Abdul Turay: hea uus Eesti

Abdul Turay
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abdul Turay
Abdul Turay Foto: Erakogu

Kui toimetaja mulle helistas ja tegi ettepaneku kirjutada midagi Eesti iseseisvuspäevaks, oli mu esimene mõte: «Miks ometi mina?»


Ma tean muidugi, et leidub hulk inimesi, kes tunnevad huvi selle vastu, mida on mul selle, teise või kolmanda kohta öelda, aga nii suure tähendusega isamaaline sündmus nagu iseseisvuspäev peaks ju ikka olema kodumaiste kirjameeste mõtestada ja lahti kirjutada?



Siis aga mõistsin, et kõik, tõesti kõik, mida nad saaksid üldse kirjutada Eesti iseseisvuspäevast ja uuest rahvuslikust ärkamisest, mida Eesti praegu läbi elab, on juba korduvalt ja igakülgselt välja öeldud ja kirja pandud.



Ma võin hästi ette kujutada selliseid lauseid: «Eestlased pidasid võitlust oma riigi ja vabaduse nimel. Eestlased peavad endiselt pidama võitlust oma riigi vabaduse eest.»



Mida oleks sellele veel lisada?



Samas võõra pilguga vaadates, kõrvalseisjana, on öelda veel päris palju. Seda võin ma kinnitada, käsi südamel. Teiste maade patrioodid kadestavad sageli Eestit. On igas mõttes vaimustav elada eestlasena.



Välismaalaste silmis on Eestis toimuv kangelaslik, inimvõimeid proovile panev ettevõtmine, riigi ülesehitamine, «hea uus ilm» just selles mõttes, nagu seda omal ajal pidas silmas Shakespeare.



Vaatame siis, kuidas käivad asjad teistes maades. Ma kasutan näitena enda kodumaad, sest seda tunnen kõige paremini.



Suurbritannias pole rahvuspüha. Meil on küll kuninganna sünnipäev, aga keegi ei tea, millal see on, ja keegi ka ei hooli sellest.



Briti lipu kandmine Londonis on päris kindel viis peksa saada. Jah, just sõna otseses mõttes peksa saada. Ma tean üht prantslast, kes suundus Notting Hilli karnevalile, seljas Briti lipu pildiga spordisärk. Ta sai kohe päris korralikult tappa.



Mul on üks sõjaväelasest sõber, kes on sõdinud kahes sõjas. Ma ei ole kunagi näinud teda univormis: sõjaväelastel ei ole lubatud univormis ringi liikuda kartuse tõttu, et nad võivad langeda patsifistide rünnaku ohvriks. Patsifistid võivad Inglismaal olla õige vägivaldsed.



Briti linnades on riigilippu üsna harva näha. Kui üldse, siis on see tavaliselt mõni hotell või riigiasutus, kus lihtsalt peab riigilipp lehvima. Aga Šotimaal ei näe seda sageli isegi neil hoonetel.



Sport jagab rahvast igas mõttes. Šotlased juubeldavad, kui Inglismaa kaotab. Kunagi peeti niinimetatud kodumeistrivõistlusi jalgpallis, kus mängisid Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa. Need tuli lõpuks lõpetada, sest iga mängu ajal puhkesid poolehoidjate vahel löömingud.



Eestis käivad sõjaväelased enesekindlalt ja uhkelt tänaval täisvarustuses. Lipp on igas kodus ning inimesed teavad paljusid isamaalisi laule, mida eriti hoogsalt lastakse kõlada isamaalistel laulupidudel.



Kõik siiski ei kavatse iseseisvuspäeva tähistada.



Üks sõber ütles mulle, et tema meelest on paljude ta kaasmaalaste rahvuslikud tunded ebameeldivad ja koledad.



Ta kõneles ühest öisest vahejuhtumist ajal, mil Gruusias käisid ärevad sündmused. Ta sattus tookord Vabaduse väljakul peale mõnele lõbusas tujus neiule, kes alkoholist innustununa kuulutasid valjult inglise keeles: «Me oleme eestlased ja me vihkame venelasi!»



«Nad olid vaevalt 17–18-aastased ja mind paneb alati imestama, et leidub nii noori inimesi, kes kohe kuidagi ei saa mäletada Nõukogude aega, aga on ikka nii vihased ja raevu täis,» lausus ta.



Üks minu üliõpilane, äärmiselt helge peaga noormees, nimetas ühtekuuluvustunnet nii pealiskaudseks, et sama hästi võiks seda olematuks pidada. Ta ütles, et on nii veider, kuidas inimesed järsku haaravad üksteisel käest ja asuvad koos naabriga, kellega nad alles kahe päeva eest olid tõsises tülis, üheskoos laulma: «Eestlane olen ja eestlaseks jään!» Ta lisas, et võib olla kindel, et kaks päeva hiljem on nad jälle karvupidi koos.



Mõnel inimesel on vastuseisuks proosalisemad põhjused.



«Eesti võib ju olla vaba, aga mina ei ole, sest ma olen vaene,» ütles mulle üks naistuttav. «Mis sellest riiklikust iseseisvusest ikka nii väga kasu on? Süüa ju seda ei saa ega ka sellega üüri maksta.»



Ja pealegi, kas Eesti on ikka tõesti vaba? Kui pangad kuuluvad Rootsile ja suurem osa tööstusest, kaasa arvatud isegi seesama ajaleht teie käes, teistele Skandinaavia riikidele, kes siis tegelikult seda riiki kontrollib?



Kas üldse on tänases üleilmastunud maailmas mõnel riigil võimalik olla tõeliselt iseseisev?



Rahvusluse ajalooga tutvudes on kerge muutuda küünikuks. Rahvuslus tärkas sõdadest ja sallimatusest ning selle süüks võib panna selliseid genotsiidiakte, mida oleme näinud Rwandas, Serbias ja mujalgi.



Samas on rahvused ja rahvusriigid lihtsalt üks inimeste rühmitamise, organiseerimise vorm. Inimesed on alati elanud mingites rühmades. Rahvuslus pole iseenesest hea ega halb, see lihtsalt on.




Kui mu isa astus kuuekümne aasta eest laevalt maha, saabus ta Suurbritanniasse sama vaese ja lootusetuna nagu oli kogu Eesti 1990. aastate algul.



Seal omandas ta kolm suurt tarkust: «Tänavad ei olnud sillutatud kullaga, tänavad ei olnud tegelikult üldse sillutatud ja just mina olin see, kellelt taheti nende sillutamist.»



Isa oli küll haritud mees, kuid nii tema kui ka ema pidid töötama vabrikus. Ühes sellega ehitasid nad maa üles ja ümber. Alles vanemas eas sai mu isa akadeemilisele tööle ning hakkas korralikult raha teenima. Sama rada pidi käisid miljonid tavalised inimesed. See on tavalise inimese tavaline lugu.



Kui mõtlen oma isale, tuleb mulle silme ette üks sõber, elektrik, tõeline sinikraeline eestlane. Ta kaotas äsja töö. Ta ei hakanud kurtma, vaid lihtsalt sättis järgmisel päeval autole sildi «Pakun abi jääpurikate kõrvaldamisel», et kasutada ära võimalusi, mida annab tänavune talv.



Just temasugused inimesed muudavad selle maa suureks.



Sellistel maadel nagu Saksamaa, Prantsusmaa, ­Suurbritannia ja Holland nõudis ülesehitustöö aega vähemalt 1970. aastate alguseni või isegi kauem, kui pidada silmas Ühendriikidele järelejõudmist.



Eestit võiks ajalises mõttes võrrelda 1960. aastate ­Suurbritanniaga. Suurbritannia oli toona üsna sünge ja kõle paik. Aga samal ajal hakkas Ameerika taas tõsiselt arvestama lääneeurooplastega. See oli just vahetult enne nähtust, mida on hakatud nimetama «briti invasiooniks».



Nüüd on käes aeg, et meie, lääneeurooplased, hakkaksime võtma tõsiselt nõndanimetatud uut Euroopat.



Sellega on mõistagi mõningaid probleeme. Siin on poliitikuid, kes paiskavad inimeste elu segi, ei kõnele parema ühiskonna rajamisest, vaid seavad ilmvõimatuid rikkaks saamise eesmärke.



Mäletate ju veel, et Eesti pidi jõudma Euroopa viie rikkama riigi hulka? Omamoodi irooniliselt kõlas see kuidagi sovetlikult, nagu mõni Stalini viisaastakuplaan. Õnneks mattis majandussurutis selle nurisündinud mõtte maha.



Samuti on probleemiks vene keelt kõnelevad vähemused. Ka minule on selge, et seda probleemi pole võimalik kiiresti lahendada.



Oma raskusi tekitab rahvaarvu kahanemine. Immigratsioon ei ole siin lahenduseks ning valitsuse kampaaniaid panna inimesed «tööle» on saatnud vaid mõõdukas edu.



Aga vähemalt on Eestil olemas projekt. Eesti on nagu mees, kes ehitab suurejoonelist maja. Teda võivad mõnikord tabada tagasilöögid, aga lõppude lõpuks saab ta oma ettevõtmisega valmis. Kõik, kes on kunagi maja ehitanud, võivad kinnitada, et see tekitab äärmiselt suurt rahulolu.



Kõikjal võib näha inimesi, kes ajavad oma igapäevaasju, püüavad ots otsaga kokku tulla, hoolitseda pere ja eriti laste eest. Nad ei mõtle sugugi, et on mingi kangelasliku ettevõtmise osa. Nad ei arva, et nad on kangelased, aga tegelikult just seda nad igas mõttes on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles