Põgeneda, et end leida. Teel inimese juurde

Omaette hoidunud Salinger elas 1953. aastast New Hampshire’i osa­riigis Cornishi väikelinnas. Foto: NYT

Hüvastijätuks Jerome D. Salingeriga (1919-2010)

Kui lugesin teadet Jerome D. Salingeri surmast, kelle tähendust suureks (epiteet «suur» tuleneb 1940ndate esimesel poolel ja vahetult sõja järel sündinute arvukusest) nimetatud põlvkonnale on raske üle hinnata, võtsin kätte ta peateose «Kuristik rukkis».

Tahtsin ülelugemisega uudistada, kas temas on veel seda fluidumit, mis pani mind aastakümnete eest raamatut käeulatuses hoidma ning aeg-ajalt sellest mõnd mõtet, hoiakut ja emotsiooni ammutama.

On! Aga see «on!» ei iseloomusta Salingeri kui klassikut, kus kõik on küpsenud mingiks suureks igavikuliseks tarkuseks, vaid pigem on tegemist sütikuga, mis noores lugejas äratab mässuvaimu ja küpses eas uuesti lugedes võimaldab võtta seda kui eneseleidmise manifesti. 

Et see nii on, seda paistab kinnitavat Eestis eri aegadel ilmunud Salingeri romaani neli trükki.

Kui 1951 ilmunud «Kuristik rukkis» (algupäraselt «Püüdja rukkipõllul» – «The Catcher in the Rye» – püüdmisel on muide romaanis oluline tähendus, loetagu selleks kas või Jaak Rähesoo ja Villem Alttoa järelsõnasid 1996. aasta trükkidele) kümme aastat hiljem Valda Raua meisterlikus tõlkes Eestisse jõudis, hakkas just see uus «suur põlvkond» keskkooli lõpetama  ja ülikooli astuma.

Oli alanud ka hiljem miraažiks osutunud Hru­štšovi sula. Selge see, et paljud meist tunnistasid selles Nõukogude režiimi suhteliselt vabameelses interregnum’is nüüd juba ammu kirjandusest igapäevakeelde tõrksa nooruki metafooriks sulandud Holden Caulfieldi oma hingesugulaseks ja eestkõnelejaks.

Holdenis leidsime selle, mida ise tahtsime olla: jõuda ilma ettekirjutuste, eestkosteta, ilma sunnita kopeerida eelkäijate elu oma koha leidmiseni, oma elu mõtte sõnastamiseni. Salingeri romaanile järgnes – ja see sai minu põlvkonna süümeäratuse piibliks – Mati Undi «Hüvasti, kollane kass» (1963).

Eesti kirjandusloos täheldataksegi Salingeri mõju Undi, Teet Kallase, varase Enn Vetemaa jt loomingule. Aga see polnud määrav, sest 1960ndate algul avanes tõlgete kaudu uks Kodu-Eesti lugemisväljal ka lääne eksistentsialismile.

Siiski näib – ja olen sellele kinnitust leidnud Kalev Kesküla Undi-kirjutisest «Vooremaa eksistentsialist linnakirjanikuna» –, et just «Hüvasti, kollase kassi» Aarnes, kes «tahab elada olevikus ja «õigesti»», on hingesugulust Holdeniga.

«Kuidas võib inimene ette teada, mida ta tulevikus teeb? Midagi ei või ette teada,» küsib Holden endalt ja ühtlasi vastab eitavalt. Ent see pole absoluutne eitus. Ta siiski loodab, et hakkab mingil hetkel teadma. See lootus ongi Holdeni puhul oluline. Nimelt teadmine elu eesmärgist, oma kohast süsteemis peab tõusma inimesest endast. Kõik väline on võõras, kui see ei kaja vastu otsijas.

Nõnda siis muutubki mõistetavaks «Kuristiku rukkis» põhimotiiv – põgeneda sellest juba valmis, etteantud ja enamasti ka -kirjutatud maailmast (sellest, muide, tõusis 1960ndatel terve eskapistlik liikumine, milleks võib ju pidada nii hipisid kui ka esoteerikasse sulgunud intellektuaale), selleks et mingil hetkel paratamatult sinna naasta, kuid siis juba sisemiselt täiustununa, ennastloovana.

Aga «Kuristikul rukkis» on veel üks mõõde, mis minu meelest tänapäeva maailmas endiselt põletavana mõjub – see on inimliku läheduse, kõikehõlmava inimühtsuse janu. Holden ju tunnistabki oma rabeleva äratahtmise lõpuks, et ta tunneb puudust kõigist neist inimestest, kellest ta on jutustanud.

Siin ongi valik, kas jutustada neist, kellega on kohtutud, või üldse mitte kohtuda, et vältida jutustamist. Salingeri – julgeksin öelda, et igavikuline  – sõnum ongi selles, et ükskõik, kas me põgeneme või naaseme kuhugi, me oleme ikka teel inimese juurde.

 Me oleme teda pidevalt otsimas. Selle otsimise lähte- ja lõpp-punkt on aga meis endis.

Nüüd, kus Holden Caulfieldi looja ise juba kaduviku radadel, jääb ometi ümbritsema salapära teadet, nagu kirjutanuks Salinger aastaid üht suurteost, mille ta aga «ainult endale enda lõbuks» on teinud. Kui see tõeks peaks osutuma ja kirjastatuna avalikuks saab, eks või siis võtta seda ka kui Salingeri tulevikumälestust. Holden Caulfield jätkab aga oma elu üha uutes lugejapõlvkondades.

Salinger tahtis kirjutada endale ja enda rõõmuks

Ameerika kultuskirjanik Jerome David Salinger suri kolmapäeval, 27. jaa­­nuaril 91 aasta vanuselt. 20. sajandi ühe tuntuma romaani «Kuristik rukkis» autor suri poja teatel kodus New Hampshire’is loomulikku surma, vahendab BBC News.

1919. aastal iirlasest ema ja juudi päritolu isa perre sündinud Salinger kasvas üles New Yorgis. Pärast õpinguid astus ta Valley Forge’i sõjaväeakadeemiasse. Just seal kirjutas noor kirjanik oma esimesed jutud, mis avaldati kooli ajakirjas.

Pärast otsinguperioodi Euroopas naasis ta 1938. aastal kodumaale. 1940. aastal avaldati ajakirjas Story tema teos «Noored», millest sai tema kirjanikukarjääri teetähis.

Salinger osales ka Teisest maailmsõjas, kus võitles Ühendriikide vastuluurekorpuses ning võttis 1944. aastal osa ka Normandia dessandist. Pärast sõda abiellus ta sakslannaga, kuid nende abielu lagunes kõigest mõne kuuga ning Salinger keskendus kirjandusele.

1951. aastal ilmus üksildust nautinud kirjaniku teos «Kuristik rukkis», millest kujunes bestseller. Teismelise, 16-aastase Holden Caulfieldi hingepiinadest rääkivast romaanist kujunes üks nüüdisaja mõjukamaid raamatuid.

1953. aastal ilmus tema novellikogumik «Üheksa juttu», mis käsitles laste ja täiskasvanute maailma vahelist konflikti. 1961. aastal ilmus Salingeri jutustus «Franny ja Zooey», mille üks peategelane otsib palvetades leevendust oma hingepiinadele.

Kaks aastat hiljem ilmus USAs tema jutustus «Puusepad, tõstke kõrgele sarikad», milles Salinger keskendub budistlikule elufilosoofiale. Samal aastal ilmus ka tema eksperimenteeriv jutustus «Seymour, sissejuhatuseks».

Pärast viimaseks jäänud jutu «Hapworth 16, 1924» avaldamist 1965. aastal tõmbus ta avalikust elust tagasi ning teda ja tema loomingut jäi ümbritsema salapära.

Ekraniseeritud on Salingeri teoseid haruharva, põhjuseks kirjaniku järsk vastuseis – väidetavalt põhjustanud selle 1949. aastal ekraanidele jõudnud film «My Foolish Heart», mis käinud teose aluseks olnud jutustusega «Connecticuti onu Wiggily» ümber liiga vabameelselt.

Viimase intervjuu andis kirjanik 1980. aastal väljaandele Boston Sunday Globe. «Ma armastan kirjutada ja ma kinnitan teile, et ma kirjutan regulaarselt. Aga ma kirjutan endale ja tahan seda teha täiesti üksi,» ütles kirjanik toona teda intervjueerinud ajakirjanikule.

«Kirjastamine on kohutav rünnak minu privaatsusele. Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma tahan kirjutada ainult endale ja enda rõõmuks,» tõdes Salinger 1974. aastal New York Timesile antud telefoniintervjuus. (PM)

Vaikimisvabadusega Salinger

Kiwa
kunstnik

Mõtlesin Salingeri peale viimati umbes aasta tagasi, vaadates filmi «Field of Dreams», kus Salinger oli ühe tagasitõmbunud kirjaniku prototüübiks. Peategelasel õnnestus tema aadress saada ja kui ta kohale läks, karjus kirjanik ukse pealt midagi sellist: «Mu raamat ilmus 60ndatel. Kui sa mind selle pärast taga otsid, siis kao tagasi 60ndatesse!»

Ükski looja ei saa määrata või kontrollida oma teose edasist tähendusvälja tekkimist ning võimalik, et tema raamatute kultuslik maine hakkas teda segama, varjutas tema jaoks midagi olulisemat.

Nüüd, kui emo on juba omaette subkultuur, jääb «Kuristik» ­ikkagi n-ö teenage angst’i klassikaks. (Meenutagem, et raamatu ilmumine langes ajale, kui meelelahutustööstus alles avastas «noored» kui omaette tarbijaniši ja hakati rääkima «noortekultuurist»).

Salinger oli üks suurtest vaikijatest: ta elas kultuuris, kus on küll sõnavabadus, aga eelistas kasutada vaikimisvabadust. See on kuidagi loogiline jätk tema teostele, mis erinevates variatsioonides suubuvad alati kuhugi kirgastusse või vaikimisse.

Mäletan, et esimest korda «Kuristikku rukkis» lugedes (peategelasega samaealisena) ei jätnud see mulle kuigivõrd muljet. Konformism ja silmakirjalikkus Eesti iseseisvumise ajal avaldus ka ilmselt teisel kujul kui ülipuritaanlikel 50ndatel USAs. Ja mässumeelsus ei pea tingimata emotsionaalsete seisunditega seotud olema.

Hiljem sain tema taotlusest rohkem aru, aga alati on just tema lühiromaanid ja jutud mulle märksa rohkem korda läinud. Võõrandunud tüübid, ilma liigsete seletusteta surmaga lõppevad jutud ja kiretuse varjus kääriv jõud.

Tema tekstid olid samaaegselt kauged ja lähedased ning erinesid tunduvalt sellest, mida veel vähese lugemiskogemusega teismeline oli harjunud kirjanduseks pidama.

Üks veidi sentimentaalne novell «Esmeele – armastuses ja riivatuses» sobis mulle vist kõige rohkem. Aga üldiselt olen Salingeri üle lugedes alati avastanud, et see, mis on esimest korrast meelde jäänud, on kaduma läinud, õieti asetseb see tabamatuna kuskil minu ja raamatu vahel.

Võib-olla peaks selle ühekordse ereda leegina lahvatanud kirjaniku teoseid samuti lugema vaid korra. Ja pärast seda vaikima.