Muusikaline muinasjutt ja kodu metsa varjus

, semiootikadoktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marilyn Jurman tõi Nukitsamehe temperamendi vaatajani haruldase veenvusega.
Marilyn Jurman tõi Nukitsamehe temperamendi vaatajani haruldase veenvusega. Foto: Sille Annuk

Kui täiskasvanu läheb koos lapsega lasteetendusele, siis ta loodab, et tegijad on lavastusse pannud midagi ka tema jaoks. «Nukitsamees» selles osas pettumust ei valmista: nostalgianärvi stimuleerib juba ainuüksi Helle Karise filmist tuttav Olav Ehala muusika ning Iir Hermeliini loodud kaunis lavakujundus sarnaneb intrigeerivalt viimatise presidendi vastuvõtu omaga (küllap ongi samad puutüved tõesti uue rakenduse saanud). Taaskasutus on võti rohelisema tuleviku juurde.


Salatikraamist ja maitserohelisest skulptuuride asemel liiguvad laval kändudeks ja maasikamätasteks kostümeeritud koorilauljad. Selles toredas nõiduslikus metsas toimetavad opakate lõvide asemel vanad tuttavad Mõhk ja Tölpa, ja mis kõige tähtsam – Metsamoor, kes pruugib kärbseseent, joiub ja oskab nõiasõnu.

Irooniline varietee


Ja sinna satuvad maasikaid korjates ära eksinud Iti ja Kusti, kes teevad läbi initsiatsioonikogemuse – ehkki Kusti osatäitja Sten Karpovi tuimavõitu olekust oli uue inimliku kvaliteedi saavutamist raske välja lugeda. Iti eneseleidmine Nukitsamehe «emana» tuli Laura Petersoni tundlikus mängus palju selgemini esile.

Esimene vaatus kulges tõusvas joones ning kulmineerus rahapaja leidmise looga. Metsakollide rahapimestust väljendama pandud irooniline varieteenumber küütlevate kangastega pani vaatusele sõna otseses mõttes särava punkti ning kruvis ootused üles.

Päevakajalist elementi lisavad lavastusele töötaja ja tööandja suhete klaarimine Kusti ja Metsamoori vahel ning teravmeelne inflatsiooniteema tõstatamine (raha läheb odavaks, kui rahapaja ääres tülitsetakse, hoiatab Metsamoor asjakohaselt).

Paraku selgus, et sellega oligi lavastaja inspiratsioon seks korraks ammendatud. Kui lapsed pärast pikka äraolekut sümpaatsete metshaldjate abiga taas kodutee leiavad, võetakse neid seal vastu võrdlemisi tülpinud olekuga. Pole tunda erilist leina laste kadumise pärast ega erilist rõõmu nende naasmise üle.

Kontrasti polnud

Ainus vaimukas detail, mis seda imalavõitu ja kehva rahvateatri tasemel ebaveenvat stseeni ilmestas ja mõtestas, oli idee panna metsakollid lava taga laulma: «Kodu lõhn on eriline…», mis lisas uue varjundi esimeses vaatuses leidunud haisude ja lõhnade dihhotoomiale. 

Metsa ja kodu, kurjuse ja headuse kontrast jäi sündimata, sest kodu headus jäi peamiselt ilusate laulusõnade («Kodu, see on headus, mis meid paremateks teeb») tasandile. Metsa võimsus ja ambivalentsus jättis muidugi seda vägevama mulje. Võib-olla ongi niimoodi hea ja ehk tahetigi just seda tunnet edasi anda – et mets on ühtaegu võõras ja oma, koht, kust lõppeks targema ja tugevamana tagasi tullakse.

Seda ideed võimendas ka lõpustseen, kus omad ja ogred kõik koos laval olid; koduaia tarad olid selleks ajaks lavalt minema veeretatud.

Etenduse säravaim osatäitja oli kahtlemata Merle Jääger Metsamoorina, kelle ürgse intensiivsuse puudumisel kippus lava lagedana tunduma ning kellel õnnestus luua ka värvikas vokaalne tõlgendus Ehala tehniliselt keerulistest lauludest.

Nukitsamehe talitsematu temperamendi tõi  Marilyn Jurman vaatajani haruldase veenvusega (uskusin, et tegu on üliandeka lapsega, kuni internetist näitlejanna sünniaasta leidsin).

Vokaali ja orkestri üle polnud põhjust nuriseda, ainult paaril korral juhtus, et mõni solist veidi ebatäpselt sisse tuli. Olav Ehala muusika võib päästa igasuguse päeva, ning seda asjaolu ja meeleolukat esimest vaatust arvestades võib lavastuse täitsa rahuldavaks tunnistada.

Uus lavastus
«Nukitsamees»

Helilooja: Olav Ehala
Libreto: Leelo Tungal
Lavastaja: Eva Klemets
Dirigent: Lauri Sirp
Osades: Marilyn Jurman, Laura Peterson (Theatrum), Marvi Vallaste, Sten Karpov (Pärnu Endla), Merle Jääger, Jaan Willem Sibul jt
Esietendus 6. märtsil Vanemuises
--------------------------------------------------

Kommentaar

Susanna ­Katariina Loide
Tartu Waldorf­gümnaasiumi V klassi õpilane:

Kõige rohkem meeldis mulle vanamoor, kes  polnudki nii väga hirmus, kuigi karjus «Süüa! Süüa! Süüa! Te õgite mind paljaks!» niipea, kui keegi süüa küsis. Ise tundus ta kärbseseentest elavat. Ätt oli ka tore, eriti korra teise vaatuse alguses, kui ta leidis rahapaja raha asemel vahtralehti täis olevat. Mõhk ja Tölpa olid samuti väga naljakad, kuid mitte ähvardavad ja hirmsad, ja ma märkasin, et neil oli küllalt tegemist, et etenduse ajal itsitamist tagasi hoida. Kui nad raha pärast kaklema läksid, kukkus ühel neist sarvedega parukas peast ja ta pani selle tagurpidi tagasi – ma ei saanud aru, kas meelega või kogemata. Aga see lugu on sellest, et pere ja üksteise hoidmine on kõige tähtsam. Selles mõttes tundub mulle, et see näidend  sobib vaatamiseks nii väikestele kui suurematele.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles