Tõnu Kaljuste, paadimehest festivalikorraldaja

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu Kaljuste
Tõnu Kaljuste Foto: Toomas Huik

Kaljuste on kangekaelne. Ta elab suvel elektrita saarel ja leiab, et las nii jääbki. Ja peab juba mitu aastat Hardi Volmeri kingitud küünis Nargen festivale.

Tõnu Kaljuste (54) seisab Naissaare sadamas. Päevitunud, juuksed tuules uljalt lehvimas, soojast ilmast hoolimata musta riietunud ja prillid talle omaselt ninajuurel. Tee viib Lõunakülla, Omari küüni, sellesuvisesse kontserdimekasse.


Kui Kaljuste enda projekti päevavalgele tõi, oli kahtlejaid kaugelt rohkem kui üks. Mõelge, luua teater väiksele looduse meelevallas saarele, kus puudub elekter ja aasta ringi elab vaid paar kodanikku. Kas pole hullumeelne?


Täna, naissaarlaste päeval, mängitakse siin viimast korda «Katkuaja lugusid». Legend, mida Kaljuste ka ise usub, räägib, et katkuajal jäi Naissaarele elama vaid paar naist.

Olete selle suve pea suurim kontserdikorraldaja. Selleks et kõigest osa saada, peab Eesti risti-rästi läbi sõitma.


Kas nüüd suurimaid, aga nii see on jah välja kukkunud, et mitmes kohas toimub üritusi.

Viinistu, Muhu saar, Laulasmaa, Keila-Joa, Viimsi, Kultuurikatel Tallinnas ning muidugi Naissaar. Miks just need kohad?


See on selline paadimeeste festival, lähen sinna, kuhu paadiga saab mööda merd liikuda. Jumal hoidku, mida seal linnas Vabaduse väljakul ukerdada. Linnahalli juurest sõidad paadiga Piritale – viis minutit, aga autoga pool tundi.


Kuidas teist paadimees sai?


Meri on olnud mulle juba lapsepõlvest peale oluline, olen lapsena ju Lohusalus elanud. Aga see on juhus, kuidas ma paatideni jõudsin. Sõber oli suurem meresõitja ja see nakatas. Vaadake, milline mereelu Soomes ja Rootsis suvel toimub, siin ei ole sellega võrreldes midagi.

Aga räägime Naissaarest ja Omari küünist. Kellele see koht on loodud?


Minule endale eelkõige. Ma just mõtlesin ükspäev, et mul on täpselt samasugune tunne siin Naissaarel olles, kui ma olin poisikene, nii 10–12-aastane ja elasin Lohusalus. Siis oli sealne ümbrus kõik veel avastamata. Rannad tühjad, inimesi ei käinud.


Praegu ei saa enam autotki kuhugi panna. Vahe on lihtsalt selles, et seal oli tollel ajal elekter, aga siin elektrit ei ole. Siin on elektri asemel tuulegeneraator ja päikesepaneelid. Aga praegu mulle tundub, et see oleks kõige parem, kui niiviisi jääkski.

Milline teie päev siin Naissaarel välja näeb?


Olen üsna varajane ärkaja. Mingisugune korrapärasus on tänu söögiaegadele. Kõrvalkülas on meil hea partner, kes toitlustab festivali ajal publikut ja näitlejaid. Kuskil 9–10 ajal käime ujumas, siis lähmegi sööma.


Pärast seda oleneb päevast. Praegu õpin ühte teost, mida lähen lähiajal dirigeerima. Kell kaks jälle sööma ja siis pärast seda teen mingisuguse meresõidu, toon midagi vajalikku, suhtlen näitlejatega. Vahel olen terve õhtu rannas. Aga päev algab kindlasti ujumisega, sellest olen sõltuvuses.

Kui sageli Tallinna satute?


Eile käisin korra. Veepolitsei kimbutas mind. Mina ei teadnud, et mul peavad mere peal kõik plastikkaardid kaasas olema. Mul ei olnud kaasas, niiskusega võivad ju hukka minna. Ja siis lasid puhuda. See oli natuke  naljakas. Aga nad ju peavad enda tegevust õigustama. Meil siin merel on nii vähe liiklust ja siis valitakse mingi tohutult troopiline päev, kus kontrollida. Aga tore, et see veepolitsei olemas on.

Nargen festival on täie hooga käivitunud, mida praegu ütleksite kahtlejatele, kes leidsid, et Naissaarele kontsertpaiga ehitamine on hullus?


Ei, mina ei uuri nende käest midagi. Olud on hullud, mitte inimesed.

Aga Naissaar oli siiski juhuslik valik, mitte hoolikalt kaalutud otsus?


Elu ju koosnebki paljudest õnnelikest juhustest. Juhus oli see, et see talukoht oli just õigel hetkel müügis. Juhus oli ka see, et siin on olnud niisugune lugu enne mind, siin on teatud pered elanud.


Aga see ei olnud juhus, et ma paika otsisin, kuhu luua keskkond muusikateatri, kontsertide ja meistriklasside korraldamiseks. Selles suunas siin tegevus praegu käib. Aasta ringi on niipalju rändamist, et suvel tahaks mingisuguses punktis olla. Nii ta on läinud jah.

Mis selles saares teie jaoks erilist on?


Ma pidevalt avastan Naissaart uuesti ja uuesti – palju on inimeste juttudes, palju on maa all... Aga see on müstifitseeritud maailm, see on lugude jada. Aga siia võib ka tulla sellise lihtsa vaatega loodusesse ja tunda rõõmu sellest, mis parajasti kasvab ja ujub. See lihtsalt on suur rahu, mis siin saarel on.


Teate, saartega on juba selline lugu, et sa oled endale garanteerinud, et siin ei tule mingit rutiini. Meri, tuuled, kõik määrab selle, et kõik on erinev iga päev. Tuule suund, laine kõrgus, paadid kas käivad või ei käi... Kogu see ebastabiilsus.


Keegi on öelnud, et kui sa tahad jumalat naerma ajada, siis räägi planeerimisest säärases kohas. See on niisugune tõeline looduse stiihia. Kuigi kontserdid on siiamaani plaanipärased.

Palju kiidetud filmi «Vastutuulesaal» vaadates tundub, et olete sellesse projekti meeletult oma aega investeerinud.


Filmis on kõik kontsentreeritud, tundub, justkui ma ei tegelenudki millegi muuga. Esimestel aastatel oli selline reegel, et saarele pühendusin igal esmaspäeval. Kui nüüd vaadata veidi laiema pilguga meie ääremaade arengut ja mismoodi üldse tänapäevases maailmas loodusparke arendatakse, see on meil kasvuraskustes. Aga koht lihtsalt väärib seda! Ükskõik, mis siin võib teha, see ei pruugi olla ainult muusika. Ma loodan, et see projekt turgutab veidi ka meremajandust ja arendab saart. Äkki keegi ostab isegi paadi, et väikesaari külastada?

Kas perekond on ka Naissaare omaks võtnud?


Ma ei oska seda perekonna eest küll öelda, nad eriti palju siin ei ole. Hooti käivad. Poeg käis siin laupäeval, tegime koos kontserti, mängisime Mozartit. Ta läks nüüd Stockholmist Berliini edasi viiulit õppima. Aga ta väga tahab ka Eestis Naissaarel mängida. Üllel (Ülle Kaljuste) on ka siin-seal tööotsad.

Kas olete oma poega mõjutanud?


Võib-olla niipalju, et ta mingit pilli mängiks. Aga eelkõige mõjutab vanemate tegevus. Tema ei osanud otsustada, kas minna lavakasse või jääda muusika peale. See oli tema valik mingil eluhetkel.

Millised teie lähiajaplaanid on?


Põhiliselt olengi siin Naissaarel. Järgmisel nädalal lähen siiski Norrasse ja teen Trondheimis maailmaesiettekande. Üks ooper-oratoorium «Ståle Kleiberg: David and Bathseb» tuleb välja. Ja siis tulen jälle tagasi. Septembris sõidan juba Jaapanisse dirigeerima «Duruflé Requiemi» ja siis oktoobris Inglismaale Tavener festivalile ning novembris Ameerikasse, Kanadasse EFK ja TKO turnee.

Sügisel tuleb jälle frakk selga panna...


Jah, kas frakk või mingi must ürp.

Kumb on omasem, kas frakis lühtritega kontserdisaalis esineda või siin Naissaarel vabas õhkkonnas projekte läbi viia?


Ma ei välista kumbagi, mõlemad on olulised. Need on väga erinevad. Nii nagu te kirjutate artiklit, mõnes peate vajalikuks enda suhet avaldada, aga teises ei anna üldse oma hoiakut, vaid püüate võimalikult erapooletuks jääda ja fakte edastada. Sama on interpretatsioonis.

Milleks teile oma projektiteatrit vaja oli?


Kui niisuguseid festivale korraldada, siis on mitu teed. Minu tee on väga lihtne – mille vastu huvi tunnen, seda korraldan siin. Sellel aastal huvitas katkuaeg ja katkupärimus. Osa ajaloost on ajaloolaste poolt konserveeritud, aga folkloorne maailm on midagi muud. Ma olen selle suust suhu muusikaga tegelnud palju. Tormise asjadega.


Festivali tegemise printsiip on sisustada enda suve. Ja nende, kes tahavad sellest osa saada. Ma ei tahaks praegu teha traditsioonilist ooperit, et panna jälle kuskile lühtritega telk ja mängida traditsioonilist teatrit – ma ei vaja ja ei igatse seda praegu. Aga mõistan inimesi, kes vajavad teatavat turvatunnet, mida projektiteater ei paku.

Üks tähelepanu haaranud projekt oli kahtlemata «Eesti meeste laulud» Kultuurikatlas. Kuidas tundsite ennast keset seda tulemöllu  – sähvimist, prõmatusi ja tsirkusenumbreid?


Tunde kirjeldamine on alati riskantne asi. Aga selle projekti loomine mulle meeldis. «Meeste laulude» muusikaline kompositsioon oli võrreldes teiste projektidega – «Naistelaulud» ja «Eesti ballaadid», mulle endale kõige huvitavam. Kogu see Tormise laulude tsüklile teatraalsuse loomine, et eesti mehe mingisugused aistingud publikust kätte saada. Ei saa ju muusikateatriga muud teed leida, et mingi äratundmine tekitada.


Väga huvitav oli kogu grupitöö, kui kenasti Reet Aus ja näitlejad genereerisid ja kuidas Jalakas kõike seda doseeris. Üks võimalus on partituuri avada nii, et see on see, mis seal kirjas on, ilma et sa midagi ise juurde paneksid. Mul on soodumus asju teatraliseerida. Näha muusika taga visiooni.

Kas neid etendusi tuleb veel?


Kümme oli sellel suvel. Täitsa parajalt. Aga järgmisel suvel kordame, kui Kultuurikatel jälle remonti ei lähe, nii nagu ta iga aasta läheb…

Riik vist Kultuurikatlale väga palju raha ei anna järgmiseks aastaks?


Vaat, ei tea! Ma ei ole isegi aru saanud, kes see riik on ja kes seda kulpi seal katlas keerutab.

Koostöö Jalakaga sujub hästi?


Jah, meil pistikud ühtivad hästi. See kogemus, et me oleme mõlemad kogenud, mis tähendab luua kohalikust materjalist – kohalike inimestega, kohalikus olus. Meil on mõlemal kogemus nii riiklikus süsteemis kui erainitsiatiivil. Ja ka mingisugune roheline mõtlemine on meis mõlemas. Mina püüan seda oma suvise tegevuse ja valikutega teha, Jalakas on seda ka poliitiliselt väljendanud.

Edasisi plaane olete ka koos pidanud?


Oleme koostööd arutanud, aga hea oleks, kui saaks mingi kindluse kätte nii kolmeks-neljaks aastaks. See iga-aastane ootamine, et kust saaks mõne protsendi kätte, see on nii väsitav. Pikemalt ei saa planeerida, see on selline sõjaolukorras töötamine. Tuleb kuskil mingi jõnks ja raha tõmmatakse ära, kogesin seda juba kammerkoori ja kammerorkestri (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester) ajal. Seda vist tulebki võtta nagu loodust.

Kas kujutate ennast ette Estonias?


Selles teemas on veel liiga palju tundmatut. Eri Klas pakkus mulle peadirigendi kohta sellises olukorras, et Himma (Paul Himma) ja Volmer (Arvo Volmer) ei jätka ning tuleb uus vahetus. Aga ma pole saanud nendega vesteldes selget tunnet. See protsess on käimas.


Mind huvitab ooperiteatri juhtimine ja tükkide väljatulek on veres, aga teiselt poolt on riiklikud teatrid nagu vabrikud, kus loovus tihti taandub administratiivse maailma ees. Paratamatus. Mind ei huvita need inimestevahelised suhted, et kes kellega lävib ja kes vihkab ning kes armastab. Mina suhtlen partituuriga ja loodavate ideedega. See on maailm, milles ma tahaksin kaasa rääkida. Läbirääkimised on siiamaani olnud väga emotsionaalsed ja kunstikauged.

Teie elu näib parajalt tempokas. Suvel projektid, sügisest alates pidevad reisid ja vabakutselise dirigendi elu. Kuidas ja kunas te puhkate?


Minu töö on siis, kui ma võtan partituuri kätte ja hakkan õppima uut teost, vaat siis ma töötan. Aga praegu ma siin Naissaarel puhkan. Kõik see sehkendamine, festivaliga ja inimestega olemine, mere peal paadiga sõitmine ja ujumine, see on kõik puhkus. Keegi kuskil ei närveeri, millega õhtu lõppeb. Meil on tore seltskond, kes asja veab, sihtasutus Lootsi Koda.

Milline popmuusika teile meeldib?


Igasugust kuulan. Varem olin rohkem hevimees. Aga spetsiaalselt raadiot kinni ei keera, kui midagi poppi tuleb. Vastavalt olukorrale.

Selle suve tipphetked teie jaoks.


Ma ei mõtle tippudele ja lohkudele. «Meeste laulude» väljatulek oli suur asi. Ta oli ühtaegu nagu väljalõigatud kohustus, et peale naistelaule tuleb meestelaul. See nagu sundis tagant, et kõik ikka hästi välja tuleks. Aga see tipphetk muidugi on siin saarel, see on tore!

Tõnu Kaljuste

Sündinud: 28. august 1953
Perekond: abikaasa Ülle Kaljuste, poeg Andres
Õpingud: Tallinna Konservatoorium, koorijuhtimine ja
orkestrijuhtimine  (1976)
Leningradi Konservatoorium, täiendus (1978)
Töö: Asutanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (1981) ja Tallinna Kammerorkestri (1993)
2001. aastast vabakutseline dirigent
2004. aastal asutas projektiteatri Nargen Opera

Teised Tõnust

Peeter Jalakas
Von Krahli teatri juht ja koostööpartner


Ta on pikka kasvu ja kurb. Nagu enamik eesti mehi.


Šikk ja inspireeriv, nagu vähesed mehed maailmas seda suudavad. Teda iseloomustab oskus mõelda suurelt.


Meie koostöö on lust ja lillepidu. Hea on teada, et sul on partner, kes ei löö põnnama ja on valmis avantüürideks kuni esietenduseni.


Et ta on valmis sind usaldama.


Et ta on valmis veel viimasel hetkel kõike kahtluse alla seadma ning  seda tehes ikkagi tagama parima tulemuse.


Et sa võid ta peale kindel olla.


Ehkki oleme mõlemad parasjagu jonnakad, on see lihtsalt hämmastav, kui sarnaselt mõtleme ja milliseid valikuid teeme.


Mõnel hetkel see isegi hirmutab. Suutsime osta eri ajal täpselt sama linna täpselt samast poest täpselt samasugused pintsakud.

Veljo Tormis
helilooja


Tõnu Kaljustet iseloomustab innovaatilisus. Ta püüab igalt poolt uut haarata. Tunnen seda enda peal. Minu  lood olid omal ajal natukene teistmoodi, mida enamasti koorijuhid ei osanud vastu võtta. Raua needmise lugu või rahvalaulude seaded... Aga tema haaras nendest kohe kinni.


Ta on spontaanne, isegi tema kontserdistiil on selline. Selline hoog on tal sees. Aja jooksul on ta väga iseteadvaks ja enesekindlaks muutunud. Ma olen tähele pannud isepäisust ja jonnakust. See avaldub kõigis asjades, mida ta korraldab.


Huvitav on muidugi see, et ta jõuab nii palju erinevaid asju ära teha. Vaata ja imesta! Üks päev on ta siin ja teine päev seal – Figaro siin, Figaro seal.

Copy
Tagasi üles