Asso Kommer: tulevahetuseks Eesti sõjaväelaste vahel poleks Pullapääl läinud

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvel ja sügisel 1993 oli kapten Asso Kommer Eesti üks tuntumaid, samas riigi poolt alguses kardetumaid ja siis            tagaotsitumaid ohvitsere.
Suvel ja sügisel 1993 oli kapten Asso Kommer Eesti üks tuntumaid, samas riigi poolt alguses kardetumaid ja siis tagaotsitumaid ohvitsere. Foto: Peeter Langovits

Viisteist aastat tagasi Pullapääl nn jäägrikriisi keskmesse sattunud väeosa juht Asso Kommer ütleb, et mässuline kompanii oli kindlalt otsustanud vältida konflikti lahendamist relva jõul.


Kunagine jäägripealik Asso Kommer saabub kohtumisele maastikujalgrattal sõtkudes. Seljakotti, T-särki ja lühikesi pükse kandev nooruslik ja heatujuline mees näeb välja nagu väljakasvanud skaut – ning seda ta ju ongi.

Kommer töötab Pärnumaa skautide ja gaidide maleva tegevusjuhi ja Pärnu Rääma põhikooli õpetajana. Ta tutvustab ajakirjanikule vaimustusega skautide Saarisoo laagertalu ürgse Navesti jõe kalda peal. Skaudid tahusid seal Kommeri käe all valmis palgid uhke sauna jaoks ning ehitasid selle oma käega üles. Ainuüksi see müstilise auraga vana talu näib pakkuvat suurepärast põhjust skaudiks hakkamiseks.

«Noortega tegelemine paelus mind juba enne jäägrikriisi,» ütleb Asso Kommer. Tema õnnelikust olekust on näha, et ta räägib tõtt.

Kui mõtlete tagasi sündmusele, mida üldsus tunneb jäägrikriisi nime all, siis milline mälupilt kõige eredamalt silme ette kerkib?


Kõige eredamalt kerkib silme ette see, et toona sai kõiki asju tegema hakatud tühja koha pealt. Jäägrikriis oli suhteliselt kõrvaline ja hilisem lisandus. Minu sinna sattumine oli peaaegu juhuslik.

Te olite kaitseliitlane. Kuidas teie tee jäägrikompaniiga ristus?


Päris alguses oli nii, et kaitsealgatuskeskus otsis Kaitseliidust ja Pärnust ühte jagu. Et kui hakatakse kompaniid tegema, siis oleks keegi, kes pühib põrandad puhtaks ja paneb supi keema. Muidu ei saa ju tühja koha peale väeosa teha. Aga pärast läks nii, et olin kauem kui algselt planeeritud paar kuud.

Mis mulje teile jäägrikompanii jättis – oli see oma aja kohta võitlusvõimeline üksus?


Ma arvan, oma aja kohta kindlasti. Kõige rohkem tegi võitlusvõimeliseks nende inimeste motivatsioon, kes seal olid. Oskuste suhtes võib tõesti vaielda. Tolle aja tasemel, ma usun, et kõige kehvemad me ka ei olnud.

Kust need vabatahtlikud mehed kompaniisse tulid, mis taustaga nad olid?


Üksjagu oli lihtsalt vabatahtlikke, kes olid asjast kuulnud näiteks tuttavate kaudu. Pärast tuli ametlikult ka kutsealuseid. Puudust meestest ei olnud, pigem oleks inimesi tahtnud rohkem tulla, kui me võtta saime. Igasuguseid vabatahtlikke tuli – kes oma kahuriga, kes oma püstoliga.

Tuldi tõesti ka oma kahuriga?


Oli ka selliseid. Kaitseliitlased hankisid kõik endale midagi.

Kas kompanii hoiakud ja meeleolud olid teistsugused kui tänapäevastes väeosades?


Kindlasti. Tollal olid ju paljud meeleolud ja hoiakud natuke teistsugused. Tänapäeval on pragmaatilisust rohkem, siis aga aeti Eesti asja ja eriti ei mõeldud, kas selle eest ka raha saab.

Millised olid kompanii suhted toonase peastaabi ja kaitseministeeriumiga?


Ütleme niimoodi, et ühtepidi olid suhted head – me saime sealt varustust ja mingis osas ka rahalist tuge. Aga teiselt poolt oli pidev diskussioon selle üle, milline kaitsevägi olema peaks.

Missugune see kaitsevägi oleks pidanud olema, milline arengusuund oleks tulnud valida?

Tegelikult on küllalt palju selliseid asju, mida me arvasime, et tuleb teha, praeguseks ajaks ilusasti ära tehtud. Aga eks me olime ka natuke idealistid, tahtsime teha unistuste armeed…

Millest te unistasite?


Toona oli nii, et kui Eesti sõjaväeosi tehti, oli veel küllalt palju Nõukogude armee mitte küll lausa traditsiooni, aga korda. Eesti kaitseväge tehti selliste inimestega, kes olid hariduse saanud Nõukogude sõjaväes – mina nende hulgas, kui ajateenistust lugeda hariduseks. Teistsuguseid oli vähem.

Eks me püüdsime võimalikult eemalduda nõukogudeaegsetest asjadest. Sõjaväel on oma eripära. Mõni asi on igas sõjaväes ühte moodi, teine asi jälle ei ole. Aga kujutan ette, et väga valesid asju me toona ka eriti ei teinud.

Kas ma mäletan õigesti, et teie teenistus Nõukogude armees möödus Afganistanis?


Oli küll, jah. Väga kerge koht see ei olnud, aga hakkama sai. Mina olin seal tüüpiline eesti viil – Nõukogude armeest ma palju ei arvanud, mingiks eesrindlikuks sõduriks ma ei tükkinud. Väga hulle olukordi mul ei olnud, otseses sõjategevuses ma praktiliselt ei osalenud.

Jäägrikriisi käivitajaks peetakse kompaniile antud käsku minna Vene armee üksuselt üle võtma Paldiskit. Kas ka teie arvates sai asi alguse sellest?


No eks neid pingelisi olukordi oli muidugi enne ka, nii- ja teistpidi. Vaidlusi. Käsk iseenesest võib-olla ei olnudki põhjus, vaid pigem see, et käsk anti, aga juhtkonnapoolset toetust ja koostööd edaspidi enam ei olnud. See muutis olukorra keerulisemaks.

Teile öeldi lihtsalt, et minge ja võtke sõjaväeosa üle?


Ütleme jah. Nõukogude sõjaväelased ilmselt ei oleks pidanud seda meie käest teada saama. Nii sõjaline operatsioon see ei olnud, keegi ei planeerinudki, et seal peaks sõna otseses mõttes sõdima hakkama. Ja ei hakanud ka õnneks.

Kes selle käsu andis?


Ikka peastaabist tuli.

Kas teil on hiljem Ants Laaneotsa või teiste toonaste peastaabi inimestega selle käsu tagamaadest juttu olnud?


Ei, eriti me ei ole arutanud. Ma ei saa öelda, et ma kõigi toonaste peastaabi inimestega riius oleksin, aga me ei ole ka nii tihedas kontaktis, et kõiki neid asju arutada.

Pean silmas, et kas see käsk oli lihtsalt tööõnnetus või lohakus või oli selle taga midagi enamat?


Ma arvan, et käsk Eesti kaitseväe Paldiskisse minekuks oli hädavajalik ja võib-olla ka õigeaegne. Aga selle käsu taustatöö – osalt ka poliitikute oma – oleks kindlasti võinud parem olla.

Kas Paldiskis Vene väeosa värava taga läks olukord ka ohtlikuks?


Teoreetiliselt küll, ühel pool väravat oli Nõukogude tunnimees oma ülesannetega ja teisel pool oli bussitäis relvastatud Eesti sõjaväelasi. Põhimõtteliselt muidugi – kui seal oleks olnud loll inimene, siis oleks asi võinud ohtlikuks minna. Aga õnneks läks kõik rahulikult.

Mis või kes määras selle, et kõik läks rahulikult?


Ilmselt ikka tänu sellele, et mõlemal pool väravat olid mõistlikud mehed, kes arvasid, et pole põhjust sõdima hakata.

Mida ütles peastaap või kaitseministeerium? Oli teil tol hetkel nendega kontakt?


Eks see põhiprobleem oligi, et tol hetkel sisulist kontakti ei olnud. Käsk oli aga [peastaabi ja ministeeriumi – toim], tööpäev oli selleks ajaks läbi ja suurt midagi enam ei toimunud.

Narva maanteel ei võtnud keegi enam telefonitoru?


Praktiliselt jah. Aga saime kohaliku ohvitseriga kaubale, et sõdima ei hakka ja vaatame, mis homne päev toob.

Mainisite, et vaidlusi ülematega oli olnud juba enne seda juhtumit. Mis teemal need vaidlused olid ja kas kompanii lahkulöömine oleks võinud juhtuda juba varem?


Eks neid vaidlusi oli üldise kaitseväe struktuuri üle ja selle üle, millise kuuluvuse ja juhitavusega peaks olema meie väeosa. Tollal oli veel ka eksiilohvitseride süsteem ja taastatud Eesti Vabariigi oma, nende vahel polnud mingit kooskõla. Eks need vaidlused sellelt tasemelt tulid. Teisalt oli ka toonases kaitseväe peastaabis üksjagu endiseid Nõukogude ohvitsere. Võib-olla polnud nemad uue olukorraga kohanenud ja meil oli nende suhtes ka selge eelarvamus.

Pullapääle hakkas teie juurde tulema palju rahvast – nii teie toetajaid kui ka teisi sõjaväeüksusi, kes teid ümber piirasid.


Tegelikult ümberpiiramisüksusi ei olnud. Mõned taskulampidega mustikalised küll leiti… Ma ei tea, kes nad täpselt olid, ju nad mõnest Eesti riigistruktuurist olid ja käisid vaatamas, mis me seal teeme. Luurasid meie aia taga, aga midagi eriti hullu ei olnud.
Seda me teadsime küll, et üle Eesti on mõnes sõjaväeosas antud valmisolek. Eesti värk – igaühel oli igas sõjaväeosas mõni sõber. Hirmu, et omavahel sõdimiseks läheb, ei olnud. Eks meil olid mingid plaanid tehtud ka, et relvakonfliktiks ei läheks Eesti sõjaväega.

Mis plaan see oli?


Me seal vaatasime nii ja teisiti. Eesmärk oli see, et isegi kui mõni väeosa sellise käsu saab, peab ta ründama tühja kohta.

Teie oleksite sealt lihtsalt minema kadunud?


Nojah.

Piiramisrõngast teie ümber ei moodustatudki?


Piiramisrõngast ei olnud, võis olla jälgimisrõngas. Ma ei tea, et oleks olnud mingit suuremat [väeüksuste – toim] kogunemist. Haapsalus olid mingid üksused, ma ei tea, millisest riigistruktuurist täpselt. Teised olid nii-öelda valmisolekus.

On kirjeldatud mingit leekkuulidega kuulipildujat, mis teil olla valmis pandud olnud. Kas olite rajanud enda kaitseks kindlustusi?


Mingeid kindlustusi otseselt ei olnud, aga relvi oli piisavalt. Ühte pauku, mida kuulipildujast lasti, näidati televiisoris kolm korda järjest. Nii neid asju tugevamaks keeratakse. See pauk tuli kaitseliitlaste õhutõrjekuulipildujast ning see oli näidislask, telemehed tahtsid näha, kas kuulipilduja ka töötab. Kaitseliidu poisid ei olnud ka kadedad ja näitasid.

Kas on tõsi, et külarahvas oli siiralt teie poolel ning tõi toitu ja isegi raha?


Elanikkonna toetuse puudumise üle me küll kurta ei saanud. Rohkem väljendus see õlale patsutamises. Moraalne tugi ongi kõige tähtsam. Toiduaineid ikka saab, aga kui tunned ennast ebavajaliku või ebasoovitavana, siis on palju raskem.

Kui palju oli kaitseliitlasi ja teisi inimesi, kes avaldasid soovi teiega liituda?


Neid oli päris palju. Meie reserv, kes olid juba paberi peal kirjas, oli mitusada inimest.

Teie juurde vooris palju poliitikuid – Tiit Made, Jüri Toomepuu…


…Peeter Lorents. Eks neid käis seal küll ja küll.

Mis te tagantjärele arvate, mis nende motiiviks oli?


Ma arvan, et suures osas ikka siiras toetus. Aga tagantjärele ja algaja poliitikuna arvan, et see toetus võis ka vastupidi toimida. Kui üks toonane opositsioonipoliitik sind toetas, siis see tähendas seda, et teised ei saanud asja mitte kuidagi alla neelata.
Poliitilist konflikti see mingis mõttes hoopis suurendas. Samal ajal oli meil poliitikute toetust ja positiivset suhtumist ikkagi vaja. Me ei saanud kellelegi öelda, et ära tule.

Te ju teate, et 15 aasta jooksul on jäägrikriisi teemal loodud palju vandenõuteooriaid.
Kas te kinnitate siiralt, et sündmused arenesid puhta juhuse tahtel, et need ei olnud varem planeeritud?


Mina arvan küll, et need ei olnud varem planeeritud. Või kui keegi midagi planeeris, siis läks kõik hoopis teistmoodi, kui ta planeeris.

Võib leida teooriaid, et jäägrikompanii oli kõigepealt ERSP ihukaardivägi ja riigipöörde läbiviimise instrument, teiseks loomulikult Vene saatkonna ja Venemaa instrument, siis Linnuvabriku maffiagrupi instrument ja kindlasti on mõni teooria veel.


Ütleme niimoodi, et kõigi nendega kontakte ju oli. Kuigi, alustades ERSPst, siis ERSP-le sai suhteliselt varakult ära öeldud, et põhimõtteliselt erakonna armeeks me ei hakka.

Aga nad oleks tahtnud küll?


See oli Kaitseliidu loomise aegu, siis tekkis see küsimus. Toona ma olin ise ka selle erakonna toetaja, aga ma arvasin, et nii otsest seost Kaitseliidu ja erakonna vahel ei peaks olema. Ilmselt see oli ka õige. Ja kõik need teised struktuurid – kellel toona nendega kontakte ei olnud? Kogu aeg käisid mingid uurimised, et kes kellega käib ja keda mõjutab.

Venemaa mõju teooria tõestuseks on toodud, et samal ajal oli ka Leedus samalaadne sõjaväelise allumatuse juhtum. See justkui viitaks kooskõlastatud ühisele tegevusele?


Kõigis Balti riikides olid kaitseväed sarnases arengustaadiumis ja eks areng käib samu kive ja kände mööda igal pool. Ma kujutan ette, et maailma ajaloost võiks veel küllalt niisuguseid näiteid tuua.

Kui kaitseminister Hain Rebas jäägrikriisi pärast tagasi astus, siis kas see oli teie meelest õige samm?


Raske öelda.

Kui kokku saaksite, kas oleks teil tema käest midagi küsida?


Ei tea. Ma kujutan ette, et ega Rebas ainuisikuliselt väga palju midagi otsustada ja teha ei saanud. Ju tal olid ka mingid kokkulepped, seda poolt ei tea ma siiamaani. Mõned üliõpilased on püüdnud seda perioodi uurida ning selgub, et mõne asja kohta dokumente, mis peaksid olemas olema, lihtsalt ei ole. Riiulis on tühi auk.

Näiteks?

Just see sama jäägrikompanii asi. Vaieldamatult anti välja palju käskkirju ja märgukirju, mis võiksid arhiivis olemas olla, aga teinekord on päris pikad vahed sees. Üks asi on muidugi see, et toona polnud arhiivindus veel nii tugev ka. Anti paber välja, pandi koopia oma sahtlisse ja sinna ta jäi. Aga samal ajal mõningad ametlikud dokumendid oleksid pidanud säilima, aga kõik ei ole. Või ei ole tehtud kättesaadavaks.

Pullapää kriis

•    1993. aasta 6. juulil sai Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii käsu asuda Vene armee käes olnud Paldiskisse.
•    22. juulil pöördus jäägrite ülem Asso Kommer peaminister Mart Laari poole, kurtes kompanii kehvade olmetingimuste üle.
•    23. juulil vabastas kaitseväe juhataja Aleksander Einseln Kommeri ametist. Kommer keeldus lahkumast ning jäägrid toetasid teda.
•    25. juulil teatas jäägrikompanii oma lahkumisest kaitsejõudude koosseisust. Vastuseks saadab valitsus kompanii laiali.
•    Jäägrite asukohta Pullapääle kogunesid jäägrite toetajad. Kaitsejõududes tehti ettevalmistusi jäägrite allumatuse mahasurumiseks, ent rünnakut ei toimunud.
•    2. augustil arreteeriti jäägrite ülema asetäitja Jaak Mosin, jäägrid võtsid oma 25. juuli avalduse tagasi.
•    3. augustil lahkus kaitseminister Hain Rebas ametist.
•    Novembris toimus Tallinnas tulevahetus, mille käigus Asso Kommer haavas politseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommer võeti vahi alla ning mõisteti vangi.
Allikas: PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles