Möödunud aasta üheks suuremaks suundumuseks raamatuäris võib pidada meedia ning teosega kaasas käinud sündmuste, kohati lausa skandaalide ja kisa-kära tähtsuse tõusu. Lettidelt haaratakse raamatuid, millest räägitakse.
Juhtkiri: raamatud, millest räägitakse
11. jaanuar 2010, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda kinnitavad kahe suure poeketi Apollo ja Rahva Raamatu müügiedetabelid, kust leiame Sofi Oksaneni «Puhastuse», Urmas Oti eluloo, Mihkel Raua tunamulluse bestselleri, kõik neli «Videviku» saaga raamatut, teleekraanilt tuntud autoarvustaja Jeremy Clarksoni, Olavi Ruitlase skandaalse «Naise» jne. Siin võiks üles lugeda kõik 20 raamatut, mis müügiedetabeli tippu tõusid, sest kõik need pälvisid meedias suurt tähelepanu. Elulooraamatute osa, mille kangelast avalikkus enamasti teab lavalaudadelt või teleekraanilt, kasvas lausa veerandi võrra.
Ilukirjanduses tegi Sofi Oksanen puhta töö kõigis kolmes müügivõrgus. 17 000 tiraaž on Eesti mõistes suur, millele saab vastu omamaistest kirjanikest vaid Andrus Kivirähk. Ja ka ilukirjanduse müügiedule aitab avalik tähelepanu kaasa. Apollo ilukirjanduse edetabelis leiame Oksanenilt teisegi raamatu – «Stalini lehmad» –, samuti Ruitlase «Naise», Andrus Kivirähki sulest on seal lausa kolm raamatut, samuti Merca «Mees».
See tõdemus seab üha enam meediale vastutuse mitte üksnes ilmuva kajastamisel, vaid ka inimeste lugemisharjumuse kujundamisel. Kultuuriajakirjanike igipõlise dilemma, kas kajastada ilmuvat selle kõmulisusest või sisust lähtuvalt, kas keskenduda üksnes väärtkirjandusele või ka neile raamatutele, mis saavad ilmuda tänu tuntud nimele raamatu esikaanel, võib ju lahendada soovitades väärtuslikku ja hoiatades nende teoste eest, mida vaid vormi poolest raamatuks nimetada võib. Kuid põhimõte «Iga reklaam on hea reklaam» sobib raamatute puhul. Ka hoiatav arvustus toob raamatu pealkirja ajakirjandusse ja seega inimeste teadvusesse.
Õnneks võib müügiedetabelite põhjal tõdeda, et eelmisel aastal on räägitud palju ka sisu poolest väärt raamatutest. Oksase, Ruitlase, Larssoni, Kivirähki raamatute puhul on selgelt tegemist kirjandusega, mille sisu müüginumbritega pöördvõrdelises seoses ei ole. Sama käib noortekirjanduses «Videviku»-sarja kohta, mis ei lase J. K. Rowlingu «Potteri»-sarjaga lugemise juurde tagasi toodud lapsi raamatutest loobuda.
Positiivse üllatusena tuleb välja aga eestlaste ajaloohuvi. Novembri alguses ilmunud Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu» oli jõuludeks nii mõneski poes läbi müüdud. Mahukas, lihtsast lugemisvarast kaugel olev ajalooraamat näitab, kui väga on sellisest teosest puudust tuntud.