«See raamat ei räägi ainult ajaloost, see räägib inimõigustest. Sellest, mis asi on totalitarism ja kuidas see rikkus inimese õigusi,» iseloomustab artiklite kogumikku «Kõige taga on hirm» üks selle autoritest Imbi Paju. Sellest nädalast on Imbi Paju ja Postimehe aasta inimese Sofi Oksaneni eestvedamisel ilmunud raamat kättesaadav ka eesti keeles.
Möödunud kevadel Soomes ilmunud artiklikogumikus kirjutavad eesti, soome, vene, saksa ja inglise ühiskonnategelased, ajaloo ja inimsusevastaste kuritegude uurijad, ajakirjanikud ja stalinistliku terrori ohvrid Nõukogude Liidu hirmutusvõtete mõjust Eestile, eestlastele ja venelastelegi. Lisaks otsitakse vastuseid küsimustele, kas Eesti okupeerimine toimus seaduslikult, miks Nõukogude terrori ohvrid ei võinud oma kogemustest avalikult rääkida ja millised mõjud sel olid ning kas KGB-l õnnestus ajalugu oma soovi järgi ümber kirjutada.
Imbi Paju, miks on eesti lugejale sellist raamatut vaja?
Alguses arvasin minagi, et Eestis pole seda vaja. Et eestlased teavad niigi kõike ja koolides õpitakse ajalugu. Eestis esinedes süvenes aga arvamus, et mõningaid asju tasub ikka üle korrata. Eriti sovetiseerimise olemust. Kusjuures raamatut kirjutades mõistsin, et vaatamata sellele, et olen aastaid ajalooga tegelenud, ei tea minagi veel kõike.
Kõige rohkem olen suhelnud 20–25-aastaste noortega, kellest väga paljudel puudub ajalootaju. Nad teavad küll fakte, kuid taju puudub. Arvan, et «Kõige taga oli hirm» aitab mõtestada aega, kust me pärit oleme. Siin kaante vahel pole ainult ajaloolaste jutt, siin on ka mälestusi, isegi anekdoote.
Eestis ei osata ajalugu populariseerida. Ei osata kirjutada kokku ajalooraamatut nende uurimuste pealt, mis on tegelikult juba olemas. Näiteks anekdootide teemal on väideldud end doktoriks, kuid üht lihtsat artiklit sel teemal ei soovitud kirjutada.
Kardetakse liialt lihtsas keeles kirjutada?
Jah, kardetakse, et ei näi tark. Toetudes eesti uurijatele, pidingi ise selle artikli kokku kirjutama. Õnneks polnud see keeruline, sest need naljad olid ka osa minu lapsepõlvest ja noorusest.
Kogumikku «Kõige taga oli hirm» on müüdud Soomes üle 10 000 eksemplari. Kui palju aitab sellele huvile kaasa Sofi Oksaneni ja teie isiksus?
Selle raamatu fenomen on võib-olla selles, et oleme naised, üsna erinevad naised. Ja oma eelmiste töödega oleme pannud inimesed oma töö vastu huvi tundma.
Tähtis on see, et Sofi toob siia diskussiooni noori inimesi. Me mõlemad oleme Eesti ajaloo ja totalitarismi olemuse teemat oma töödega populariseerinud. Mina oma psühholoogilis-ajalooliste teostega, Sofi ilukirjanduse ja teatri kaudu. Näiteks minu filmiga «Soome lahe õed», mida ETV näitab Eesti Vabariigi sünnipäeval, tähistati Soomes Talvesõja 70. aastapäeva ja ka «Tõrjutud mälestused» olid Soome vaatajate soovil uuesti aastalõpu kavas. Minu raamat «Tõrjutud mälestused» on näiteks Rootsi koolides «Elava ajaloo» programmis, kus lisaks holokaustile analüüsitakse ka kommunismi olemust ja kuritegusid. Teatri, filmi ja kirjanduse kaudu on võimalik minna faktide taha ja luua ettekujutus ajastust.
Olen märganud, et Eesti ajaloost rääkimine tekitab mõningates soomlastes ja ka eestlastes kohmetust. Üllatav on olnud see, et idealiseeritakse Nõukogude aega – et tollal oli kõik hästi. Aga kui oleks hästi olnud, siis poleks Nõukogude Liit ju kokku kukkunud. Tegelikult meil polnud tollal inimõigusi, kas või see, et eesti poisid saadeti Nõukogude sõjaväkke. See osa ajaloost on meil täiesti avamata, sest see on seotud vägivalla, alandamise ja häbiga.
Olin üllatunud, kui üks mees kirjutas mulle pärast «Tõrjutud mälestuste» lugemist, kui kohutav kogemus oli noorele mehele Nõukogude armee ja et ta ei uskunud, et keegi julgeb sellest raamatus kirjutada.
Kui see lehekülg on avamata, siis kas võtate selle töö ette?
Ma loodan, et meie raamatud ja töö inspireerivad ja julgustavad ka teisi. See on meeste maailm ja sellega seotud teoseid looksid eesti mehed ise kõige paremini.
Mind kohutavalt häirib hoiak, mida olen ka arvamusliidritelt kuulnud, et meie ajalugu ei taha keegi teada. Et ajaloost rääkides mõjume väikese tigeda riigina. Mina, kes ma olen peaaegu kõikides Euroopa riikide ja USA ülikoolides ja tähtsatel foorumitel, isegi Taiwanis «Tõrjutud mälestustega» esinenud, pole sellise asjaga kokku puutunud. Kui saalist on kostnud mingit lärmi, siis on need inimesed olnud seotud Vene saatkonnaga.
Sest küsimus pole ju ainult Eesti ajaloos, vaid totalitarismis. Ma loodan, et heade kunstiteoste, raamatute ja filmide fenomen on see, et nad julgustavad inimesi end avama ja aitavad luua inimeste vahel empaatiat ja usaldust.
Sest iseenesest ei juhtu midagi. Iseenesest võib olukord ainult hullemaks minna.
Kaks nädalat tagasi ilmus Helsingin Sanomates põhjalik artikkel Venemaa noorte äärmusorganisatsioonidest. Kõigis neis viljeldakse vägivalda ja pea kõigis imetletakse Stalinit või Hitlerit. Venemaal on ajalugu seotud veel pikaajalisema terroriga ja kui nad ei leia oma mineviku mõtestamiseks sõnu, kui ajalugu ei suudeta filmide ja kirjanduse kaudu humaanseks muuta, kui humaansust peetakse nõrkuseks, siis tekivad äärmuslikud nähtused, nagu uusnatsid, skinhead’id, rahvusbolševikud jne. See võtab agressiivseid vorme, sest eelmiste põlvkondade teadvustamata traumad kanduvad edasi järgmistesse põlvkondadesse ja muutuvad patoloogiliseks.
Kohe-kohe ilmuvad «Tõrjutud mälestused» vene keeles. Kas lähete selle raamatuga ka Venemaa turule?
Eestis peaks see raamat välja tulema Eesti Entsüklopeediakirjastuse üllitatuna veebruaris, ilmumist toetab ka haridusministeerium. Venemaal on selle vastu ka huvi olnud, kuid pole leidunud veel julget kirjastust.
Teile on olulised inimeste õigused, kuidas on inimõigustega lood tänapäeval Eestis?
Me peame oma parema ja õnnelikuma elu nimel tööd tegema, kuid selleks tuleb osata oma elu mõtestada ja väärtustada. Londonis tegutseva Legatumi instituudi uurimuse kohaselt oleme sotsiaalkapitali osas, st inimvõrgustiku, inimestevaheliste suhete ja kodanikuühiskonna osas sarnased endiste Nõukogude Liidu maadega ja Venemaaga. Vabalt tegutsevad ja oma arvamusi esindavad demokraatlikud inimvõrgustikud on just see, mille Nõukogude totalitarism Eestis ja ka Venemaal esimesena hävitas. Sest vabalt tegutsevad ja oma õigusi nõudvad inimesed on totalitaarsetele riikidele läbi aegade ohtlikud olnud. Nõukogude psühhodünaamika elab mingil määral meie alateadvuses edasi.
See lööb välja nüüd majanduskriisi ajal ja on lihtsalt allutatav populismile. Näiteks kui räägime töötutest ja töötute õigustest, siis siin jääb ametiühingutest väheks. Inimesed peavad ise organiseeruma ja oma õigusi nõudma. Ei tohi olla kogu aeg ohvri rollis.
Hoiak, et igaüks on oma õnne sepp, elab praegugi. Kuid see pole nii. Oleme õnne sepad ennekõike siis, kui loome ühiselt kooslusi ja aitame üksteist. Tugev kodanikuühiskond on õnneliku ühiskonna vundament.
Kui Soomes ilmus «Kõige taga on hirm», siis olite politsei valve all. Kas praegu olete ka valvel, et kuidas Venemaa eestikeelse raamatu ilmumisele reageerib?
Ma loodan, et seda olukorda jälgivad teised organid. Kui keegi tuleb räuskama, siis see näitab, et probleem on lahendamata ja neist vaikusesse jäänud asjadest on vaja rääkida. Kui kardad probleemiga tegeleda, siis elab hirm meie keskel edasi, ja see pole just kõige parem jõuallikas.
Raamat
Imbi Paju ja Sofi Oksanen
«Kõige taga oli hirm»
Eesti Päevaleht, 2009
Raamatusse on lisaks Imbi Pajule ja Sofi Oksanenile kirjutanud Toomas Hendrik Ilves, Edward Lucas, Iivi Anna Masso, Anne Applebaum, Lauri Mälksoo, Enn Soosaar, Vladimir Bukovski, Aigi Rahi-Tamm, Ivo Juurvee, Jukka Rislakki, Maimu Berg, Igor Kotjuh, Toomas Hiio, Martin Arpo, Mart Laar jpt.