Teisipäeval esietendus Naissaarel Omari küünis katkupärimusele põhinev lavastus «Katkuaja lood». Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets on katkuaja pärimustekstidest pannud kokku monoloogidena esitatava teksti, mille läbiv teema on surmahirm.
Sünged lood looduskaunil Naissaarel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See teeb teksti väga jõuliseks, sest teatavasti on surmahirm edasiviivamaid jõude siin elus. Hirm kaotada kontrolli elu üle muudab aktsepteeritavaks kõik vahendid, mis aitavad oma elu näiliselt kontrolli all hoida. Nii laias kui ka kitsamas mõttes.
Naissaare sadamas ootavad teatrikülastajaid kaks veoautot, mis viivad inimesed Omari küüni juurde. Veidi enne sihtpunkti üllatab sõitjaid tee äärde kaetud lumivalge linaga laud. Ahvatlevad puuviljad ei peata autot. Katku ehk peataks, hetkeks.
Enne etendust saab veel suppi süüa ja saarel jalutada. Aasalt kostab rukkiräägu krääksumine, metsateel hüppavad konnad ja linnainimene avastab, et mustikad on valmis.
Etenduse aeg jõuab kätte ja inimesed kutsutakse küüni. Kõigepealt ilmuvad rõdule kaks maskides heinapalli, mille seest tulevad hiljem välja Mirtel Pohla ja Eva Klemets.
Näitlejad on üldse huvitavalt riietatud – palju värve, ohtralt kreppriiet, igasugused põnevad aksessuaarid. Kohati kisubki etendus veidi kostüümidraamaks, sest riideid vahetatakse tõesti palju ja vahetusprotsess ise on lõimitud teksti ja lavategevusse, kuigi ehk seosed jäävad kohati häguseks.
Võimalik, et «katkuaja mardisandid» sümboliseerivad inimeste tohutut iha ilu, värvide ja helguse järele ajal, mil maailm ise seda neile seda pakkuda ei suutnud. Eluiha jõulised väljendused suruvad surmahirmu eemale. Sellest räägivad ka looma- ja linnutopised lavakujunduse elemendina – meeleheitlik katse säilitada vähemalt illusioon millestki elavast.
Lavakujundus on lihtne, aga mõjub väga tähenduslikuna. Lõhe keset lava – haud, kuhu etenduses aeg-ajalt kukuti, kust välja roniti, milles kumisedes lauldi, oli katkuajal nii igapäevaselt elu juurde kuuluv, et mujal kui keset lava ta polekski saanud olla.
Haua äärel roomav naine surilinas, topised ja inim-pabertuutud – kompositsioon haua serval küll muutus, kuid teed servalt kindlamale maale ei olnud.
Etenduse vormilise külje suureks plussiks võib veel nimetada muusikalist lahendust. Põhilise töö süngete ja õõnsate helide tekitamiseks tegi ära steeldrum’i perekonnast väljakasvanud perkussioonipark. Kasutati ka nn tuulemasinat – nööri, mille otsas on kont või muud sarnast ning mida kiiremini või aeglasemalt, lühema või pikema nööri otsas keerutades saab tekitada hääli pinisemisest plärisemiseni.
Muistsel aal meelitati sellise pilliga tuult kohale, etenduse kontekstis võiks see tuul ka katku ära ajada. Neid õõnsaid helisid tasakaalustasid näitlejate poolt ohtralt üles võetavad regilaulud.
Eesti katkupärimuse põhiliseks sisuliseks elemendiks on selle etenduse järgi kohtumine katkuvaimuga, kes võib elada ükskõik milles. Tihti võtab ta inimese kuju – poisikese, noore naise, kerjusmunga; teinekord tuleb majja mökitama katkukits. Ka maast ei tasu igasugu sodi korjata – katk võib olla ka paberitüki vahel.
Müüt katku vaimust levis katkuajal kiiresti: kui keegi suri katku, seostati see kohe mõne objektiga, keda või mida inimene oli oma surma eel kohanud või puutunud ning hoiatati katkuvaimu uue kuju eest teisigi. Valitses uskumus, mis keelas puutuda midagi võõrast, isegi mõtlemine sellest oli ohtlik.
Suur hirm halvas ja tekitas paanikat. Seda tunnet andsid hästi edasi etenduse kakofooniliselt ja skisofreeniliselt kaikuvad monoloogid, vaheldumisi maakeeles ja murdes. Natuke häirivalt mõjus pärimustekstimikside rabe dünaamika – meeleheitlikku karjumist oli minu meelest liiga palju, nii et kohati ei mõjunud see usutavalt, vaid pigem eemaletõukavalt.
Koos näitlejate laval roomamisega ja muidu aelemisega tekitas see kerge kooliteatri efekti – harras visklemine Teatri nimel mõjub kuidagi liiga välispidise pingutusena. Kui väline jõud ületab sisemist, ei lähe kordagi meelest ära, et oled teatris.
Kuid võib-olla see väline ekspressiivsus oli ka omamoodi sümbol rääkimaks ihast, mis lööb tõsiselt lõkkele vaid surmahirmu tundes.
Mis katkust lõpuks sai, näib olevat selge. Kuid samas ka mitte. Juba peaaegu kolm sajandit pole must surm meid kimbutanud, kuid valvel on inimesed alati. Tänapäeva katkud on niisama salakavalad kui muiste ja müüte loob inimene sama agaralt.
Katk on erinev, müüdid on erinevad, kuid inimene on sama – surmahirmu armetu ohver, kelle armetuses avaneb samas tema jõulisus, millega ta rajab oma teed, teadmata kunagi, millal see otsa saab.
Nargen festival
Katkupärimusele põhinev lavastus «Katkuaja lood»
Lavastajad: Anne Türnpu, Eva Klemets
Osades: Kaie Mihkelson, Mirtel Pohla, Britta Vahur, Bert Raudsep, Mart Koldits, Risto Kübar, Marion Jõepera, Liina Jaska, Jannus Jaska, Eva Klemets, Anne Türnpu
Etendused 22.–27. juulil kell 19.30. Naissaarel Omari küünis