Juhtkiri: vitsakasvatus on väärtuste küsimus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raigo Pajula

Sotsiaalministeeriumi verivärske laste ja perede osakonna esimene algatus – vitsakasvatuse keelamine lastekaitseseaduse jõul – tekitab küsimuse, kas pole siin mitte tegemist järjekordse ametkondliku ettevõtmisega, kus väärtushinnangute muutmist tahetakse pelgalt seaduspügala lisamisega tehtuks lugeda.



Agarat seadusloome kallale kippumist, mis õigusruumi tegelikult sogasemaks ajab, on viimasel ajal palju kritiseeritud. Sellele on juhtinud tähelepanu mitmed juristid, aga ka näiteks president Toomas Hendrik Ilves ja riigikohtu esimees Märt Rask.



Pealegi kehtib meil juba praegu lastekaitseseadus, kus lapse kohtlemise põhimõtted on kirja pandud, ning lubamatuks loetakse lapse karistamist viisil, mis tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab tema vaimset tervist. Samuti paneb lastekaitseseadus igale täiskasvanule kohustuse astuda välja lapse kaitseks, keda kehaliselt väärkoheldakse. Viimane tegevus ise on karmilt keelatud ja nii see peabki olema.



Küll aga võiks ministeeriumi uuele osakonnale huvi pakkuda kehtiva lastekaitseseaduse see punkt, mis ütleb, et vägivalda tarvitanud täiskasvanut tuleb nõustada, et vältida halva kohtlemise kordumist. Kust saaks lapsevanem praegu kiiret ja usaldusväärset nõu küsida, kui ta tunneb, et on lapse korrale kutsumiseks vale taktika valinud? Sellele küsimusele on juba palju keerulisem vastata. Seadusest hoolimata on need võimalused lapsevanemale tihti piiratud, olgu siis piiranguks aeg, raha või teadmiste puudumine.



Pole kahtlust, et Eestis on veel küllalt arenguruumi, et vanemate suhtumist oma järeltulijatesse parandada. See on aga väärtushinnangute küsimus, mis eeldab palju suuremat tööd kui vaid seadusesse ühe lisaparagrahvi kirjutamine. Ka turvavööde kasutamist peeti kunagi liigseks, aastaid kestnud teavitustöö on hakanud vilju kandma alles nüüd. Ning nagu vits ei tee üleannetut last paremaks, ei paranda seadusega hirmutamine ka lapsevanemate suhtumist.



Küll aga saab riik koos ekspertide ja kasvatusteadlastega parandada info ja nõuannete kättesaadavust lapsevanemale. Samuti on riigi võimuses korraldada lastekaitse selliselt, et karistamisega liiale läinud vanemad satuksid kindlasti sellise spetsialist vaatevälja, kes suudaks hädas pere taas üksmeelse eluni suunata. Niiviisi, läbimõeldult talitades kaob vitsakasvatus aastatega iseenesest ning õõnsate loosungitena kõlavaid seadusepunkte polegi vaja kirjutada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles