/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Kuressaare ooperipäevad on pärast aastast pausi tagasi, nüüd Saaremaa ooperipäevade nime all. Tiitlimuutuse tingis uue korraldaja Eesti Kontserdi soov vabaneda koos vana nimega eelmise läbiviija võlgadest ja halvast mainest kohalike ettevõtjate seas.
Uute tegijate uusi ambitsioone illustreeris hästi Kuressaare ordulinnuse hoovi ehitatud hiiglaslik telk, mille punased vaibad, valged istmekatted, säravad lühtrid ning parteripõranda ennenägematu kalle võtsid küllap nii mõnelgi esimesel sisenemisel jala nõrgaks.
Telgi voorustest tingituna oli see kõigi nende aastate jooksul esimene kord, kui Kuressaare linnusehoovis ooperit kuulates ei kimbutanud kuulajaid sääsed, kehatemperatuuri langemine ja/või vihm.
Hoolimata loetletud butafooriast jäi täiusliku ooperielamuse sünniks seekord väheks. Kolmapäevasel «Porgy ja Bessi» etendusel oli probleeme nii akustika kui võimendusega. Aru oli võimalik saada vaid nendest sõnadest, mida enne teadsid (ka subtiitrid hakkasid tööle alles pärast vaheaega). Kõige tipuks ei väärinud kõiki neid lühtreid ei lavastus ega ettekanne.
Slaavi päritolu juudisoost George Gershwini «Porgy ja Bess» (1935) on esimene klassika staatusesse tõusnud ja jäänud Ameerika ooper.
Selle faktuuris leidub harvaesinevat rütmilist vabadust ning otsekui tsitaatidena kostuvaid laene mitmetest stiilidest (bluus, jazz, spirituaal, gospel). Vokaalpartiides lähevad kõne ja laul märkamatult teineteiseks üle.
Kasutamata võimalused
Teose muusikalised juured asuvad sügaval USA mustanahaliste rahvamuusikas. Teisalt on mitmed siinsed palad saanud oma üldtuntuses ning -armastatuses omakorda folklooriks.
Meisterliku ja originaalse kompositsiooni kõrval peitub «Porgy ja Bessi» jätkuva menu peapõhjus ilmselt asjaolus, et ooperi kohta harjumuspäratult ei leidu siin esteetilist elitismi ega snobismi: teos on igaühele, nagu neid ooperižanris 20. sajandil eriti kirjutatud pole.
Atraktiivse süžeega numbriooperina pakub «Porgy ja Bess» lugematuid võimalusi nii solistidele, koorile kui ka orkestrile, lavastajast, koreograafist ning kunstnikust rääkimata. Võib julgelt väita, et seekordseid Saaremaa ooperipäevi külastanud Black American Opera New Yorgist oli need peaaegu täielikult kasutamata jätnud.
Vaataja ees oli praktiliselt ilma dekoratsioonideta lava; taustaks pilvine suvetaevas, mis iga stseeniga justkui pisut tumedamaks muutus (või lisas selle üldise alalavastatuse foonil silmatorkava eriefekti etendusele samal ajal laskunud ööpimedus?).
Lavastaja käsi oli siin mängus vist ainult nutmaajavalt staatiliste misanstseenide paikapanemisel. Koreograafi panus piirdus paari fantaasiavaese tantsuga.
Valguskunstnik valas kogu loomejõu üksnes ühte välguvõbistamisse eelviimases stseenis. Kogu lavastus oli kulunud ning ilmselt juba algusest peale oma võimalikku publikut alahindav.
«Porgy ja Bessi» tänuväärne materjal võimaldab endast suurema vaevata lavastuslikult välja pigistada nii meelelahutust kui ka tõsist draamat, kusjuures üks ei välista teist.
Black American Opera polnud suutnud kumbagi, ehkki teatav pretensioon selleks kumas kohati läbi. Arvestatava tulemuse saavutamiseks nappis lavastusbrigaadil fantaasiat (või julgust selle rakendamiseks) ja solistidel artistlikkust.
Asi oli üpris nutune ka vokaalse külje pealt: eriti just esimeses vaatuses ei kõlanud solistid orkestriga üldse kokku. Raske otsustada, kuivõrd tingis seda võimenduse kasutamine. Kahtlustan, et lavalt kostva hääle segunemine kõlaritest tulevaga hägustas nii tämbrit kui diktsiooni.
Orkester päästis õhtu
Välisele kerg(l)usele vaatamata eeldab «Porgy ja Bessi» partiide laulmine ooperikoolitusega häält, mida kõigil osatäitjatel seekord (kaasas) ei olnud. Või vähemalt ei jagunud seda igasse stseeni.
Erakordselt halva mulje jättis häälest ära, ebatäpne ja loid koor. Õhtu parima elamuse eest hoolitses musitseerimisrõõmust pakatanud väikesekoosseisuline orkester Pacien Mazzagatti dirigeerimisel.
Juba praegu on välja kuulutatud tuleva aasta Saaremaa ooperipäevade kava, mille keskmes troonib Läti Rahvusooperi suhteliselt muuseumihõngulise lavastuskeelega «Turandot’i» (esietendus 1974, taasesietendus 1994) kõrval sama teatri igas mõeldavas mõttes kõrgekvaliteediline «Lendav hollandlane» (2003) Egils Silinši ning Jaako Ryhäneniga peaosades.
Muretsema paneb vaid asjaolu, et minu mäletamist mööda eeldab see lavastus lavatõstukite rohket kasutamist. Või on need Saaremaa ooperipäevadel selleks ajaks juba olemas?
Aga kohaletulekut, vaipu ning lühtreid väärib see asi ka ilma tõstukiteta.
Ooper
Saaremaa ooperipäevad 2008
G. Gershwini ooper «Porgy ja Bess»
Black American Opera Broadway
23.–27. juulini
Kuressaare lossi ooperimajas