keeles (LR, 2008, 33/34), on lugemist määratlenud järgmiselt: «Lugemise all pean ma silmas heastavat tegevust selle sügavalt moraalses tähenduses: lugemine peaks meid siduma teatud nägemusega, tugevdama meie inimlikkust, hoidma ära meie teelt kõrvale kaldumise.»
Tõtt-öelda, see kõlab nii armsalt vanamoodsalt, et praegust lugemiskultuuri hinnates hakkab kõhe. Tahan siis väita, et kuigi ju loetakse praegugi üpris palju, tundub samas, et loetakse (üksteisest) mööda. Libisetakse lugemises, mitte ei peatuta lugemiseks. Kas siis üldse saab veel rääkida lugemiskultuurist?
Saab ikka! Lugejaid on täis ju kõik kohad – voodid, rongid, kliente ootavate taksode esiistmed, raamatupoed ja -kogud, kohvikud. Tartu kohvikutes on plätrav vanamutt üsna haruldane fossiil. Märksa sagedamini kohtad sa seal noori, kes joovad vähe ega söö üldse, kuid kes esimese asjana panevad tööle arvuti ja loevad hulgakesi ekraanilt.
Kusjuures pelgalt mitte ei loe, vaid arutavad seda. Muidugi nad löövad teineteisele külge ja kirjeldavad pandud pidusid, aga kui näiteks rongis ringi vaadata, siis kaardimängijaid on mõni üksik ja pornot ei vaata keegi. Loetakse!
Hüva, eks olen ise ka ju harjunud selle «ekraanilt lugemisega», mille vaieldamatuks vooruseks on võimalus kiiresti ligi pääseda vajalikule informatsioonile, uudistada ühe või teise märksõna, nime või teema käsitluskonteksti, kasutada tõlkimiseks «karkusid», sõnaga, lugema linkidega, hajuvalt.
Loomuldasa on lugemine suisa paradoksaalne. Ta ei tohi segada (näiteks heinaajal), aga ta peab segama, kui küsimuses on vastasseis demokraatia ja diktatuuri vahel. Lugejalt ei saa võtta ära vabadust valida teisiti kui üksnes vägivaldselt.
On ju olemas ka nullvariant ehk sa lihtsalt ei loe. Kadunud dotsent Jaak Põldmäe näiteks ei lugenud Mats Traati – küll aga Jaan Kärnerit! Minagi ei loe igat ja olen kriitikuna seetõttu väga tihti vait. Lihtsalt ma ei tunne asja.
Väga paljut on õpetanud sari kahasse Mart Ummelasega Vikerraadios, «Kirjanduse tähestik». Sul on ees sarja pikkus, saate aeg (kuni 30 minutit, ent mitte ka vähem), täht, looming ja virtuaalne ehk mõtteline lugeja.
Kas sa valdad tähestikku? Jään vastuse võlgu, sest internetimaailmas pole põrmugi haruldane, kui tarkvaraprogramm annab tähele «x» mitu vastet – kord «ä», kord «õ», kord «ü», kõige vähem «x» ise. Me loeme raamatut ju ikkagi kui keelt.
Arvaksin küll, et meie päevil õpetab raamatukoguhoidja keelt rohkem kui trükise keeletoimetaja. Hea keeletoimetaja on praegu eelajalooline haruldus. Inimene teisest ilmast.
Teisalt tajun tõsist ohtu, et ei jää enam aega kõiki linke üheks siduda, süstematiseerida, selleks et loetu põhjal omaenda identiteeti luua.
Aga ma ei räägi endast, isegi mitte noorest põlvkonnast, kelle jaoks ajalehed ja raamatud ei kujuta endast seda lugemisainest, mis iseloomustas meie eelkäijaid ja ehk ka meie põlvkonda.
Ma räägin kogu rahvast, sest olen väitnud, et eestlaste identiteet on just n-ö kokku loetud. Kui seda kokkulugemist enam pole, mis saab siis meie identiteedist?
Identiteet ei saa olla nagu konservikarbi kest, portsjon plekki. Ühes Tartu kutsekoolis anti poistele ülesandeks konstrueerida ja teha valmis korterisisene jaotuskarp.
Poisid küsisid, kust saaks kesta. Õpetaja vastas: ostke karp «Turisti einet», sööge see ära või andke kassile, tehke toos puhtaks, keerake kaas maha, valtsige serv siledaks ja ongi teil kest valmis. Tänan väga niisuguse identiteedi eest!
Minu ja sinugi õpetaja Juri Lotman on lugemise kohta teravmeelselt ja õpetlikult täheldanud – ja see puudutab eriti ilukirjandust –, et raamatuid lugedes me suhtleme ühelt poolt küll raamatuilmaga, teisalt on see dialoog iseendaga ja selle dialoogi läbi oma mina ehitamine.
Ausalt öeldes tundub mulle seegi mõte tänapäeva kontekstis üksildase humanisti nendinguna. Lugemisväli on pihustunud. Pigem on tegemist kaootilise sõnavahetuse kui dialoogiga. Dialoog eeldab ärakuulamist. Kes veel viitsib keda kuulata.
Keda üldse veel peetakse kuulamisväärseks. Aga seda, et lugemine on ühtlasi kuulamine – seda on väga tähtis silmas pidada. Kirjanduse keel on kuulamiseks, tajume seda ju selgelt eriti luule puhul.
Selleks on vaja fikseerida hea lugeja tunnused. Esimene neist kõlab vist naljakalt, kuid hea lugeja peab suutma elada sisse teise inimese maailma, kusjuures neid teisi on palju. Muidugi ei taha laps, kes satub raamatupoodi, osta sealt kõike.
Tema peamiseks juhendajaks riiulite vahel on ema, kes tavaliselt ei tea raamatust rohkemat kui et see pole ajaleht. Ema, kes tegeleb perekonna väljaminekutega iga päev ja mitu korda päevas. Niisiis keegi, kes peamiselt keelab ja peabki seda tegema, sest meie raamat on kallis. Osta kauakestvat raamatut keeluajal – see on kunsttükk.
Teiseks peab hea lugeja oskama võrrelda. Lahtiräägitult see tähendab teiste rahvaste kirjanduse tundmist meie oma kõrval, kuid mitte ainult. Üks võrdluskohti jääb kirjanduse ja rahvaluule või üldisemalt pärimuskultuuri vahele. Meile õpetati alliteratsiooni, mitte seda, kuidas jutustajat kuulata.
Võrdluskohaks on ka piir kirjanduse kui trükisõna ja multimeedia vahel. Eesti kirjanduses puudub romaan peakoka elust, on vaid joodikud. Samas on lehed ja raadio ning TV kööki ja panne ja toidukraami täis enam kui küll; ajab üle ääre. Kumba sa siis eelistad, kas vaikivat kirjandust või tormilist retseptuuri?
Kuid kõigepealt: kes kasvatab head lugejat? Kui muid õpetajaid ei ole, siis teine lugeja. Tunnistan ausalt, et niisugust teist lugejat on mul vabalt võtta küllalt harva. Sageli loen ma üsna üksi ja paratamatult seega ka valesti.
Mulle tundub, et kui meie siin räägime lugemisest ja kui nüüd kuulutati välja lugemisaasta, siis peetakse silmas ikkagi raamatuid. Siinkohal aga tulengi selle põhilise – mind isiklikult ahastama paneva – paradoksi juurde.
Eestis ilmub kümmekond algupärandit nädalas, millest, tõsi, poole moodustab n-ö igamehekirjandus (kirjandus, mis kasvab välja blogidest, lugude jutustamise mõnust, igatahes mitte kujundi loomise taotlusest), aga teine pool otsib endale kohta tõsiseltvõetava sõnakunsti repertuaaris.
Algupäranditele lisaks ilmub sama palju tõlkekirjandust – ja seejuures väga head –, lisaks esseistikat, memuaare, mida viimasel ajal tahaksin samuti liigitada fiktsionaalse kirjanduse alla.
Isegi kui tahaks ja isegi kui sellele üksnes pühenduks – ei jõua ju lugeda. Seega peaks olema keegi, kes juhataks. Aga keda siis selles juhatamises omakorda usaldada?
Sina see olid, kes tõi sisse retroretsensiooni ehk ülelugemise tagantjärele. Tookord see oli uus ja vedas elu edasi. Midagi sarnast on nüüd üritanud Õpetajate Leht. Kuid me mõlemad teame, kui kriitiline on piir ausa arvustuse ja trükisereklaami vahel. Üks ajaleht küsis arvustuse eest autorilt kolmsada krooni, sest tõlgendas artiklit reklaamina.
Reklaam see polnud, pensionär ei olnud kellegi müügiagent. Tema soovitas raamatut lugeda, ent tema soovitust peeti äriks. Minult paluti arvustust raamatule, mis võiks letil minna. Juurde anti välismaise kirjastuse reklaammaterjal. Kirjuta vaid maha ja kokku! Nõudsin raamatu poognaid, lugesin kogu asja läbi ja kirjutasin alles seejärel.
Mida peab tegema aga raamatukoguhoidja, kes pole trükist näinudki ega tunne asja üldse, sest tal puudub võimalus teost sirvida? Päris äsja oli meil sellest juttu Saare maakonna keskraamatukogu direktori Anu Vahteriga.
Teemaks see, kui palju saab saarlane lugeda Albert Einsteinist ja kõrgemast matemaatikast. Olukord muutub kriitiliseks, kui gümnaasiumis valikainete hulk kasvab, kuid sul pole kasutada muud kui vana põhku ja õpikuid tehnikumidele.
Tulen veel kord tagasi selle osa kirjanduse juurde, mida saadab praegu kõige suurem menu – näitlejate ja meediategelaste eluloo- ja mälestuskirjandus. See on vajalik, kui ei hakka kõrvale tõrjuma kirjandust kujundina.
Raamatud näitlejatest kustutavad ühe võla, mis tekib ühiskonnal iga korra ajal: näitleja elu laval on ikka väga üürike. Märksa sagedamini on näitleja esmajoones pensionär kui et saab laval suuri osi. Koguni see on vaieldav, kas on õige, et nad ise ei kirjuta suurt midagi, kirjutab mõni muu.
Kunstis on ju nii tavaline, et sind portreteerib teine, too, kes seda tööd oskab. Kui mind miski tõeliselt häirib, siis see, et too mõni muu ei tunne portreteeritavat rohkem kui pinnalt. Või siis teeb inimese väga odavaks. Inimene on kallis tegelane.
Lugemisharjumus saadakse kodust ja koolist. Kuidas mahutada elav kirjandus kooli ainekavasse – asi, mis läheb teravaks juba sel kuul, ka parlamendis?
See on kraaklemise koht alates aegade algusest ja jääbki nii. Võib-olla päästaks pisut, kui õpikuid oleks rohkem ja nad ei oleks väga jäigalt seotud ainekavaga. Meil on füsioloogias vähemasti kolm õpikut ja ikka ei jätku. Miks meil peab olema kirjanduses kõigest üks?
Lõpuks võiksime endalt küsida, mida võiks iga teinegi selle vestluse lugeja küsida: mida või keda ta tahaks sel aasta (sügavamalt) lugeda?
Tahaksin lugeda Tõnu Õnnepalut ja seda, et keegi teeks mulle selgeks, mis toimub tänapäevas vene kirjanduses, iseäranis lüürikas, ja keegi teine õpetaks mulle rootsi kirjandust. Et kui läheb jutuks, siis ma vähemalt teaksin, millest jutt käib.
Tahaksin uuesti üle lugeda klassikat. Koostan raamatut «101 eesti kirjandusteost». Juba praegu näen, kuidas kunagi loetus avastan üha uut ja huvitavat. Tõeline kirjandus kõnetab lugejat põlvkonnavahetusest sõltumata. Tõeline kirjandus elab korraga oma ajas ja igavikus.
Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor. Kodune raamatukogu: umbes kolm tuhat köidet, lisaks Loomingu, Keele ja Kirjanduse, Vikerkaare, Akadeemia, Tuna, Loomingu Raamatukogu aastakäigud. Loeb, pliiats, viimasel ajal kleepsud käes. Eelistab kirjanduse suurvorme ja kujundirikast teksti. Kirjanduse tuumaks peab luulet.
Eesti Maaülikooli rektori nõunik, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige, filoloog. Kodune raamatukogu: umbes viis tuhat köidet, lisaks ajakirjad. Ei ole bibliofiil ega -maan ja igat raamatut ei osta. Loeb enamasti voodis ristseliti.
Öökapiraamatuid ei ole (pole kappigi), nii et raamatud on tihtipeale põrandal mitmes virnas. Kutsikaeast väljakasvanuna raamatutesse märkmeid ei tee ja kapsaid ei armasta. Võib lugeda üht ja sama raamatut mitu korda.