Ei oska öelda, mitu korda olen Tuglase-proua lihvitud häbematuste seltsis mõnusasti aega veetnud, aga neid kordi ikka koguneb. Tagatipuks mängitakse Viinistus Jaan Manitski nimelise näidiskalurikolhoosi katlamajas Kivirähki «Keiserlikku kokka» (soovitan vaatama minna, niisugust kirjanduslikku kabareed pole siinmail varem nähtud), mis nendesamade kroonikate põhjal kenasti kokku seatud.
Oleks ma Priit Pullerits, kõneleksin lausa Elo Tuglase buumist ja püüaksin laupäevases lehes kokku arvutada, mitmed kümned tuhanded kroonid ses äris tiirlevad. Sest raamatute müügitabelis konkureerib «Tartu päevik» edukalt Reet Linna ja Katrin Karisma memuaaridega hoolimata sellest, et autor pole saates «Tantsud tähtedega» iialgi üles astunud.
Kuidas ta saakski, proua Elo magab juba hulk aastakümneid Liiva-Annuse kaisus nagu tema õnnis abikaasagi, riietuselt väheglamuurne ning keskmise lehelugeja jaoks absoluutselt arusaamatu jutuga Friedebert Tuglas (sündinud Mihkelson).
Tuleb tunnistada, et päevikute teine trükk on palju uhkem kui 1996. aastal ilmunud esmaväljaanne: korralik kujundus, kõvad kaaned, kvaliteetne paber. Raamatut illustreerib Mall Jõgi valitud rohke fotomaterjal. Eesti kõmu- ja klatšikirjanduse tippteos on saanud väärika vormistuse, selle eest tuleb tegijaid kiita ja tänutäheks kordamööda sülle võtta. Loodetavasti elab refresh’i läbi ka Tuglase-proua päevaraamatute teine köide, siis on põnev dokustaat Eesti kultuuriloost järeltulevatele põlvedele tervikuna päästetud.
Et samasugust päästmist korraliku uustrüki kaudu ootavad näiteks ka Oskar Lutsu ja Jaan Roosi päevikud, pole selle kirjutise teema, kuid traditsioonilise lugemissoovituse korras tuleb märkida, et need raamatud pole nais-Tuglase suletööst põrmugi igavam lektüür.