Alo Lõhmus: stseenid maapõuest
18. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, mille tublid ajaloohuvilised mehed Harjumaal Audevälja küla teeristis lahti kaevasid, pole vaid õnnetute sõjaohvrite haud. See ongi Ajalugu – suur jutustus.
Vene tanki kuulipildujatule all hukkunud sinimustvalgete eraldusmärkidega sõjamehed ning viimaseid nädalaid rase noor naine, koduvõti veel taskus, otsimas kodumaalt pagemise võimalusi juba pisut hiljem kui viimasel tunnil, olles nähtavasti enne teinud kõik endast oleneva maale tulnud vaenlase tõrjumiseks.
Kui mannetuna näivad selle kõrval kõik tänapäevased targutused ja süüdistused seepärast, mida eestlased 1944. aastal tegema pidanuks või ei tohtinuks teha. Kas maanteekraavi maetud meestel, naisel ja tema sündimata lapsel oli üldse mingi võimalus valida?
Meie maal ei kasva seedrid ega palmid, kuid kasvavad lood. Astuge kas või Audeväljal sisse mõnda vanasse õdusasse talukööki, kui sinnakanti juhtute, ning katsuge vanarahvaga jutule saada 1940. aastate sündmuste teemal.
Ühel hetkel haihtuvad köögiseinad ja pannkoogilõhn ning te näete 67 aasta taguse poisikese silmade läbi kodukuuse kohal pikeerivat Saksa lennukit, millest eraldub kummaline tükk – pomm – ning tajute, kuidas kodumaja trepp teie paljaste jalgade all pommiplahvatuse mõjul liikuma hakkab.
Te tajute külarahva hirmu «mongolitest» Vene sõdurite ees, kes oskavad hobuseid rekvireerimiseks üles leida ka tihedast noorest kuusikust – lõhna järgi. Võib-olla saate isegi muiata omapärase külamehe üle, kelle hobune pääseb rekvireerimisest seepärast, et oskab kõhu alt kõditamise peale alati õigel ajal pikali visata ja haiget teeselda.
Ent naerutuju kaob, kui teie ees kangastub ingerlastest perekonna saatus, kelle väike laps jääb ainsa pereliikmena ellu Saksa sõdurite poolt partisani tabamiseks korraldatud haarangus, või kui püüate ette kujutada seda, mis juhtus küla teeristis 1944. aasta 24. septembri hommikul kolme Saksa vormis sõjamehe ja noore neiuga.
Niisuguseid lugusid mäletatakse – veel mäletatakse – igas külas ja perekonnas. Just selliste, inimlikke kannatusi, seiklusi ja üleelamisi kirjeldavate lugude kaudu mõistame tegelikult oma keerulist ja vastuolulist ajalugu. Nende üldinimliku sisu kaudu oleks seda võimalik mõista ka teistel. Stseenid ajaloost lausa nõuavad stsenaariumi ja kaamerat.