USA ajakirjanik Anne Applebaum kritiseerib ameeriklaste ebamõistlikke kulutusi julgeolekusüsteemis.
Anne Applebaum: absurdsed kulutused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik, kes tihedamini lendavad, teavad, kuidas see käib. Kingapommitaja Richard Reidi pärast tuleb jalast võtta kingad. Heathrow’ ründamist kavandanud pommitajate pärast, kes tahtsid kasutada vesinikperoksiidi lahust, tuleb kotist välja võtta juuksegeel.
Kui aga oled juba lennukil, siis jõuluaegse aluspesupommitaja tõttu tuleb nüüdsest alates enne maandumist eemaldada peale tõmmatud tekk ja hoidku jumal, kui oled magama jäänud!
Kui keegi peaks välja mõtlema, kuidas panna lõhkeaine hambapastatuubi, siis tuleb kindlasti valmis olla ka hambaharjadest vabanemiseks. Ja üldse tasuks lennukisse astudes näputäis soola üle vasaku õla heita. Kuid mitte mingil juhul ei tasu kohe kindlasti kujutadagi, et lennujaama turvakontrolli rangus muudaks midagi turvalisemaks, sest keegi ei tea, kas ühtegi sellist meedet on üldse vaja. Mis veel hullem – kellelgi ei ole ka rahalist ega poliitilist ajendit seda välja selgitada.
Pärast seda kui need meetmed kiiruga ja äärmiselt politiseeritud õhkkonnas kasutusele võeti, on tulnud tõdeda, et USA sisejulgeoleku ministeeriumi (DHS) ja selle väiksema venna, transpordijulgeoleku ameti (TSA) prioriteete ja kulutusi ei ole keegi tõsisema vaatluse alla võtnud. Nad ei ole kordagi pidanud langetama raskeid valikuid.
Vastupidi, Kongressi rahajagajad on mõlemat tagant kihutanud kulutama igal aastal aina enam üha keerulisemate seadmete peale, pidades silmas uusi ohte, olgu need siis tõelised või mitte. Nii võeti nüüd kiiresti kasutusele kehaskannerid, mida veel eelmisel suvel peeti vastuvõetamatuks.
Kõigest mõne aastaga – vabariiklaste administratsiooni ja valdavalt vabariiklaste kontrolli all oleva Kongressi ajal – on mainitud asutused kasvanud hiiglaslikuks ja juhitamatuks bürokraatiaaparaadiks, mille mõnel tegevusvaldkonnal on riikliku julgeolekuga üsna väike seos.
Naeruväärselt kallite avalike projektide loetelud on muutunud juba nii harjumuspäraseks, et lugeja, kes ei soovi seda kaeblemist uuesti näha, võib julgelt asuda järgmise lõigu kallale. Sest muidu, jah, kõik on õige: alustanud 2002. aasta jaanuaris 13 töötajaga, pakub TSA praegu leiba 60 000 inimesele ning on leidnud hiigellaienemise käigus raha kõikvõimalikeks asjadeks.
2005. aastal kirjutasin, et kuue miljardi dollarilise eelarve juures kulutati umbes 350 000 spordisaalidele, 500 000 kunstile ja tehistaimedele ning igal aastal raisatakse teadmata hulk miljoneid liigse tööjõu palkamisele, sest selle väljaselgitamisega, millal täpselt tekivad lennujaamadesse pikad järjekorrad, ei ole föderaalvalitsus kunagi hiilanud.
Sisejulgeoleku ministeeriumi eelarve 2010. aastal on 55 miljardit dollarit, millest osa (nagu kinnitas 2006. aastal majandusteadlane Veronique de Rugy) läheb kahtlemata sellistele asjadele, nagu 63 000 dollarit dekontaminatsiooniseadmele Washingtoni osariigis, kus pole kedagi, kes oskaks seda kasutada, rohkemate biokeemiliste ülikondade hankimisele Põhja-Dakota Grand Forksi maakonnale, kui seal leidub neid kanda võivaid politseinikke, ning 557 400 dollarit päästeteenistuse sidevarustusele, mida hädasti vajavad Alaska North Pole’i linna 1500 elanikku.
Ja ma ei puudutanudki kulutusi, mis lähevad tähtsamate kongresmenide valimispiirkondade «vajadusteks».
Neis otsustes ei ole siiski süüdi DHSi ja TSA töötajad. Julgeolekueksperdid ja isegi TSA ja DHSi enda inspektorid on algusest peale osutanud kulutuste absurdsusele, mis sageli lähtuvad vaid viimasest hirmutavast juhtumist. (Ma lausa sooviksin, et oleksin saanud viibida ülirõõmsal uusaastapeol, mille kahtlemata korraldasid kehaskannerite tootjad.)
Samamoodi on Kongress algusest peale tõrjunud kõigi kriitikute märkused, eraldades korduvalt raha ebavajalikele kohaliku tähtsusega projektidele, reageerides ülespuhutud uudistele, raisates raha moel, mis sobib kenasti kongresmenidele endale, ning siis vapustatult – jah, vapustatult! – avastanud, et miljardeid dollareid neelav sisejulgeolekuaparaat ei suutnudki peatada ilmselgete vaimuhäiretega nigeerlast astumast Detroiti suunduvale lennukile.
Kujutame nüüd aga ette, et TSA hiigeleelarvest oleks eraldatud raha parima arvutivõrgu loomisele, mis andnuks Amsterdami turvatöötajatele otsekohe teada hoiatusest aluspesupommitaja isa kohta. Kujutagem ette, et kehaskannerite ja pikamaalendudel tekita jäämise asemel oleks meil hästi tasustatud ja korralikult välja õpetatud konsulaarametnikud sellistes kohtades nagu Nigeeria.
Isegi sel juhul ei oleks julgeolek perfektne. (Tegelikult ei ole ma kindel, et õhuterrorism on just see kõige hullem, mille pärast peaksime muretsema.) Aga igal juhul oleks mõistlik väiksem, vähemkulukas ja vähem raiskavam süsteem. Mõistlik oleks süsteem, mille aluseks on tõelised ohud ja prioriteedid, mitte teleekraanilt lendu kerkinud lood. Mõistlik oleks sõdida järgmist, mitte eelmist sõda.
Paraku pole mõistlikkus kriteerium, mille alusel Ühendriikides avalikku raha kulutatakse – ja seda juba pikka aega.
Anne Applebaum on Washington Posti ja Slate’i (www.slate.com) kolumnist – viimases ilmus algselt ka siinne kirjutis. Ta on kirjutanud muu hulgas teose «Gulag» (eesti keeles 2005), mille eest pälvis Pulitzeri preemia. © The New York Times Syndicate