Klikeaegne kombekomöödia Eesti haritlaste tõsielust

Mart Juur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perekond Tuglaste intelligentne idüll – Friedebert ja Elo 1936. aastal üheskoos raamatut lugemas.
Perekond Tuglaste intelligentne idüll – Friedebert ja Elo 1936. aastal üheskoos raamatut lugemas. Foto: Repro

Minult küsitakse alailma, mida lugeda, kui midagi lugeda ei ole, justkui oleksin ainus eestlane, kellel on ülevaade saadaolevatest raamatutest.


Lugege Elo Tuglast, olen sageli soovitanud – ja kui te olete teda juba lugenud, lugege uuesti! Tuglase päevaraamatud («Tartu päevik» ja «Elukiri») on kaev, kust vesi kunagi otsa ei saa. Iga suutäis maitseb värske ja hea.

Ei oska öelda, mitu korda olen Tuglase-proua lihvitud häbematuste seltsis mõnusasti aega veetnud, aga neid kordi ikka koguneb. Tagatipuks mängitakse Viinistus Jaan Manitski nimelise näidiskalurikolhoosi katlamajas Kivirähki «Keiserlikku kokka» (soovitan vaatama minna, niisugust kirjanduslikku kabareed pole siinmail varem nähtud), mis nendesamade kroonikate põhjal kenasti kokku seatud.


Oleks ma Priit Pullerits, kõneleksin lausa Elo Tuglase buumist ja püüaksin laupäevases lehes kokku arvutada, mitmed kümned tuhanded kroonid ses äris tiirlevad. Sest raamatute müügitabelis konkureerib «Tartu päevik» edukalt Reet Linna ja Katrin Karisma memuaaridega hoolimata sellest, et autor pole saates «Tantsud tähtedega» iialgi üles astunud.


Kuidas ta saakski, proua Elo magab juba hulk aastakümneid Liiva-Annuse kaisus nagu tema õnnis abikaasagi, riietuselt väheglamuurne ning keskmise lehelugeja jaoks absoluutselt arusaamatu jutuga Friedebert Tuglas (sündinud Mihkelson).


Tuleb tunnistada, et päevikute teine trükk on palju uhkem kui 1996. aastal ilmunud  esmaväljaanne: korralik kujundus, kõvad kaaned, kvaliteetne paber. Raamatut illustreerib Mall Jõgi valitud rohke fotomaterjal. Eesti kõmu- ja klatšikirjanduse tippteos on saanud väärika vormistuse, selle eest tuleb tegijaid kiita ja tänutäheks kordamööda sülle võtta. Loodetavasti elab refresh’i läbi ka Tuglase-proua päevaraamatute teine köide, siis on põnev dokustaat Eesti kultuuriloost järeltulevatele põlvedele tervikuna päästetud.


Et samasugust päästmist korraliku uustrüki kaudu ootavad näiteks ka Oskar Lutsu ja Jaan Roosi päevikud, pole selle kirjutise teema, kuid traditsioonilise lugemissoovituse korras tuleb märkida, et need raamatud pole nais-Tuglase suletööst põrmugi igavam lektüür.


«Tartu päeviku» võlu seisneb teravas pilgus, iroonias ja huumorimeeles, eluterves õeluses ja stiilitundes ning ainulaadses positsioonis, mida kirjanduspaavsti abikaasa positsioon võimaldas. Elo Tuglas nägi asju ja inimesi väga lähedalt ega hellitanud eraviisilistes märkmetes kedagi.
Neil lehekülgedel elatakse tavalist klikeaegse haritlase elu, ükski tegelaste nõrkus, pahe või veidrus ei jää ära märkimata. See on meistrikäega kirja pandud kommetekomöödia, kus üks intriig lendab teisele otsa.


Lahutamatu tandem Aino Suits ja Liina Reiman kui vananevad megabeibed, luuletajad August Alle, Jaan Kärner ja Henrik Visnapuu susserdavad alkoholi, naiste ning Loomingu honoraridega. Kohtlasevõitu looduskirjeldaja Richard Rohu vekslivõltsijakarjäär leiab põhjaliku kajastuse nagu ka Artur Adsoni haletotter Underi-hüsteeria, Tammsaare lõputu rahanuiamine, Adamsi kannatused kohvikutes jne.


Üks asi, mille annab süvenemine päevikutesse, memuaaridesse, biograafiatesse ja ajaloosse, on mõistmine, et inimloomus ei muutu. Ikka needsamad deemonid: võim, raha, seks. Sedasama lugu räägivad näiteks ka Voldemar Panso ja Vaino Vahingu päevaraamatud, mida soovitan samuti lugeda ja üle lugeda. Loe, naera ja tunne kergendust, et sa pole ainus jobu päikese all.

Raamat


Elo Tuglas
«Tartu päevik
1928–1941»

Tänapäev, 504 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles