Mihkel Mutt: e-raamat on maitseasi

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kirjanik Mihkel Mutt ei usu, et e-raamat tähen­daks imerohtu või maailmalõppu. Kui tahta mõõta progressi ajaloos, siis ongi selleks valiku­võimaluste suurenemine keskmise inimese jaoks.

E-raamat ei tähenda imerohtu ega maailmalõppu, vaimu- ega loomupööret. Vaadakem esmalt kirjaniku seisukohast. Autorit huvitab kaks asja: et teda võimalikult palju loetaks ja müügitulu kui elatusallikas. (Need kaks võivad olla seotud, aga ei pruugi.)

Eesti keelest üllitavad tõlkeid eeskätt ülikoolide või muidu väikesed kirjastused, millega kaasneb au ja hea enesetunne, raha aga napilt. E-raamat ei muuda siin eriti midagi. Nii leviku- kui teenimisvõimalused avarduvad eeskätt teoreetiliselt.

Keelebarjäär ju ei kao, pigem suureneb, sest inglise keele seisund kinnistub tänu internetile veelgi. Võimalus, et keegi peale ulgueestlaste maakeelset raamatut nt Google’i raamatukogus loeks, on kaduväike. Esto­fiilid leivad meid ise üles ja tulevad meelsamini siia, et seda haruldast keelt ka kõneldavat kuulda.

Isegi kui masintõlke arenedes oleks võimalik tulevikus eesti kirjandust suvalisse suurkeelde massiliselt ümber panna, ei tarvitse see tähendada «läbilööki»: kujutlegem võrdluseks, kui Eesti hakkaks oma autosid tootma ja tahaks nendega maailmaturul kaasa rääkida. Nagu väikeriigi poliitpropagandal on raske võistelda suurriikide omaga, nõnda ka kultuuril. Sest kes tahaks kirjandusturul oma nišši käest anda?

Eesti kirjaniku turg on ikka Eestis. Ja siin pole suurt vahet, kas ta levitab oma teost elektrooniliselt või paberil. Ta peab lihtsalt lepingu nii vormistama, et vastu pükse ei saaks. Autoriõigused on ikkagi temal. Oma teosest e-raamatu tegemiseks loa andmisel tuleb rehkendada, kui palju tal seetõttu paberkandjal müügist saamata jääb, ning see arvesse kirjutada.

Loodan, et tulevikus hakkab Euroopa Liit kõikide oma liikmete e-raamatuid originaalkeeltes kokku ostma, olles seejuures loodetavasti sama priiskav ja ebapraktiline nagu enamikus oma tegemistes, praegusel juhul siis vaatamata, kes neid tegelikult ka loeb. Meile on see üksnes kasuks. Näen ka võimalust, et midagi sarnast teeks meie oma autoritega kulka või kultuuriministeerium.

Kõik need netivõimalused (k.a igasugu «profiilid» jms) ei anna kirjanikule palju juurde, küll pakuvad need elevust ja ses mõttes võib neid kaasa teha. Muidugi, kui ma kirjutaksin inglise keeles, oleks mu jutt kardinaalselt teistsugune.

Nüüd lugeja seisukohalt. Kui isegi traditsiooniline ajaleht pole välja surnud, siis on trükiraamatu tulevik suhteliselt kindel. Enamik inimesi hangib interneti kaudu eeskätt kiiresti riknevat (ja sageli ka omastatavat) infot.

Samuti on www asendamatu aja- ja jalavaeva vähendajana. Raamatu (pean silmas ilukirjandust ja sellega sarnast) lugemiseks pole interneti järele otsest tarvidust. Kui nädalavanusel ajalehel on suhteliselt vähe väärtust, siis romaan võib ajaga isegi võita (kuivõrd retseptsioon hakkab kuuluma selle vastuvõtukonteksti).

Eksisteerib ka tohutu vastuolu: infohulk, milleni iga inimene võib (paari klikiga) praegu jõuda, on kasvanud viimase saja aastaga miljoneid kordi. Ent indiviidi võime infot omandada pole oluliselt suurenenud. Vähemasti mis puudutab raamatuid.

Isegi usin kirjanduskriitik ei loe neid elu jooksul üle kuue-seitsme tuhande. Lihtsalt kultuurne inimene küünib parimal juhul kolme tuhandeni. Seda eeldusel, et ta loeb nädalas ühe raamatu, ja nii kuuskümmend aastat jutti (suvel puhkab, lihtne aritmeetika). Kuhu meil kiiret, et peaksime oma kolme tuhandet tingimata netist lugema?

See, kuidas ja kus lugeda, muutub enam-vähem maitseasjaks. Kaasa räägivad emotsioonid. Minul on laeni raamaturiiuli ees alati iseäralik tunne, milles põimuvad aukartus ja uudishimu, pühadus ja vaimustus jne. Ma ei tea, kas minust poole noorematel tekib kompuutri juures midagi sarnast.

Stefan Zweig on öelnud, et R. M. Rilke armastas raamatuid nagu tummi loomi. Ma ei tea, kas ma suudaksin  armastada desktop’i nagu bernhardiini ja notebook’i nagu taksi. Kompuuter seevastu tekitab minus võimsuse ja rahulolu tunnet, mis võrsub teadmisest, et võin selle väikse asjandusega minna pärapõrgusse ja ikkagi vallata kõikide maade ja aegade probleeme, mitte olla maailmast ära lõigatud. Kui palju on internet teisendanud näiteks pagenduse mõistet!

Omandiinstinkt pole meis nõrgenenud. Me tahame, et mõni asi oleks ainult meie oma, kaasa arvatud südamele kallid raamatud. Miks me ei peaks olema valmis nende eest raha välja andma? Hoopis iselaadi tunded tulevad mängu, kui on tegemist köitega, mida põlvest põlve edasi antud. Selliseks oli pikka aega perekonnapiibel, aga see võib olla mis raamat tahes.

Tunnistagem, et seda puudutades tekib tunne, mida arvuti puhul vist ei teki (kuigi seal «sees» on tuhandeid raamatuid). Võib-olla olen ront, aga ma ei tunne oma kolikambris vana 286t vaadates erilist heldimust. Ja ma ei usu, et ka mu järeltulijad kunagi roniksid selle korpust silitama.

Siiski on enamik emotsioone suvalised ja sattumuslikud, rajanedes suurel määral kujundatud harjumustel. Need üksi ei hoiaks midagi kadumast. Uutel põlvkondadel pole mingeid sisemisi takistusi elada tehnilise keskkonna mõttes meist väga teistmoodi.

Asja teeb keeruliseks ainult see, kui üks põlvkond peab oma elu jooksul tegema läbi liiga palju kardinaalseid muutusi ega saa meeldivaks saanud harjumusi jätkata – seda iseäranis eluloojangu eel.

Aga õnneks on maailm tõesti nii fragmenteerunud, et on võimalik elada küll samaaegselt, aga erinevates ajastutes. Igaüks võib soovi korral (ja muidugi rahakoti toel) panna isiklikku «stiilipidu» – kas või terve elu.

Miski ei keela internetti üksnes arvete maksmiseks kasutada, muidu aga elada (ja lugeda) nagu «vanasti». Kui saab üldse mõõta progressi ajaloos, siis ongi selleks eluliste valikute võimaluste suurenemine keskmise inimese jaoks.

Muidugi saab väita ka vastupidist, et pole hirmsamat needust kui valikuvabadus. Ent kas pole see võimalus ise – käsitleda seda needuse või õnnistusena – omakorda siiski näide valikuvõimalusest?