Sukeldujad tunnevad vrakkide juurde sukeldumise reguleerimise üle heameelt ning lubavad omaltpoolt olla riigile toeks piraatide ja aardeküttidega võitluses.
Sukeldujad on rahul, et nende tegemised lõpuks reguleeritakse
20. märts 2010, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muinsuskaitse seaduse muutmine reguleerib muuhulgas ära ka vrakkide juurde sukeldumise ja veealuse kultuuripärandi kaitse. Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn sõnas, et Eesti kui mereriigi puhul on loomulik, et soov oma veealust kultuuripärandit kaitsta peab avalduma ka seadustes.
Ajalooline taust ja selle tunnismärgid laevavrakkidena on Eesti rannikuvetes üks dominante, millega tuleb arvestada. Viimasel ajal on aga nii kohalike kui välismaalaste seas kasvanud soov osa saada siinsest veealusest kultuuripärandist. «Ka näiteks turismi eesmärgil soovitakse meie veealuseid objekte külastada ja neid tutvustada. Aga korralikku regulatsiooni, mis kõiki osapooli rahuldaks, pole seni olnud.»
Pärna hinnangul on muinsuskaitse seaduse muutmise üks positiivseid külgi see, et esimest korda võeti teema üles ja räägiti läbi kogu selle korralduslik pool. Praegu on asi korralikult reguleerimata, praegu ei leia definitsioone ja tänases seaduses pole ka konkreetseid seaduseks kirjutatud tegevusjuhiseid vee all käitumiseks. «Sõnastasime ära kogu kultuuripärandiga seotud küsimused. Toimingud - kuidas seda kultuuripärandit on võimalik uurida, kuidas võimalik tutvustada, kuidas kaitsta, kõik on selles seaduses saanud regulatsiooni,» selgitas Pärn.
Korraldab, mitte ei keela
Ta rõhutas, et tegemist on siiski eelkõige korraldava, aga mitte keelava seadusega. «Kinnitan, et me ei räägi keelustamisest, vaid me räägime kooskõlastatud tegevusest.»
15 aastat Eestis hobisukeldumise ja koolitamisega tegelenud Tiit Krutob märkis, et kõik sukeldujad ja sukeldumisklubid on sukeldumise reguleerimise poolt, et kord oleks selge ja ühtne ning igaüks teaks, mida ta tohib teha.
Ta sõnas, et vrakid hävinevad vee all - nad ei püsi seal igavesti. «Kui neile sukeldumine täiesti keelata ja keegi neid ei näe, siis on resultaat ikka see, et neid keegi ei näe. Las siis need, kes on enda jaoks avastanud veealuse maailma ja selle võlud, saavad võimaluse ka vrakke vaadata. Justnimelt vaadata, mitte lõhkuda ega rüüstada,» sõnas Krutob.
Eelnõud kokku pannes arvestati ka seda, et kuidagi peab olema tagatud kontroll soovimatu tegevuse üle. Seda tehakse ühelt poolt läbi veeliikluse jälgimise ja teisalt loodetakse ka kodanike vastutustundlikkusele. «Seaduses arvestame, et meil on tegemist peamiselt seaduskuulekate kodanikega. Sukeldujaid on üha rohkem ja üha rohkem tõuseb sellest meile mõlemapoolset kasu,» rääkis Anton Pärn.
Profid teavad, kust läheb piir
Krutobi sõnul on vrakkide suurimad kaitsjad professionaalsed sukeldumiskeskused, sest nende huvides on, et vrakid säiliksid võimalikult kaua ja võimalikult ilusatena. «Siis on meil võimalus sukeldujatele, nii kodu- kui välismaistele, teenust pakkuda. Kui sukeldumiskeskused soosiksid või mahitaksid vrakkide rüüstamist, siis me ju saeksime ise oksa, millel istume,» rääkis ta.
Krutobi hinnangul pole vrakkide kaitse seisukohalt pinnuks silmaks mitte sukeldujad vaid üksikud piraadid. «Kelle tegevust kõik normaalsed sukeldujad taunivad ja oleks ka ise valmis kaasa lööma nende tabamisele.»