Kutse vibujahile tekitas algul kõhklust, mul olid omad eelarvamused. Ent võta näpust, selleks ajaks kui metsast välja sain, oli mind nakatanud pisik – vibupisik, kirjutab Kristi Leppik. Vibulaskmist pildistas Liis Treimann.
Kui lased südamesse, oledki võitnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodus teele asutades mõtlesin hulk aega, millised riided selga panna ja mida kaasa võtta. Et kas peaks jalga panema kummikud, kas peaks ennast kaitsma puukide eest. Äkki on seal palju sääski ja muid putukaid ja tuleks mingeid tõrjevahendeid kaasa võtta – palju küsimusi. Lõpuks otsustasin ennast mitte vaevata ja selga panna riided, mis tundusid kõige mugavamad – T-särk ja vabaajapüksid.
«Mis selles siis nii väga uut on, laatadel ja suvepäevadel vibu lastud küll ja küll,» mõtlesin endamisi. Harjumaale Saku valda Kajamaa viburadade paradiisi viis auklik kruusatee. Nagu pealinna aukus tänavad, ainult et ümber kõrgus majade asemel rukis ja raps.
Pannud auto vedrustuse umbes neljal kilomeetril proovile, jõudsime sihtkohta. Kõigest kakskümmend kilomeetrit pealinna piirist, ja juba tundus õhk teine, tõeline vaheldus. Ilm oli meid soosinud ja vahelduseks suvisele vihmale oli taevas selge ning keskpäevaks kõrvetas päike nii, nagu ta ühel õigel suvel tegema peabki.
Kui autost välja saime, ootas meid ees vibukütt ja Kajamaa viburaja peremees Toomas Taimla, peas kauboikaabu ja koti küljes kellegi looma kohev saba koos Alpidest toodud kellukesega.
«Ah sellised näevadki siis välja vibukütid,» mõtlesin endamisi.
Viisakusväljendid vahetatud, juhatati meid telkmajakesse, mis seestpoolt meenutas ürgaja koobast, sest seintel olid imiteeritud koopamaalingud. Ärevus oli suur, sest nähes vibusid ja nooli ning kõike muud, tekkis järjest suurem soov juba tegutseda.
Esimese kümne minutiga valgustas vibuisa Toomas meid jahtimise ja vibu ajaloo koha pealt.
Vibu ajalugu ja tänapäev
«Kas te oskate öelda, kui kaua vibujahti juba peetud on?» küsis mees. Postimehe suvereporter Ott Tammik pakkus ligilähedale, kuid meie Robin Hood (kutsusime omavahel Toomast ka nii) parandas teda siiski ja teatas, et vibu leiutati 60 000 aastat tagasi ja juhib sellega edetabelit, olles esimene kaugelt tabamiseks mõeldud jahipidamise viis.
Samuti rääkis ta, et vibu kuulub koos ratta ja püssirohuga inimkonna tähtsamate leiutiste hulka.
«Ärge arvake, et vibulaskmine käib nii, nagu te Hollywoodi filmides olete näinud, lasevad iga puutükiga ja igast asendist,» ütles Taimla ja selgitas, et laskmisel tuleb ikka keskenduda ja mõelda. Samas, aastaid vibulaskmisega tegelenud inimestel tulevat see kõik juba instinktiivselt.
«Vist siis nagu rattasõit, mis enam meelest ei lähe,» mõtlesin ise.
Taimla sõnul on vibujaht ka loodusele turvaline, tuues näiteks Lahemaa looduskaitseala, kus lindude pärast on tulirelvade kasutamine keelatud, sest kõva pauk häirib tiivuliste elutegevust.
«Aga kui meie loomade arvukust ei piira, siis hakkavad nemad meid piirama,» selgitas Taimla ja lisas, et seepärast tuleb loomi küttida ka looduskaitsealal; kui seda teha vaikselt, vibuga, ei häirita kellegi pesapunumist.
Vibu ajalugu kahekümne minutiga silme ette manatud, algas see kõige huvitavam osa. Juba algusest peale olime piielnud seintel ja nagide otsas rippunud vibuvarustust. Kajamaa Robin Hood jagas kätte näpu- ja randmekaitsmed, selgitades nende vajalikkust.
«Näpukaitsmed võivad olla veidi välja veninud, meil siin käivad laskmas suured ja tursked mehed,» naljatles mees.
Samuti sain koti noolte jaoks ja panin selle vööle – nüüd tundsin ennast juba kui tõeline kütt. Muidugi oleks tahtnud samasugust nooltekotti, nagu oli vanameister Toomasel, midagi seljakotitaolist nagu filmides, aga kes siis algajale sellist luksust jagab.
«Ma ei oleks neid nooli suures ähmis kindlasti sealt selja pealt kättegi saanud,» mõtlesin ise.
Jutud räägitud ja algteadmised vibuajaloost saadud, liikusime edasi harjutusplatsile. Seal ootasid meid eri kaugusel maasse pandud väiksed postid, mis tähistasid vahemaid – kümme jardi, viisteist jardi, kakskümmend ja nii edasi (1 jard = 0,9 meetrit – toim). Nagu arvata võib, alustasime ikka kõige lähemalt.
«Vaadake, vibulaskmisega ei ole nii, et sihid täpselt keskele,» jagas Taimla õpetussõnu ja selgitas, et vibu tõmbejõud on kõigil erinev, samuti vibu raskus.
Näiteks Postimehe ajakirjanik Tiina Rekand pidi oma vibuga sihtima rohkem paremale, sest muidu lendas nool sihtmärgist kõrvale. Üldjuhul pidi Taimla õpetuste kohaselt sihtima allapoole tsentrit ja siis läks täkkesse.
«Siin on veel üks trikk, näete, nool ei tule nööri küljest ära,» näitas mees, kuidas nool nööri küljes rippus, ja lisas, et näppudega ei pea noolt kinni hoidma, vaid laskma sellel oma elu elada ja lennata.
Esimesena tabas noole otse kümnesse Ott, seejärel hakkas asi edenema Tiinal, mina jäin viimaseks. Esimest korda vinnastades läks koguni nii nihu, et… rind valutas kuni õhtuni. Jah, naised, olge esimest korda lastes ettevaatlikud, sest midagi ei tohiks vibu pingutavat nööri segama jääda. Kõhklus ja valu aga kadus ja pärast järgmist lasku ütles meie eeskuju Robin Hood, et tubli töö.
Harjutuslasud tehtud, valmistas vanameister meid ette eelseisvaks viburajaks. Kokku olevat seal 32 laskmiskohta ja looma – suuri ja väiksemaid, tiivulisi ja sabadega. Ei mingit veristamist, kõik olid joonistatud paberile. Niisamuti ei pannud ükski neist ka sihtimise ajal plehku.
Metsa poole kõndides rääkis Taimla meile Kajamaa Kuldnoole algusloost.
«Alustasin sellega Eestis seitse aastat tagasi,» rääkis ta ja lisas, et mõte tuli tegelikult ühelt Tartu suveetenduselt, kus lavastaja tahtis, et näitlejad päriselt vibu laseksid. «Ühed mehed hakkasid vibusid valmistama ja nii see peale hakkas.»
Enesekindlust iga märgiga
Esimeses laskmiskohas ootas meid kaugel suur ja nooltest juba kaunikesti läbi puuritud põder. Naistele anti eelis – meie Tiinaga saime vibu lasta rohelise märgi juurest, mis oli eespool, Ott aga pidi leppima paar jardi kaugemal oleva oranži märgiga.
«Kui te lasete esimese noolega südamesse, saate 20 punkti, kui kehasse, siis 18,» oli Taimla enne reegleid selgitanud. Kui kogu aeg südamesse tabada, on võit kindel.
Sihik paika, jalad kindlalt maas, üks silm kinni, vinnastada, lukustada asend nii, et näpud puudutavad nina, ja siis nool lendaski. Ei läinudki väga mööda, kehale sain pihta. Kui kolmel nooled lastud, läksime Taimlaga punkte üle lugema.
«Kui lask on joone peal, siis on see väljas,» näitas vanameister Oti lastud noolt, mis oli tabanud joont.
Hasart ja laskmisisu läks iga järgmise märgiga üha suuremaks. Lihtsalt tahtsid lasta üha uuesti ja uuesti. Rõõmus ja enesekindel tunne, kui märki tabasid. Ajude ragin ja pingeline mõttepaus siis, kui nool kauges kaares metsa lendas.
Ometi oli võidurõõmu näha meie kõigi kolme nägudel, sest mida märklaud edasi, seda kindlamaks käsi läks ja värin kadus. Meie käed ei vääratanud isegi metsavahi puki pealt paari meetri kõrguselt noolt lendu lastes.
Hommikused eelarvamused olid murtud. Juba esimesel korral saime vibulaskmisega hakkama ja tundsime tegevusest rõõmu. Suuresti tänu vibukütile Toomas Taimlale, kes oli aldis vastama paari tunni jooksul kõigile tekkinud küsimustele. Tema näost võis välja lugeda elurõõmu ja tegutsemistahet ning seda jagus ka meile, algajatele vibuküttidele.
Viburada Kajamaal
• Traditsiooniline vibulaskmine sobib pea kõigile sõltumata vanusest, soost ja isegi füüsilisest vormist. Vibulaskmisega pole kunagi hilja tegelema hakata.
• Kajamaa viburada on kodurajaks Eesti suurimale maastikuvibuklubile Kajamaa Kütid, kust on võrsunud mitmed Euroopa ja maailmameistrid maastikulaskmises ja vibujahis.
• Rohkem informatsiooni vibujahist leiab aadressil www.kuldnool.ee.
• Viburaja läbimine maksab ühele inimesele 400 krooni. Hinnas on varustus, algkoolitus harjutusväljakul ja metsaraja läbimine koos instruktoriga.
• Tellida saab aadressil siseturism@estravel.ee või telefonil 626 6233.
allikas: www.kuldnool.ee, Estravel