Üks Setomaa kultuurielu eestvedajatest, ettevõtja Ahto Raudoja selgitab, miks on joogikultuur kohalikus traditsioonis sama oluline kui laul või tants.
Ahto Raudoja: Hans´a olõ-i’ puskar*
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on väikeste ja suurte rahvaste iidsed kombed ja traditsioonid taas au sisse tõusmas. Paberil sünnib kõiksugu tähtsaid otsuseid ja resolutsioone, mida võetakse vastu koosolekutel ja kongressidel.
Nii käsitles neid olulisi teemasid hiljuti ka Hantõ-Mansiiskis toimunud V soome-ugri rahvaste maailmakongress, kus viibisin Setomaa delegatsiooni vaatlejana. Kõik olid jaotatud eri töörühmadesse, kus võis esitada oma ettepanekuid kongressi lõppresolutsiooni täiendamiseks. Meie delegatsiooni üks ideedest oli, et muu tähtsa kultuuritegevuse kõrval on siiani olnud välja jäetud kohalike jookide tegemise õigus.
Kuna nii spetsiifilisi mõisteid ei olnud võimalik lõppdokumenti lisada, sai see resolutsioonis märgitud kui rahvaste õigus viljeleda traditsioonilist olmekultuuri kõigis selle võimalikes vormides. Niisiis on selle punkti all mõistetud nii kohalikku joogikultuuri kui ka näiteks kalastust, jahindust ning muid traditsioonilise eluviisi väljendusvorme.
Suur tänu kuulub kõigi rahvaste delegatsioonide esindajaile, kes soostusid sellega täielikus üksmeeles.
Tahaksin selgitada, miks on setudele meie kohaliku joogi – handsa – tegemise traditsioon nii olulisel kohal.
Handsa pole mitte suvalisel moel ja suvalisest toorainest tehtud jook. Handsa on vaid rukkist (rukkilinnastest, kuhu on lubatud lisada ka muud teravilja) tehtud ning kaks korda läbiaetud jook. Kangusega on selline lugu, et mõni hindab ülikanget ja mõni veidi üle 40-kraadise kangusega jooki, aga see peab olema kindlasti üle 40 kraadi – vaid nii tulevad kõik selle joogi omadused hästi esile.
Kui jutt käib puskari seadustamisest, siis seda suhkrust (või kompvekkidest, tomatipastast või veel mingist poest ostetud jubedast toorainest) kokkukeedetud ollust me seadustada ei soovi. Miks? Sest sellisel kraamil pole traditsioonidega mitte midagi ühist ning see võibki handsa mainet korralike kodanike silmis rikkuda. Ja ongi juba rikkunud – meie jooki on hakatud kutsuma puskariks ning paljud inimesed ei julgegi seda enam maitsta.
Põhjus on selles, et suhkrust aetud puskari käärituskeskkond on vaene (seal pole vajalikke mikroelemente, vitamiine jms) ning pärm saab küll sahharoosi kätte, kuid eritab meski sisse suurel hulgal kahjulikke aineid (nagu metanool, eeterlikud õlid jne).
Tärklist sisaldava toorainega sellist probleemi pole, sest tärklis muudetakse suhkruks linnaste abil ning alles jäävad ka pärmile ainevahetuseks vajalikud ained (valgud, aminohapped ja tsink).
Suur vahe on ka handsa ja puskari destilleerimisel. Kui puskari meskit destilleeritakse otse tule peal asuvas katlas, siis handsa etanool destilleeritakse veeauru abil. See muudab handsa taas tunduvalt puhtamaks joogiks, samas kui tavalisse puskarisse jääb sisse hulk kõrvalprodukte.
Sellepärast ongi handsal mõnus maitse, ja kes on korralikku jooki saanud, sel on hea tuju ja mõnus olek. Need, kes tarbivad puskarit, lasevad oma kehast läbi eeterlikke õlisid, isomüül- ja isobatüülalkoholi, metanooli.
Kogu see Mendelejevi tabel koguneb organismi, teeb inimese uniseks, pahuraks ja hiljem tekitab tagatipuks kõva pohmelli. Nii olemegi setu meeste ja naistega handsa mekkimise kõrvalt suutnud mitmeid öid-päevi järjest mõnusasti aega veeta, olgu siis Setomaal, Soomes või Hiinas. Ja kõigil on ka hommikuti tore olla ja eluvaim sees.
Miks on nii, et üks kultuuri osa on vastuvõetav, aga teine ei ole? Kui jälgida tantsu, siis on igal tantsul palju samme, aga kui pealtvaatajale mõni neist ei meeldi ja ta käsib selle ära jätta, siis pole ju see enam sama tants.
Setomaal käib joogi pakkumine traditsiooniliselt ühe pitsiga. See tähendab, et peol pakutava alkoholi kogust piirab keegi kindel inimene – neil on alati õigus otsustada, kellele võib juurde valada ning kellest parem juba ringiga vaikselt mööda minna. Meie kultuuris on veel palju teisi kombeid, mis käivad jookidega ja joogi pakkumisega kaasas.
Olgu tegu kosja- või pulmakombestiku või matusetseremooniaga. Need on osaks meie esivanemate pärandist. Kultuuri osana on vaja hoida ka neid kombeid ja nende hulgas ka handsategemise kunsti.
Euroopa Liidu paljudes liikmesriikides võib kodustes tingimustes kangeid jooke valmistada, olgu see siis kalvados, palinka või slivovitš. Miks seal võib teha, ja kohati isegi müüa, aga meil ei tohi? Tähendab, et häda on meie parlamendis, kes pole niisugust seadust siiani vastu võtnud, mis lubaks viljeleda rahval traditsioonilist joogikultuuri.
Kui selle ettekäändeks tuuakse, et rahvas joob end niisugusel juhul surnuks, siis see ei pea paika. Arvestades aja- ning energiakulu, mis on vajalik korraliku handsa tegemiseks, saab poest pudeli kätte tunduvalt lihtsamalt.
Näiteks Eesti-Vene kontrolljoonel asuvast duty free poest saab praegu liitri viina nelja euroga ehk umbes 65 krooniga kätte. Linnastest aetud handsa omahind on tunduvalt kõrgem ning tegemiseks – linnaste kasvatamiseks ja kaks korda läbiajamiseks – kulub rohkem kui nädal aega. Piiri peal saab viina ööpäev läbi poole tunniga kätte.
See on ju avalik saladus, et Setomaal on handsat kogu aeg tehtud ning vajadusel on seda seal ka saada. Seda teavad kõik, ka riigiisad, ning mekivad seda hea meelega, aga seadus on miskipärast niisugune, et ei või. Siit peakski järgnema täiesti loogiline samm, et parlament võtaks vastu niisuguse seaduse, mis lubaks teha enda tarbeks ja teistele pakkumiseks rukkihandsat (mitte suhkrupuskarit!).
Seaduse abil oleks võimalik traditsiooniliste jookide tegemine parema kontrolli alla saada, sest need meistrit, kes head kraami teevad, ei pelga kvaliteedikontrolli. Kui keegi seda pelgab, siis on arvata, miks.
Oleme varemgi lasknud handsat toiduametis kontrollida ja tulemused olid paremad kui Eesti kaupluses müüdaval keskmisel viskil. Sellepärast ei tasugi karta, et kohalikud meistrid solki pakuvad. Mul on tunne, et kellelgi on hoopis hirm, nagu suudaks mõni meie kohalikest meistritest rukkist nii head kraami teha, et poepiiritust ei taha seejärel enam keegi osta. Mis riiklikusse kontrolli puutub, siis vanarahvas tavatses selle kohta öelda: tsirk korgõh, muna perseh.
Kohapeal võib väga hästi toimida kogukonna enda kontroll. Kohalikud meistrid ja asjatundjad on võimelised kvaliteedikontrolli tagama. Meil on Setomaal äsja loodud Seto Leelotarkade Kogu, mille eesmärgiks on UNESCO vaimse maailmapärandi nimistusse esitatava leelolaulu traditsiooni hoidmine.
Miks ei võiks meil olla ka Setomaa handsatarkade kogu, mis tagab ka niinimetatud joogi puhtuse kontrolli? Mis selle kogu nimeks saab, polegi tähtis. Tähtis on eesmärk. Eesmärk on see, et korralik rukkihandsa, mis on meie kultuuri oluliseks osaks, poleks seaduse silmis keelatud nähtus.
* Handsa ei ole puskar (setu k.)
Autori nõusolekul ajalehest Setomaa tõlkinud Igor Taro