Mihkel Mutt: rahva vaimsest tervisest

Loomingu toimetaja Mihkel Mutt.. Foto: .

Nagu peaaegu alati, tekitas ka Jaak Alliku viimane kirjutis Postimehes («Jaanalinnulik kokkuhoiupoliitika», PM 14.07) minus kaksipidiseid tundeid. Mu meelest on Eestile olulised kaks (kui paljunemine kõrvale jätta) tõepoolest strateegilist ala, kultuur ja riigikaitse. Üks annab rahvusele hinge, mõtte, miks üldse olla ise, mitte kellessegi sulanduda. Teine võimaldab selle kehtestamist ja hoidmist rahvusriigina kui üldjuhul optimaalsel kujul. Jaak Allik aga vastandab neid kahte.

Ta juhtis oma kirjutises tähelepanu, kuidas säästueelarve tõttu hakkab kultuur kannatama. Olen temaga täiesti päri. Lisaksin vaid, et kel natukegi mälu, nii umbes kolmkümmend aastatki, peab tunnistama, et kogu kultuuri suhtes kehtib Eestis vana ütlus «mooramaamees on oma töö teinud, mooramaamees võib minna».

Isegi kultuuriminister Jänes ütles paar nädalat tagasi AKs, kui talt küsiti kultuuriraha kärpimise kohta, umbes et «kultuur on tähtis muidugi, aga me peame aru saama, et elu ei koosne üksnes õhust ja armastusest». Kui niimoodi nimetab kultuuri – eestlase kõrvale natuke halvustavalt, kerglaseks pidavalt – kultuuriminister ise, on midagi katki. Ministri esmaülesanne ei ole särades linte lõigata ega esindada, vaid võidelda kabinetiistungitel oma haldusala rahastamise eest kui lõvi. (Andestatagu mulle see nimekoomika.)

Jaak Alliku üleolevat suhtumist Eesti riigikaitsesse olen muidugi varemgi täheldanud. Nii räägib ta kõnealuses loos püssiga mängida armastavatest noormeestest. Mul tuli seda kohta lugedes silme ette mälestusmärk reaalkooli kõrval. Tahaksin küsida, kas ka need poisid «armastasid püssiga mängida»?

Allik kasutab oma loos sõna populism märkimaks võimuerakondade plaane kärpida halduskulusid, mille varjus koondataks ühiskonnale elutähtsaid päästetöötajaid, õpetajaid jne. Nõus. Aga kas pole ka populism tema enda ettepanek kaaluda võimalust ühendada kõik n-ö jõustruktuurid (kaitsevägi, politsei, piirivalve, turvafirmad jne)?

Eesti-suurusel riigil olevat luksus eraldi välis- ja sisekaitset pidada. Arvan, et Allik ei ole selle laksuva idee praktilise teostatavuse osas eriti kaugele mõelnud. Esmalt: ajateenistust (nagu ka Kaitseliitu) ei saa teistele jõu­struktuuridele vastandada. Üldjuhul ei ole see eluaegne amet, kestes ainult kümme kuud ehk natuke kauem kui rasedus. See ei tõmba noori mehi muust elust kauaks eemale.

Ja kas mitte just füüsilis-militaarne algkursus, mis seal antakse, pole igapidi soodus niihästi politseis, turvafirmades, päästeteenistuses jm töötamiseks? Võib kenasti unistada «Eesti pesh­mergast». Kõik teevad kõike, külakorda käiakse piiri valvamas, rahvamalev valvab korda öistel tänavatel, ühisel jõul kustutatakse tuld ja tuuakse süstinud narkarid ellu tagasi.

Tegelikkuses tuleks sellest puder ja kapsad. Tekib puht kiusu pärast tahtmine küsida, kas Eesti pole liiga väike, et pidada ülal näiteks säärast armeed kõikvõimalikke lavakunstnikke? Teatriliidul on ka vist kolm tuhat liiget, rohkem kui ministeeriumides ametnikke. Miks ei võiks olla nii, et täna esined Othellona, homme näpid lavaaugus harfi, ülehomme aga tipid kordeballetis?

Allik halvustab ajakirjandust, kes heietavat ametnike kohvijoomisest. Muidugi on ametnike kollektiivne süüdistamine sama arutu kui näiteks venekeelsete vaenamine in corpore. Ilmselt on Jaak Alliku isiklikud kogemused ametkondades töötades positiivsed.

Mina ei ole küll tükk aega ise riigiteenistuja olnud, aga olen viimasel ajal vestelnud mitmete tuttavatega, kes on olnud niihästi erasektoris kui maitsnud riigileiba. Ja nende üksmeelne hinnang on, et intensiivsuselt ei saa neid kahte võrreldagi. Ühel pool töötad kaksteist tundi ööpäevas, higi otsaees, teisel pool võid ikka üsna lõdvalt võtta.

Veel enam, ametnike seas olevat levimas teatav üleolev suhtumine erasektoris rabelejatesse, sest nood ei oska elu «mönuga võtta». Veel viimase ajani pärisid ülemused, et «palju siis teie osakond uuel hooajal koosseise juurde planeerib». Ja kui ei planeerinud, siis olid mängurikkuja.

Eesti ühiskonnas on üks suur probleem. See on laiutav vaimne väärakus, normaalset ületav egoism, «mina pean saama ja kohe» ühepäeva-mentaliteet, mille ilminguid kohtab igal sammul.

See, et meie vaeses riigis on kaup kallim kui läänes, et luksusautode soetamine suureneb, et teedel ülbitsetakse jne, teisalt ühise rahakoti südamerahus lüpsmine küll totakate projektide ja sihtasutuste ülalpidamisega, küll preemiate, soodustuste ja lahkumishüvitiste määramisega – minu jaoks on see üks ja sama.  

Hingelt terve rahvas elaks püksirihma pingutamise üksmeelsemalt üle. Eesti kollektiivne hing on aga ikka popsi oma.

P.S. Tundub, nagu alahindaks kunsti- ja kultuuriinimene Allik sümbolite tähtsust tegelikus elus, sotsiaalpsühholoogias, rahvusvahelises poliitikas jne. Võidusammas on üks niisugune. Ikka kohtab meedias arvestusi, mida kõike (vorsti, basseine) oleks võinud selle samba maksumuse eest saada meie igapäevaelus. (Minul on soov: viidagu see asi kiiremini lõpule, sest need haavad, mis selle ümber tekkinud jagelemiste käigus üksteisele lüüakse, ning sellega kaasnev rahva vaimse tervise edasine halvenemine, ei ole mõõdetavad mingi esteetika ega rahakotiga.)

Suure sümboolse tähtsusega on ka meie sõjalised missioonid. Niisamuti kinnipidamine kaitsekulutuste tõstmise protsendist NATO-le antud lubaduse järgi. Usaldus on asi, millel ei põhine üksnes kogu pangandusmaailm, vaid palju muudki.