Nastja Pertsjonok Keskkonnaühenduste Kojast kirjutab, et GMOd töötavad tasakaalustatud põllumajanduse arengule vastu ja takistavad keskkonnasõbralikku põllupidamist.
Nastja Pertsjonok: kas GMOde kasutamine on ohtlik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Geneetiliselt muundatud taimed on kasulikud, muidu neid ei oleks. Iseküsimus on, kellele. Majanduslik reaalsus näitab, et olemata lahendus näljale või kliimamuutustele, toovad GMOd pigem sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme.
13 aastat tagasi USAst alanud GMOde levik tekitas maailmas palju poleemikat GMO ohutuse hindamisel. See tõi kaasa moratooriumi ELis ja lõpmatuid vaidlusi GM-taimede kasvatamist lubanud riikidega, seda ka WTOs. Pidev surve GMOsid kasvatavatelt riikidelt ja tööstuselt on muutnud eurokomisjoni tundlikuks, uusi vaidlusi püütakse vältida GMOde kriitikavaba lubamisega. Toiduks on ELis lubatud mitmed GMOd, näiteks mais ja eelmisest nädalast ka kartul.
Eurokomisjoni otsuse aluseks on Euroopa Toiduohutuse Ameti (EFSA) arvamus, mis põhineb GMO valmistanud firma riskihinnangul. GM-kartuli puhul suutis EFSA mitte välja teha faktist, et see sisaldab antibiootikumiresistentsuse markergeeni. GMO-direktiivi kohaselt peaks sellised GMOd järk-järgult turult kaotatama, sest nende levik võib suurendada antibiootikumiresistentsuse levikut.
EFSA põhjendus sihtantibiootikumide (kanamütsiin, neomütsiin) marginaalsuse kohta on vastuolus WHO ja Euroopa Ravimiameti arvamusega, kes nimetavad neid ravimeid olulisteks mitmete multiresistentsete haiguste (näiteks tuberkuloosi) ravis. Ka kaks EFSA enda teadlast jäid kartuli ohutuse suhtes eriarvamusele.
Kartul on mõeldud vaid tööstuslikuks kasutamiseks, ent kogemus näitab, et ka toiduks lubamatu GMO võib sattuda toidulauale. Seda möönab ka kartuli välja töötanud firma BASF.
Kuigi GM-taime sisestatud geeni ohutus tervisele on oluline, hõlmab debatikoht ka sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnamõjusid. Erinevate GMOde puhul on välja toodud katseloomade tervisega, kahjutute või kasulike putukate hävimisega ja ökosüsteemi tasakaaluga seotud probleeme.
Tervikuna on oluline see, et GM-taimed on muutunud aina intensiivistuva toidutootmise uueks spiraalikeeruks. Kaks kolmandikku praegustest GM-sortidest taluvad umbrohumürki ja kolmandik toodavad ise toksiini. Avaliku hüve saamise võimalus on aga kaheldav, sest GMOd on patendiga kaitstud. GMOd kontsentreerivad seemneturgu sarnaselt Microsoftiga. Erinevalt tarkvarast on GMOd aga paljunemisvõimelised, mis teeb probleemi ebameeldivamaks. Mis saaks, kui laboritestidega tuvastatav, litsentsiga kaitstud tarkvara ise arvutisse satuks ja firma tuleks seepeale trahvi nõudma? Kanadas on sellised GMOdega seotud kohtuvaidlused reaalsus.
Tänapäeva ühiskonda nimetatakse riskiühiskonnaks, kus iga tehnoloogiline edusamm toob ka uusi riske ja kus me ei oska enam ette näha oma tegevuse kõiki mõjusid. See teadmine on aluseks keskkonnaõigust suunavale ettevaatusprintsiibile, mis nõuab kahtluse korral otsuse langetamist keskkonna heaks. Vastlubatud kartuli puhul on tegu teadusliku ebamäärasuse juhtumiga, mille puhul peaks rakenduma keskkonnaõiguse ettevaatusprintsiip, kui teooria ja praktika alati käsikäes käiksid.
Ettevaatusprintsiip ei tähenda arengust loobumist, vaid seda, et uusi arenguid tuleb jälgida kriitiliselt ja kaaluda võimalikke riske.
Kuigi Euroopa Komisjon otsustas ägedatest vaidlustest hoolimata kartuli turule lubada, ei ole kõik ELi riigid otsusega rahul. Itaalia ja Austria valmistuvad GM-kartulit keelustama, Prantsusmaa on ooteseisus.
Erinevalt paljudest vana Euroopa riikidest kipub Eesti uljalt GMOdele «jah» ütlema. Ent ka meie elame riskiühiskonnas. Millist riskimäära me aktsepteerime ja millistel tingimustel oleme valmis lisariske kanda võtma? Turul on juba kaks tavakartulisorti, mille omadused on identsed GM Amflora kartuli omadega (amülopektiinirikas kartul), mida saab kasutada ilma potentsiaalse antibiootikumiresistentsuse levitamise lisariskita.
Praeguseks on GMOde kasvatamine toonud kasu peamiselt firmadele, kes müüvad patenti ja GMOde kasvatamiseks vajalikke kemikaale, samuti väga intensiivse põllumajandusega tegelevatele suurpõllumeestele. Kahtlemata on see legitiimne huvigrupp, ent selle huvid ei pruugi kattuda avaliku huviga.
Tasakaalustatud põllumajanduse arengule töötavad GMOd vastu ning takistavad keskkonnasõbraliku põllumajanduse edendamist. GMOde võidukäik suurendab põllumeeste sõltuvust käputäiest suurfirmadest. GMOde turustamisstrateegiate hulgas aukohal trooniv näljahäda ja vaesuse retoorika kõlab veidi õõnsalt, kui firmad patentide kaitsel nõuavad nälgijate käest aina rohkem litsentsitasusid.
Turukontsentratsioon ja tavasortide asendamine GMOdega vähendab põllumajanduslikku mitmekesisust. USA põllumeestel ei ole tavasoja seemet enam kuigi lihtne leida. Kanadas on tavarapsi kasutamine ulatusliku saastumise tõttu muutunud piirkonniti võimatuks. Lõuna-Ameerikas saastab GMOde hoogne kasutuselevõtt põliskogukondade kodusid mürkidega ja sööb välja väikepõllupidajad.
Küsimus on selles, kas me ainult räägime hoolivusest või teeme sellest lähtuvalt ka otsuseid – kas poliitilisel või tarbija tasandil, GMOsid lubades ja tarbides. Ja kas me ainult räägime oma rohelisest kodumaast või püüame seda kontseptsiooni ka praktikas hoida ja edendada.
GMO
• Geneetiliselt muundatud organism (GMO) on biotehnoloogia abil muundatud geeni(de)ga organism.
• BASF on keemiakontsern, mis aretas geneetiliselt muundatud kartulisordi tärklise tootmiseks. Firma arvutuste kohaselt võivad nad ainuüksi litsentsi müügiga teenida aastas 44 miljonit eurot.
• Seni kuulus Euroopa Liidus ainuke GMO-kasvatusluba ühele geneetiliselt muundatud maisiliigile, mida Eestis teadaolevalt ei viljeleta. BASFi kartul oleks esimene ELis lubatud GMO-kultuur, mida saaks Eestis kasvatada.
Allikas: Postimees