Inimese probleem pole rahas ja keeles, vaid selles, kus järgmised kümme aastat midagi huvitavat teha. Tarkpead väidavad, et Euroopa Liidu sügavam mõte on lisaks rahvaste sõpruse ja koostöö arendamisele pakkuda tuhandetele inimestele karjääri jätku.
Paavo Kangur: Prussialandia loomine
/nginx/o/2017/11/29/7362127t1ha682.jpg)
12. jaanuar 2010, 14:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka kriis Baltikumis on tekitanud suure hulga inimesi, kes otsivad elu mõtet. Üheks selliseks ahistatud inimgrupiks on peetud Baltikumi venelasi. Koguarvult ületab baltivenelaste arv näiteks eestlaste arvu, kuid neil pole oma vabariiki. Õieti öeldes on see neil olemas – Respublic of Prussia ehk Kaliningradi oblast –, kuid häda on selles, et seda ei tunnetata kui suurte võimaluste maad, vaid kui militaarset ääreala, kui urgast sotsiaalse kapitali mõttes, kui provintsilinna.
Keegi ei ütle, et Los Angeles, New York, San Francisco, Praha või Tallinn oleks provintsilinnad. Venemaal algab aga provints kaks bussipeatust pärast Punast väljakut, nagu väljendas üks Peterburi kirjanik.
Baltivenelane suudab edukalt toimida vaid sünergias piirkonna teiste rahvustega. Kuigi jah, pronkssõduri nihutamine tõi Balti-Vene kogukonda ühtsust, kuigi vaid selle hinnaga, et nad halvendasid oma olukorda. Ühiselt manades ja ässitades hävitavad baltivenelane ja Moskva ju seda platvormi, kus baltivenelasel endal on mugav ja uhke pesitseda – idasuunaline kaubandus, transiit ja majanduslik koostöö.
Prussialandias on võimalik vabalt kõik need kaunid ideed ja loosungid kahest riigikeelest, kakskeelsusest, kultuurautonoomiast ellu viia, mis vabastab baltivenelase ahistatuse tundest ja seega annab aluse uueks majandusbuumiks. Prussialandias võib vabalt rajada kakskeelse riigi ja kultuurautonoomia. Seal ei oleks mingeid piiranguid kodakondsuse saamisel: kõik, kes on seal sündinud või kelle esivanemad on Prussialandia juurtega, saaks automaatselt ka kodakondsuse.
Seal vennalikus ja ühtses peres elaks õnnelikult koos põliselanikust sakslane ja uustulnukast venelane. Seal kehtiks kaks riigikeelt – vene ja saksa keel (aga miks ka mitte leedu ja eesti keel) – koos ulatusliku kultuurautonoomia ja teineteise identiteedi austamisega. Baltivenelased on alati tahtnud, et oleks kaks riigikeelt – vene ja eesti keel –, miks mitte see siis Prussialandias ellu viia.
Prussialandia annaks võimaluse ka uueks arenguhüppeks. See oleks piirkond, kuhu kõik saaks oma brändide, kaubanduse ja hotellikettidega laieneda.
Prussia sõjaväeosad tuleb kunstipäraselt ära peita, nagu on kultuurriikidele kombeks. See on juba puhas militaardisaini probleem. Mõne tuumaallveelaeva viisakas äramahutamine, nii et see silma ei riiva, ei tohiks ju raske olla.
Jääb vaid lahendada Valgevene probleem. Kui absurdselt see ka ei kõlaks, on Kaliningradi oblasti suhted kriitilised just Valgevenega, mida tingivad energiavarustuse probleemid. Kuid meil on nii Narvas kui Tallinnas piisavalt energiaspetsialiste, kes lahendaks need küsimused efektiivselt ja kiiresti. Eesti ei tohiks peljata vennalikku abi Prussialandia ülesehitamisel ning Eesti Energia võiks laieneda Jordaania kõrval ka Preisimaale.
Vahendid Prussialandia ülesehitamiseks on olemas. Jääb pigem mõttelaadi küsimus. Kuidas muutuks Venemaa militaarkapitali eksportivast maast sotsiaalset kapitali eksportivaks maaks? 20. sajand oli militaarkapitali eksportimise kontseptsiooni läbikukkumise sajand, aga ka nii Briti kui Vene impeeriumi lagunemise sajand. Järelsõjad Iraagis ja Afganistanis näitavad, et sellisel moel kultuuri ja elulaadi eksportimine võõrasse kultuuriruumi on kallis ja üpris viljatu ettevõtmine. Kirurgiline sekkumine on vahel hädavajalik, kuid kui kirurg jääb terveks aastaks inimese kõhtu lõikama, siis lõpeb see tõenäoliselt patsiendi või kirurgi surmaga.
Mul on tunne, et britid on impeeriumi hukkumisega kohanenud palju paremini kui venelased, nii kontseptuaalselt kui ka praktiliselt. Kuid eks kohanemine ja kohastumine võtab aega. Brittidel on ju võimalik oma keeleruumi vahetamata tegutseda Melbourne’ist Vancouverini ja Santa Fest Liverpoolini. Väga mugav.
Elagu Prussialandia, koos kahe riigikeele ja piirangutevaba kodakondsuspoliitikaga.