Kolonelleitnant Hannes Toomsalu nägi hiljuti hirmsat unenägu sellest, kuidas sotsiaalministeeriumi plaani tõttu kaotada kaitseväe eripensionid ja tõsta pensioniiga 65. eluaastani jäävad kaitseväkke vaid ratastoolis vanurid. Mina näen aga hirmutavat nägemust kaitseväest, mille pensionikulud kasvavad aastakümneid kiiremini kui kaitse-eelarve.
Aastatel 2004–2008 kaitseväe kulu pensionitele neljakordistus. Aastaks 2020 ulatub see kaitseministeeriumi hinnangul umbes 115 miljoni kroonini aastas ja kümme aastat hiljem on juba 346 miljonit aastas. Kaitseväe eripensionäride arv kasvab järjest aastani 2040, mil taasiseseisvumisaja alguses teenistust alustanud mehed hakkavad jõudma oma keskmisse suremisikka.
Iseenesest ei moodusta pensionid ka tulevikus tõenäoliselt väga suurt osakaalu kaitse-eelarvest, ent probleem on, et kasvavaid pensionikulusid saab rahastada vaid hangete arvel, pidurdades nii kaitseväe arengut.
Vaadata tuleb ka laiemat konteksti. Pensionireformi põhjuseks on vähenev tööealine rahvastik. Kuna aga majandust loovad inimesed, siis vähenev töötajate arv kahandab ka majanduse mahtu ja tööviljakuse kasv peab kõigepealt katma väiksema töötajate arvu kahju ja alles ülejääk muutub majanduskasvuks. Tagajärjeks on aastakümned nigelat majanduskasvu, mis vaheldub senisest tihedamate ja sügavamate majanduslanguse perioodidega.
See paneb riigieelarve tugeva surve alla ja võib tekitada kiusatust kaitse-eelarvet kärpida, mis surub teiselt poolt hangete eelarvet kui ainsat vaba mänguruumi.
On selge, et sellise hüve nagu eripensioni kaotamist tuleb kompenseerida. Eripensionid praegusel kujul on oma olemuselt laen tulevastest kaitse-eelarvetest, see kulu tuleb nüüd olevikku tuua. Eripensionite süsteemist välja jäävatele kaitseväelastele tuleks hakata maksma lisatasu, mida võiks nimetada näiteks pensionikompensatsiooniks või ka kuidagi teisiti. Praeguse süsteemi häda on, et pensionisüsteemiga tahetakse lahendada probleeme, mida saaks tegelikult palju odavamalt lahendada muude vahenditega, sest pensionisüsteem on väga kallis ja kohmakas sotsiaalkindlustuse vahend.
Kui kaitseväelase tervis ütleb Eestis teenides liigse töökoormuse tõttu üles, siis on see kaitseväe töökorralduse probleem. Kui tervisehädade põhjus on suitsetamine ja liigne kehakaal, siis tasub elustiil üle vaadata. Nädalasi metsalaagreid peaks hüvitama pigem sellele järgneva nädalase puhkusega. Mittevabatahtlikke suunamisi peaks kompenseerima tasuta majutuse ja võib-olla veel mõningate soodustustega.
Kaitseväe praegune süsteem on selline, et inimesed pigistatakse teenistuse käigus tühjaks nagu sidrunid ja saadetakse vastutasuks varem pensionile. Väheneva rahvastikuga riigis pole see mõistlik, pigem tasub muuta süsteemi, et teenida kauem, ent kurnata kaitseväelasi selle käigus vähem.
Tahtmise korral saab kaitsevägi korraldada oma tööd niimoodi, et kõik töötavadki 65. eluaastani. Kui päästjad jaksavad 60ndates eluaastates tuld kustutada noortega sama jõudsalt, siis ei saa välistada, et osa vanadest meestest tahab ja jaksab ka Afganistanis teenida. Ent see pole hädavajalik. Vanemohvitserid on niikuinii isegi Afganistanis enamasti istuval tööl.
Allohvitsere ja seersandiks sobivaid reamehi võib kasutada ajateenijate väljaõppel teooriatundide, relvatundide ja laskmiste korraldamisel, et vähendada nooremate rühmaülemate ja rühmavanemate koormust. Isegi reameestele leiab töökoha, näiteks kaitseväe objektide valveteenistuses.
Vähenev tööealiste arv tekitab värbamisraskusi ka kaitseväele, kauem töötamine aitab seda kompenseerida. Tööjõupuudusega kaasnev palgatõus omakorda tekitab survet kaitse-eelarvele. Reform eeldab kaitseväelt senise töökorralduse põhjalikku muutmist, ent see pole võimatu, see eeldab vaid piisavalt tahet, et otsida lahendusi, selle asemel et ainult kritiseerida.
Selle reformi ainus tõeliselt vastuseismist vääriv osa on sotsiaalministeeriumi ettepanek kirjutada ka edaspidi kaitseväelaste pensionid kaitse-eelarvesse. Tegemist on lihtlabase katsega kaitse-eelarvet NATO-le näitamiseks suuremaks bluffida.
Kaitseväel tasub vaadata ka väljapoole oma kitsast vürstiriiki. Eripensionid ja varasema pensionilemineku erandid on riigile suur ja kiirelt kasvav koorem. Kogemus näitab, et selliseid reforme saab kõige paremini teha, kui erandeid on võimalikult vähe. Kui rahvastiku vananemise tõttu peavad kõik kauem töötama, siis kaitsevägi ei saa sellest kõrvale jääda, kui ta tahab avalikkuse toetust säilitada. Iseasi on, millal täpselt pensionile minna, 65 pole kivisse raiutud.
Vananev ühiskond muutub ja kaitsevägi peab muutuma koos sellega. Kui Eesti ei reformi oma pensionikorraldust, siis ähvardab meid samasugune vaikne hääbumine nagu paljusid Euroopa riike. Selle all hakkab kannatama ka kaitsevägi, mida võib tabada Euroopast vägagi tuttav kahepoolne surve pidevalt kasvavate püsikulude ja vähenevate eelarvete tingimuses. See on muutnud juba paljud Euroopa armeed võitlusvõimetuks vaatamisväärsuseks. Sama võib oodata ka meie kaitseväge, kui viimane pole valmis muutusteks.