Kui seista selge ilmaga Kabli rannas ja vaadata merele, võib tunduda, et silmapiiri virvenduses seilab uhke kolmemastiline purjekas. Rannal aga seisab ehtne kaptenimaja, mille perenaine võiks olla kaubalaevastiku pärijanna.
Armastusest tütarlapse vastu sündis laevastik
4. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kord ülemöödunud sajandi keskel tuli Pärnu-Jaagupist Kablisse üks noor mees, kes ehitas veskeid. Ta kohtas seal noort ja ilusat tütarlast Dorat. Dora oli aga kuulsa laevaehitaja Mats Grandi rikas tütar. Endast kümme aastat noorema neiu südame võitmiseks hakkas Jakob Markson, seni kuivamaa mees, ise laevu ehitama.
Sellist lugu teab rääkida kapten-reeder Jakob Marksoni viienda põlve järeltulija Karin Pärtel, kes oskab oma jutuga suurepäraselt esile kutsuda viirastusi suurtest purjelaevadest Eesti rannikul. Praegu Eesti laevastikuga kiidelda ei saa, kuid oli aeg, kui see sõna ei kõlanud Eesti kontekstis sugugi muinasjutuliselt. 19. sajandi keskpaigast kuni aurulaevade ajastu alguseni 1930. aastatel ehitati Eesti mererandades sadu kaugsõidupurjekaid ja kujunes välja umbes kümme laevaehituskeskust. Lõuna-Pärnumaa rannakülade mehed rajasid kaubalaevastiku, mis koos Käsmu omaga oli Vene tsaaririigi üks suurimaid. Marksonid olid aga üks seitsmest suurest laevandussuguvõsast sealkandis.
Tõestus rikkale äiale
Selleks, et ennast rikka papa silmis tõestada, ehitas Jakob Markson oma esimese laeva Markuse ja sõitis sellel metskaptenina ka merd. Peagi kerkis ka Marksoni häärber. «Vanapapa pani veskikivi maha ja ütles: siin on kõrgem koht, siia ehitan maja,» kirjeldab Karin Pärtel, kuidas sai alguse üsna mere kaldal asuv praegune Jakob Marksoni talumuuseum ehk Selja talu. Veskikivi on maja tagaukse ees maas praeguseni.
Laevu ehitati üsna maja lähedal, kohas, mida praegu märgib laevaninakujuline bussiootepaviljon. Pärteli sõnul ehitas Jakob kokku tosin purjelaeva. Merd ta ise suurt ei sõitnud. Seda tegid pojad Kristjan ja Algot. Rikkust tõi majja aga soola-, puidu- ja kipsivedu.
Kapten Kristjani poeg, Karin Pärteli vanaisa Herbert-Jakob Markson tegeles esimese vabariigi ajal Seljal juba rohkem talupidamisega. Veri oli tal vana Marksoniga aga üks. «Vanapapa oli hästi karm inimene, nõudis rahu, vaikust ja töötegemist ning vanaisa oli ka selline,» märgib Pärtel Jakobi kohta.
Pärtelil on meenutada palju selles taevasinises majas vanaema ja vanaisa juures veedetud suvesid, ta tunneb iga nurka ja oskab vanu töid.
«Peadpidi olin ahjus nagu tuhkatriinu,» naerab ta suurele leivaahjule osutades. Vaid Pärtel oskab sinna veel tuld teha, kuid temagi pole kaks aastat proovinud.
Eesti uhkemate taluhäärberite nimekirjas seisvast majast õhkub möödunud aegade hiilgust. Nutika ringplaneeringuga esimesel korrusel on vasakut kätt pere ja paremal teenijate-tööliste ruumid. Esiku tapeet on Pärteli sõnul originaalne ja pärit 1889. aastast. Vene ajal nägi see aga hoopis vana koli. «Kui mina lapsepõlves siin olin, ei käidud peauksest kunagi,» ütleb Pärtel värviliste klaasruudukestega akendega tuulekoja ust avades. Toona elati lihtsamat elu, peauks oli liigne paraaditsemine.
Saal näeb välja tühjem, kui võiks oodata. «Siin käisid 1995. aastal vargad ja osa asju tuli ära peita,» selgitab Pärtel. Suguvõsa jäi ilma enam kui sada aastat vanadest maalidest, seinakelladest, laualampidest, peeglist ja ülekullatud laelühtrist.
Oreli taha tegid venelased WC
Haruldasele koduorelile ei hakanud varaste hammas peale. Nüüd, kus meistrid selle häälde panid, heliseb pill oskaja käte all jälle. Ent orel mäletab ka märksa halvemaid päevi. Teise maailmasõja ajal, kui maja korraks tühjaks jäi, vallutasid selle Vene sõjaväelased.
«Nad tegid oreli taha endale WC,» räägib Pärtel. Vanapapa Jakob, nagu Pärtel vaarisa nimetab, kasutas väga uskliku mehena orelit kodustel jumalateenistustel, kust võttis osa majarahvas ja vahel teisigi külainimesi. Oreli taga istus ja mängis Pärteli sõnul Jakob ise.
Natuke oskab mängida ka Pärtel. Heli tõuseb valge kooruva värviga lae poole, kus varastatud kroonlühtri asemel on hoopis lihtsam valgusti. «Lae värvi all pidavat olema suured maalingud,» teab Pärtel. Rasketel aegadel, kui ilu ja luksus eesriiete taga, on need üle võõbatud.
Üks raskemaid aegu oli kapteni-reederi perele, nagu kogu Eesti rahvale, Teine maailmasõda. «Vanaisa alati rääkis, kuidas ta oli vanaemale öelnud, et põgeneme, aga vanaema ei tahtnud, vaid ütles, et kus ma kodust lähen,» meenutab Pärtel. «Vanaisa kuulas kogu aeg raginal Ameerika Häält ja meie, lapsed, pidime hiirvaikselt olema,» meenutab Pärtel.
Nüüd seisab Marksonite maja enamasti tühjana. Karin Pärtel ei ole selle püsiasukas. Tegelik perenaine on hoopis tema ema Dora-Alviine Kesper, kes on muuseumi kultuuriüritustega üle Eesti kuulsaks teinud. Tänavu kevadest on see aga ametlikult kinni, sest ema enam ei jõua ja tütar töötab Tallinnas.
Koos Marksonitega on möödas kogu Lõuna-Pärnumaa laevanduse hiilgeajad. Neid nutab taga Häädemeeste Miikaeli kirik, mis ehitati kaptenite rahadega võimsaks ja ilusaks. Praegu pole aga kirikul tornis ristigi.
«Üllatav Eesti» on lugudesari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Pärnumaal.