Taliban tuleb tagasi. Üks tänapäevane ristikäik ei saagi teisiti lõppeda. Sel nädalal luuakse mässulise puštu Talibani naasmiseks eeltingimused. Ülehomme arutab rahvusvaheline konverents Londonis tingimusi riigi üleandmiseks «afgaanidele». (Afgaani rahvust pole olemas – jutt Afganistanist, milles ei mainita puštusid, ei vääri kuulamist.)
Tausta pakkus eilses Financial Timesis USA väejuht kindral Stanley McChrystal. Aset on leidnud meelemuutus. USA-l on villand sõdimisest, lisavägesid tuuakse läbirääkimispositsiooni parandamiseks. Poliitilises lahenduses osalevad «kõik afgaanid, kes mõtlevad tulevikule, mitte minevikule». Reedel Pakistanis ütles USA kaitseminister Robert Gates, et Taliban on osa Afganistani «poliitilisest kangast».
Hamid Karzai valitsusse ei usu keegi. Rahvusvahelised rahaandjad otsivad otsesuhteid kohalike võimudega. Raha on osa lepitusstrateegiast, mille kallal on sügisest töötatud
Suurbritannia, USA ja Saksamaa juhtimisel. Plaan on Taliban üle maksta. Külade ja hõimude kaupa, kui vaja. Nii tuleb aga kinni maksta erandita kõik külad ja hõimud. Muidu kaob teistel mõte riigitruu olla.
Suurem probleem on, et Talibanile – siinkohal pean silmas kõiki puštu mässulisi – pakutakse seda, mis kannatlikule ootajale niigi kindel on. «Teil on kellad, meil on aega,» naljatavat mässulised. Puštud ei ela keskajas (nagu lääne inimesele võib tunduda), vaid oma ajas ja ruumis, oma jumala palge ees, kus lääne koordinaatteljed ei kehti.
Pole muidugi võimatu, et Taliban tahab asjade kulgu kiirendada. Miks oodata, kui juba praegu pakutakse võimu ja raha? «Quetta shuura» reklaamibki end nüüd konservatiivse vabastusrinde, mitte usufanaatikute kambana.
Igal juhul tuleb varem või hiljem puštu aladel ja ilmselt väljaspoolgi Talibani riik karmide islamikommete ja hõimutavadega, demokraatia ja naiste õigusteta.
Sõdijail – sh elanike kohta suurima välispanuse teinud Eestile – jääb üle mõelda, mille eest valati verd. Valitsusel tuleb teha paremini kui kaitseminister Jaak Aaviksoo mannetu õigustus pärast kohtumist Gatesiga 3. novembril, et toimub kollektiivkaitse «NATO liikmete huve kaitstes» (aga rahvas ei saavat sellest aru). Kelle huve? Milliseid huve? Miks?
Sõjaline sekkumine iseseisva riigi poolt võõral maal on tahteväljendus ülejäänud maailma suhtes. Kui USA on meie vabaduse garant, peame julgema seda otse öelda. Me võlgneme seda puštudele, kes pole vähem ajaloo subjektid kui meie ise. Me võlgneme seda ka iseendale, kui tahame olla vaba tahte väärilised.