Zetod rokkisid rajult traadilda ja päriselt

Folgil rokkimas: (vasakult) Zetod Artur Linnus ja Jalmar Vabarna, väike poiss Lõmaš Kama ning Tsibihärbläseq. Foto: Andres Putting

Kui Zetode esimene plaat 2005. aastal ilmus, andsid nad oma folgikontserdi Saku telgis päevasel ajal.

Päris tühi telk ei olnud, kuid inimesi oleks juurde mahtunud veel vähemasti samapalju. Ja pärast kontserti oli imelihtne lava tagant plaat osta ja autogrammid peale nuruda.

Kolm aastat on vahepeal möödunud ning Setumaalt pärit noorte poiste värskeim plaat «Lätsi tarrõ tagasi» teeb juba teist kuud ilma Eesti albumimüügi edetabelis. Neiud noorukesed võtaksid aga esizeto Jalmar Vabarna endale merisea kõrvale koju.

Tänavuse folgi kontserdid olid Zetodel koos tüdrukutekooriga Tsibihärbläseq (eesti keeles linavästrikud), mille liikmed samuti kõik puhta setu juurtega neiud, kes vana traditsioonilist setu leelolaulu viljeledes oma vanaemade laulupärimust elus hoiavad.

Esimene kahest Zetode ja Tsibihärblaste kontserdist olid ilma võimenduse ja elektrita Aida suures saalis, teisel ülesastumisel rokiti laupäeva õhtuhämaruses juba vägagi rajult Kultrahoovis.

Traadilda ehk eesti keeli unplugged-kontsert oli Aida suures saalis ning tundus, et see sobis tegelikult nii tütarlastekoorile kui ka Zetodele endile paremini.

Suletud ruumis oli Vabarnal lihtne kasutada oma lavasarmi ning paremini pääses mõjule ka tema jutustajaanne. Saali põrandale end istuma sättinud neiukesed kihutas ta igatahes juba paari looga kargama. Ühtviisi säras nii esimesel kui ka teisel kontserdil väike poiss Lõmaš Kama, kelle olulisim etteaste oli regilaulu Pirko eestlauljana.

Esimese kontserdi lõpul kutsus Vabarna kõiki Kultrahoovi end puruks rokkima. Kohapeal selgus, et poisil oligi sellega täitsa tõsi taga.

Õnneks olid festivali korraldajad lava eest pingid ära viinud, aga sellest hoolimata pressiti tilluke Kultrahoov viimse võimaluseni lõbusaid folkareid täis. Pool kontserdi emotsioonist tunduski tulevat selle pealt, et üsna pisikese pinna peale oli väga palju inimesi kokku surutud – selline küünarnukitunne koos kargamisest, mõnusast õhustikust ja ühtsusest.

Zetod täitsid oma lubaduse ja rokkisid tõepoolest ülimalt rajult. Õieti öelda, oligi üpris keeruline meeles pidada, et tegemist on ikkagi pärimusmuusika festivaliga, mitte näiteks Rabarocki peakontserdiga.

Rokkimist oli küll palju, aga samas tuleb kahjuks tunnistada, et kuhugi oli kadunud Vabarna sundimatu suhtlemine nii festivalipubliku kui bändikaaslastega.

Ei tea, kas mõjus niiviisi publiku hulk või ei jätkunud enam teiseks kontserdiks lihtsalt jutusoont. Oli ta ju oma teise bändiga Gjangsta andnud sealsamas Kultrahoovis veel ühe kontserdi.

Tundub, et amatööridena aastaid tagasi alustanud Zetod murravad end vägisi suurematele lavadele.

Järgmisel aastal tahaks Zetosid näha juba vähemalt Kaevumäel kui mitte suisa pealaval Kirsimäel.