Eestis on vähemalt üks paik, kus muru rohelisem, taevas sinisem, peenrad kintsuni ja sibulad magusad. See koht on Peipsiääre – vene vanausuliste kodu.
Peipsi pärl
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolkja kala- ja sibularestoran vaatab tõtt väikese helesinise majaga, mille seinale on kleebitud läbipaistva teibiga teade «Kuiv kala. Suitsu kala». Juures telefoninumber. Siin kaupleb suitsulatika ja kuivatatud kalaga 70-aastane Feodossija. Vanaproua sõnul läheb äri hästi – läinud nädalavahetusel lookles tarekese ees nelja bussi jagu inimesi, kes ostsid ära 200 kilo suitsulatikat. «Jäi puudugi!» hüüatab naerusuine naine, kelle kõik kolm poega on kalamehed. Feodossija eesti keelt ei räägi, ta nimetab end vene setuks. Markovka asemel ütleb barkan ja lestnitsa asemel trepka.
Feodossija on üks ligi 900 Peipsiääre valla elanikust Peipsi läänerannikul. Vald koosneb kolmest alevikust – Kolkja, Kasepää ja Varnja –, kuid ega küladel vahet ei tee, nad on kasvanud kokku üheks pikaks tänavkülaks. Peamiselt hakkab kõrva vene keel, sest suurem osa kohalikest on vene vanausuliste (staroverõ) järeltulijad. Esimesed vanausulised asusid Peipsi äärde 17. sajandi lõpus, pagedes Venemaal võimule tulnud patriarh Nikoni õigeusu kiriku reformide eest.
Puitpits ja põletatud tellis
Toosama Kolkja restoran on siinkandi suurim tõmbenumber, sest nagu menüü lubab, kõik road on valmistatud vanausuliste retseptide järgi. Proovida tasub kalaseljankat, tsaari koharooga või hautatud kala vanausuliste moodi. Kindlasti võtke ka vanausuliste pirukat ja staroveri teed, mida serveeritakse samovarist. Kõrvale haugake piima või koorega keedetud suhkrutükke. Maitseb nagu koorekomm. Kui peaks aga juhtuma, et satute restorani koos suure turismirühmaga, mis suvisel ajal sugugi haruldane ei ole, ja otsustate lohutuseks vähemalt tualetis käia, tuleb teil näpu vahele varuda neli krooni. See kaob kiirelt üle-pepu-patsiga neidise põlletaskusse.
Edasi viib tee mööda Peipsi kallast alla Kasepää poole. Mööda vilksatavad kollased ja rohelised puitpitsilised majad, sekka põletatud tellis ja sinise hobuserauaga lilla lippaed. Maalritöö pealt kokku ei hoita – isegi aiaäärne kivikamakas on saanud punase kuue ja naerunäo. Aialapidki pole kehvemast puust. On teised rohelisest pungil nagu teismelise piiga kosmeetikakott. Kasvatatakse tilli ja küüslauku, kartulit, peeti, porgandit. Peipsiääre peremehe au ja uhkus on aga sibul. Seda kasvatab ta samasuguse heldimusega nagu äärelinlane muru.
Kolkja «Suur magus»
«Mõnus pehme maitsega sibul,» kiidab Kolkja «Suurt magusat» legendaarne looduskaitsja Veljo Ranniku, kes käib paaril korral aastas ekskursantidele vanausuliste eluolust vestlemas.
Iga kord naaseb ta sellise sibulalaariga, et piisab ka sõbrale Soome kaasa võtmiseks. Varnja elava ajaloo muuseumi töötaja Angela Remets teab aga rääkida, et ajal, mil Peipsi äärest käidi Leningradi turule kauplema, oli sibul sedavõrd hinnas, et tänapäeval tuleks kilo hind 60 krooni. Praegu müüakse sibulapatse maja ees või sügisesel Varnja jõhvika- ja sibulalaadal, algse nimetusega «Peipsi pisarad ja soopärlid».
Nii Ranniku kui ka Remets peavad kohalikke kuldsete kätega aednikeks. Järve ja soo läheduse tõttu tehakse peenrad kõrged, suvel saab peenravahest kompostihunnik ning järgmisel aastal nihkub peenar peenravahesse. «Minu jaoks on peenra kaevamine siiamaani selline töö, mida ma ei oska hästi teha,» naerab Remets. «Öeldi, et elu jooksul peab kolm labidat ära kulutama.»
Lisaks aiapidamisele ollakse osavad kalapüügis ja puutöös, kuid ära elab tänapäeval vaid viimasest. Remetsi sõnul käivad pea kõik Varnja kandi mehed Tartus ehitusel tööl. «Kümme aastat tagasi püüdsid mehed sügisel põhjanoodaga nii palju kala, et said osta kasutatud auto ja talve ära elada,» meenutab ta.
Rohkem patju, rohkem raha
Varnja elava ajaloo muuseumi tagahoovi kõrval elavad Valja, Saša ja krants Kuzja. Valja on siin sündinud, õppinud Narvas tekstiilitöid ja töötanud Kreenholmi vabrikus. Pärast 40 aasta pikkust elu pealinnas tuli ta tagasi koju sugulaste eest hoolitsema. Ta räägib, et äsja peeti kalurite päeva. «Terve tee oli autodest umbes,» löövad Valja silmad särama. Kui Varnja noormehed ei peaks käima suurtesse linnadesse tööle, naerataks Valja hommikust õhtuni.
Varnja muuseumi kutsutakse elava ajaloo muuseumiks seepärast, et pittu minekuks laenutatakse siit särke ja laualinu, selgitab Angela Remets. Teisel korrusel näitab ta ikoonidega palvenurka, mis peab asuma kombe kohaselt maja idapoolses nurgas.
Selle vastas seisab voodi kõrge padjakuhjaga. «Vanausulistel oli ütlemine, et mida suurem kuhi patju, seda rikkam pere,» märgib Remets. Väljapanekul on ka vanausuliste argi-, pidupäeva- ja pühapäevariided. «Naisterahva rätik pidi olema nii pikk, et katab õlad. Sõlm ei ole lubatud, kinnitada kas prossi või haaknõelaga.» Meesterõivastelegi kehtisid omad reeglid. Näiteks õmmeldi õige meestesärk ühest riidetükist, vaid käised tohtis teisest tükist juurde sobitada.
President toob tee
Vanausulisele naiseks läinud Remets seletab, et vanausulistel ja vene õigeusklikel on üle 150 kirikliku erinevuse. «Kui õigeusu kirikusse veel pükstes ja katmata peaga pääseb, siis vanausuliste kirikusse kohe kindlasti niiviisi ei lasta,» kinnitab naine. Ristigi lüüakse ette kahe sõrmega, jumalateenistust peetakse vanaslaavi keeles ning kirikus lauldakse omavärki nootidega. Maisematest tavadest iseloomustab vanausulisi komme pärandada maja noorimale lapsele ning võõrustada väljastpoolt tulnud külalisi eraldi söögi- ja jooginõudest. Isegi mehed, kes tulid sügisel ehituselt koju, olid mõnda aega karantiinis ega tohtinud kirikus käia, sest kardeti haigusi.
Seoses külalistega meenutab Remets, kuidas iga presidendiga on Varnja ots jupikese asfaltteed juurde saanud. Tuli Rüütel, tehti tee sutsu pikemaks, tuli Ilves, ulatus tee koguni piirivalvekordonini välja. President Meriga nii hästi ei läinud – tema käis kopteriga.