Neli päeva näppepillide sumedas suminas

Folgifestivali ühe magneti, ansambli Oort liige Aleksander Sünter. Foto: Liis Saar /Sakala

Katkematus päikeselõõsas peetud kuueteistkümnendalt Viljandi pärimusmuusika festivalilt leidis enamik külastajaid seda, mida otsima tuldi.

Festivaliprogramm on paisunud sedavõrd mastaapseks, et kui tahta osa saada kõigest, siis võib jääda ilma kõigest.

Nagu igal suurel festivalil, nii on ka siin absoluutselt mõttetu võtta eesmärgiks ära näha kõik kontserdid ja artistid.

Teoreetiliselt võttes oleks see ehk isegi võimalik, aga kindla päeva- ja ööplaaniga folgile tulla on niisama mõttetu kui püüda ühel ajal lugeda viit raamatut.

Energia kannul

Festivali võlu ja peamine magnet on ikkagi just see kummaline sünergia, mis tekib Viljandisse napiks neljaks päevaks. Mis see on, millest see tuleb ja kuhu ta suubub, seda pole võimalik tuvastada. Fakt on see, et laboritingimustes seda ei tekita.

Iseenesestki mõista saab maksimaalse efekti ning autentseima maigu sellest kõigest just siis, kui lased ennast sellel unikaalsel aural lihtsalt vaikselt kaasa kanda ning kuulad, mida on tal sulle vaikselt sosistada. Liigselt ringi rabeleda pole folgil tarvis.

Ma saan suurepäraselt aru vähemalt tosina festivali staažiga mehest, kelle jaoks peo kulminatsioon saabus festivali teise päeva õhtupooliku kahe kontserdi vahel pikutades vanas vallikraavis ning vaadates mõtlikul ilmel pea kohal kohiseva hiidvana puu latva.

Päike ei olnud enam nii kõrvetav, tuulehoog hõljus tasa mööda iidset maastikku, sisemine dialoog peatus. Inimesi oli ümber juba selline kogus, et nende arv kaotas igasuguse tähtsuse ning mass muutus täpselt sama anonüümseks ja märkamatuks nagu rohulibled.

Meeskoor Tbilisi Gruusiast käib Eestis esinemas juba nii tihti, et need mägede pojad hakkavad pisitasa siinses keeles olulisemaid märksõnu aktsendita rääkima. Olin Tbilisit näinud nii sees kui väljas, nii talvel kui suvel ning esimese hooga mõtlesin, et ei nad enam üllatada suuda. Eksisin. Sedapuhku oli neil kaasas tantsuansambel Merani.

Merani kuumade džigittide kõige rahulikum liigutus nägi välja nii nagu eesti rahvatantsu kõige äkilisem, vastakuti kõlksuvatest kinžallidest lendab sädemeid. Karvastes papaahades ja lambanahksete sääristega peenepihalised noormehed pakkusid laval uskumatut koreograafilist tulevärki. 

Tbilisi laulumeeste tõrrepõhjast kõmisev laul, kummalised harmooniad, kristallhaprana kõlav viis võib täiesti orgaaniliselt korraga kõmada nagu kõu Kaukasuse lumiste mäetippude vahel! Tbilisi mehemürakate vürstlik elukogemus ning Merani taltsutamatu noorustemperament oligi üles ehitatud kontrastidele. See toimis sajaprotsendiliselt.

Iga festivali kõige vahedamaks ning sügavaimale tungivaks naelaks on juba mitmeid aastaid olnud regirokibänd Oort. Nii ka tänavu. Reedeõhtune kontsert andis jõuliselt aimu nende sügisel ilmuvast kauaoodatud kauamängivast, müütilistele regilauludele pühendatud «Suurest härjast».

Oort on jõudmas meie muusikapildis täiesti uuele tasandile. Hingepõhja küündiv sajandite taguse muusika ja sõnade vägi aitamas otsida tõde ning selgust iseendast. Mõte muutub väeks, piirid kaovad ning ometi selginevad. Oorti uut albumit maksab tõepoolest oodata.

Ikka tuntud heas vormis Zorbas, vana kooli balalaikamängu õnnestunult moodsasse võtmesse valanud vene Trio Solnyshko, kirikujaheduses esinenud kummaline ja mõjuv Triskele ning kõik need teised andsid ka möödunud nädalavahetusel taas oma asendamatu panuse.

Issanda loomaaed on kirju ning folgipublik seda enam. Festivalitelgis, kus hapnik on küll praktiliselt juba otsa lõppenud, leidub ometi kümneid selliseid entusiate, kes suudavad kõigest hoolimata ennastunustavalt tantsu vihtuda!

Maani ulatuva rjassaga väärikas vene õigeusu vaimulik koos oma kauni kaaslannaga, mõned sammud neist eemal kargab balkani temperamentsete rütmide järgi turd punetava näoga karvane meesterahvas, sarvikumüts higisele laubale vajunud.

Kohtan tuttavat, kes teretab ja palub luba pildistada. Pärast klõpsu ärategemist seletab ta, et pildistab kõiki neid sõpru ja muidu tuttavaid, kellele tere ütleb. Õhtu on veel noor, tal on tehtud kõigest seitsekümmend kaadrit.

Folgist teevad folgi folkarid

Toidutänava alguses on sisse seatud ühe kindlustuskompanii telk. Põhiliseks kaubaks näikse olevat pensionikindlustus ning nii jabur kui idee müüa pensionikindlustust iseennast ja aega unustama kutsuval rõõmupeol ka iganes ei tunduks, ometi on telgi ees alati natuke kohmetuid huvilisi.

Ülikondades kindlustus­agendid on professionaalsed ja väärikad. Vilunult pistavad nende hoolitsetud käed folgiliste õlle- ja kebabilõhnastesse pihkudesse brošüüre kolmanda pensionisamba asendamatusest.

Raha võib kõiki võimalusi pakkuval fetsivalil investeerida muidugi ka teisti. Paari meetri kaugusel pensionisambameestest jalutab mööda teed vastu kena punapõskne piiga, kes pakub lihtsalt müüa suudlusi. Üks põsemusi maksab kõigest kakskümmend krooni, käibemaks kaasa arvatud. 

Toidutänava üks naeltest on tänavu esmakordselt festivalimenüüs olev sushi ning eriti selle Eestimaale mugandatud versioon heeringa ja hapukurgiga.

Õhtuse Kaevumäe lava ees tantsivad inimesed keerutavad üles tolmupilve, mis hõljub tasahilju lossimägedest järve poole. Müürikivid õhkuvad kuumust, ent õhtujahedus on juba õhus.

Järgmise festivalini jääb napp aasta. Mis on 2009. aasta pärimusmuusikapeo teema, lubavad korraldajad selgeks teha septembrikuuks.

FESTIVAL
XVI Viljandi pärimusmuusika festival
24.–27. juulini Viljandis