Villem Kapi ooperi «Lembitu» kojutulek

Jassi Zahharov. Foto: Peeter Langovits

Heliloojatele Kappidele pühendatud Suure-Jaani muusikafestivalil tuli Lõhavere iidsel linnusemäel kontsertformaadis ettekandele Villem Kapi ooper «Lembitu» (1961).

Teatud mõttes oli see «Lembitule» koguni kahekordne kojujõudmine, sest esiteks toimub suur osa ooperi tegevusest 800 aastat varem sama koha peal asunud Lehola linnuses.

Teiseks on Villem Kapp (1913–1964) sündinud ja kasvanud ettekandepaigast kõigest mõne kilomeetri kaugusele jäävas Suure-Jaanis.

Villem Kapi «Lembitu» seisab Eesti muusikaajaloos suurte tähtedega, ent juba paar inimpõlve pole see millegipärast esitamist leidnud.

Noorema inimesena kahtlustasin, et küllap on ooper lihtsalt ajale jalgu jäänud. Selle kvaliteedi suhtes lisas skepsist teadmine, et tegu on helilooja esimese ja viimase ooperiga.

Aga ma eksisin: «Lembitu» osutus ülimalt tähelepanuväärseks teoseks, mille aastakümneid kestnud praktilises unustuses võib näha kuritöö koosseisu.

«Lembitust» aimub itaalia romantilise ooperi laia joont, mille autor on õnnestunult rahvuslikku ning suhteliselt isikupärasesse vormi surunud. Silma torkasid helilooja hea kompositsioonitaju ning dramaturginärv.

Maitsekas efektitsemine

Siinkirjutajat võlusid «Lembitu» kujundirikkus, lopsakas meloodilisus ning meisterlikud laenud rahvamuusikast. Tegu on maitsekatel kontrastidel ja lühikestel numbritel põhineva hoogsa ooperiga, kus helipildi dünaamilisuse eest kannavad hoolt arvukad kooripartiid ning vahemängud.

«Lembitu» on nii sõnas kui muusikas efektitsev ilma libastumisteta maitsetustesse, paatoslik ilma piinlikustvalmistava pateetikata.

Kui Villem Kapi põlvkonnakaaslase Eduard Tubina kaks ooperit on selgelt sümfooniku kirjutatud, siis Kapi ainus muusikadraama kannab paljuski soololaulude komponisti ning koorihelilooja käekirja.

«Lembitu» julge ja oskuslik rütmikasutus lubab samas oletada, et Villem Kapis läks kaduma hea balletihelilooja.

«Lembitu» suurimaks vooruseks on muusika orgaaniline seos sõnaga, mida meie algupärastes ooperites paraku eriti ei kohta. Eesti keel ei mõju siin võõrkehana.

Ka Astrid Pirni poolt Juhan Sütiste samanimelise näidendi motiividel kirjutatud meloodiasõbralik libreto on oma poeetilises vaoshoituses ning lakoonilisuses väga sobiv.

Eepilis-heroiline esitus

Ooperi ainsa tõsise puudusena annab tunda liigne kokkupressitus. Dramaturgilist materjali on siin nii palju, et Wagner oleks samast ainesest kahetunnise ooperi asemel rahulikult tetraloogia teinud. Hetkel jäävad tegelased natuke visandlikuks, karakterite omavahelised suhted paljuski välja joonistamata, kiired meelemuutused motiveerimatuks.

Just seetõttu on «Lembitu» ooperina rohkem eepilis-heroiline kui psühholoogiline. Ehkki võiks ideaalis olla mõlemat.

Seekordne esitus oli oma tasemelt ja koosseisult nii teost kui pikka ootamist väärt. Lõhavere linnusemäele ehitatud vabaõhulava täitsid ERSO (dirigent Paul Mägi), RAM ja Ellerhein.
Solistidena astusid üles: Jassi Zahharov, Heli Veskus, Rauno Elp, Tõnis Tamm, Priit Volmer, Märt Jakobson ning Mart Madiste.

Eriti nauditavaks kujunes isa ja poega kehastanud kahe baritoni – Zahharovi (Lembitu) ning Elpi (Meelis) – jälgimine rollides, mille helilooja on omal ajal kirjutanud Tiit Kuusikut ning Georg Otsa silmas pidades.

Mis puutub «Lembitu» eksootilisse esituspaika, siis on ühtepidi tore, et midagi ka väljaspool Tartut ning Tallinna toimus.

Teisalt oleks soovinud selle suurepärases esituses meisterliku ooperi jõudmist suurema hulga huvilisteni. Seda enam on põhjust avaldada lootust, et ehk leitakse võimalus selle salvestamiseks ning plaadistamiseks.

Kohaliku ooperiklassika taasavastamine võiks aga Suure-Jaani muusikapäevadel traditsiooniks kujuneda. Miks mitte tuua juba tuleval aastal publiku ette nt Eugen Kapi «Tasuleegid».

Sellega seoses tahaks asjaomastele inimestele ja instantsidele meelde tuletada, et käimasolev Gustav Ernesaksa juubeliaasta oleks sobiv aeg mõne vanameistri kunagise ooperi (nt «Tormide rand») taaselustamiseks.