Vene-ekspert: läänes segunevad naiivsus ja suutmatus

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lilia Ševtsova
Lilia Ševtsova Foto: Evelyn Kaldoja

Jumal tänatud, et on olemas uued eurooplased nagu Poola või Eesti, kes ei erista suhtluses Moskvaga väärtusi huvidest, märkis Carnegie mõttekoja Vene-ekspert Lilia Ševtsova möödunud nädalavahetusel Brüsseli foorumi ajal Postimehele antud intervjuus.

 

Paljud lääne poliitikud armastavad rääkida Euroopa ja USA Venemaaga ühistest huvidest. Kas Moskvas näeb teie hinnangul ka võit-võit olukordi või pigem nullsumma mängu?

Kogu mantra niinimetatud ühistest huvidest käib juba 1991. aastast. On tõepoolest mõningaid ühiseid huvisid ametliku Moskva ning eurooplaste ja ameeriklaste vahel, nagu neid oli ka NSVLi ja lääne vahel.

Aga samas ei tähenda huvide ühisus mitte midagi, sest peamiseid väljakutseid mõtestavad need kaks osapoolt erinevalt. Ametlik Kreml ja lääs. Terrorismi mõistetakse erinevalt. Euroopa julgeolekuarhitektuuri mõistetakse erinevalt. Iraani mõistame erinevalt, sanktsioonide kasutamist jne. Võib-olla on mõningane ühisosa Põhja-Korea ja Lähis-Ida küsimuses, kuid ma pole väga kindel.

Ühiste huvide teemaga liialdatakse mõlemalt poolelt. Eriti, kui lääs ilmselgelt kasutab seda mõistet varjamaks mõistmatust küsimuses, mida Venemaaga peale hakata. Mõeldakse: muutkem poliitikaid, võtkem väikseid samme – üks samm korraga – ja ehk midagi juhtub, alustagem sellest, mis meid ühendab ja siis ehk liikugem selle juurde, mis teeb meid erinevaiks.

Mõistmata, et lahutavates asjades ei saa jõuda konsensusele. Ja seda on juba palju kordi tõestatud. Sealhulgas Bushi, Chiraci, Schröderi ja teiste ajal. Meie suhted on lõppenud kriisiga.

Kuidas ametlik Moskva asju vaatleb? Küüniliselt ja pragmaatiliselt. Nende poolel on palju rohkem pragmatismi kui läänes, sest Moskva mõistab, et mingit üksmeelt ei ole. Moskva mängib mängu «ühinegem ja rääkigem ühistest huvidest», sest see laseb Kremlil jätkata oma poliitikaga, mis on tegelikult modifikatsioon varasemast nullsumma mängust: «Kui lääs võidab, siis järelikult Moskva kaotab.» Vene ametnike seas pole jätkuvalt mingit võit-võit-mentaliteeti.

Siinkohal pean tegema ühe väga olulise ääremärkuse. Me peame eristama nullsumma-mentaliteedi ja neoimperialistliku kompleksiga Vene poliitilist eliiti ning Vene ühiskonda laiemalt. Vene rahva seas on nii natsionalistlikke imperialiste kui ka konservatiive. Enamusel rahvast pole ehk selget arusaamist Venemaa huvidest, valitsus ja riigitelevisioon saavad neid hõlpsasti lollitada. Aga viis või seitse aastat tagasi soovis 68 protsenti venelastest, et Venemaa oleks USA partner. 72 või 78 venelastest tahab isegi praegu, et Euroopa oleks partner.

See tähendab, et hoolimata pidevast ametlikest telekanalitest tulevast vihmast nende ajudele on inimestel mõningane arusaamine sellest, et maailm on uus. Rahval on palju rohkem tervet mõistust.

Poliitilisel eliidil on äärmine iha hoida Venemaa minevikus ning ajada poliitikat, mis teeb Venemaa läänele ühtaegu nii partneriks kui vaenlaseks. Nad tahavad olla partnerid näiteks tuumarelvade loendamises – nad armastavad tuumarelvi loendada nagu Nõukogude ajalgi. Ja samal kujutatakse Vene üldsusele läänt kui agressorit lihtrahva vastu. Ja see töötab.

 

Te väidate siis, et lääs on naiivne? Kuidas nad oma lähenemist muutma peaksid?

 

Üritades läänt mõista, olen ma mõnikord segaduses. Läänes tundub olevat Vene reaalsuse suhtes omamoodi kummaline supp.

Ühelt poolt valitseb mõningate poliitiliste ringkondade seas naiivsus, mis on ebaadekvaatse arusaamise tulemus. Teisal on mõistmine olemas, kuid samas valitseb suutmatus formuleerida erinevat sorti poliitika, mis ei hõlmaks mitte ainult aegunud 19. sajandi Realpolitiki, vaid ka katset edendada iseseisva Venemaa suhtes strateegilist mõtlemist ja pikka perspektiivi. See ei sisaldaks mitte ainult idiootset demokraatia propageerimise mudelit, vaid Venemaa ümber märksa healoomulisema üleminekut soodustava keskkonna ehitamist.

See sisaldaks survet Vene poliitilisele eliidiline, mis peab järgima reegleid ja printsiipe, mida nad lubasid järgida, kui kirjutasid alla Helsingi aktile, inimõiguste deklaratsioonile, kui nad astusid Euroopa Nõukokku.

Teiseks tuleks kaasata Venemaad kõige tähtsamatesse küsimustesse, tuumarelvastus on vaid üks neist.

Kolmas asi on Vene ühiskonna kaasamine. Sissejuhatuseks viisapiirangute vähendamine tavalistele venelastele – noortele, ajakirjanikile jne. Miks pean ma pean mina seisma Poolasse või Eestisse pääsemiseks järjekorras, kui tšinovnikud saavad ELi viisa, ka mitmekordse, iga kell?

Euroopa ja USA poliitikas Venemaa suhtes on väga palju kummalisi tundeid ja joondumisi. Kuid üleüldiselt põhinevad need suutmatuses defineerida uus paradigma suhetes. Ja see suutmatus lõpeb nii, nagu see lõppes alles hiljuti aastatel 2007-2008. Kriisi ja vastastikuse vaenulikkusega.

Kas teie arvates pääses Venemaa Gruusia sõja teemast liiga lihtsalt?

 

Loomulikult! Ma lihtsalt ei suutnud mõista lääne pragmatismi või künismi astet. Mina arvasin, et pärast 2008. augustit reageerib lääs märksa karmimalt. Kuid selgus, et pärast mõningaid valje sõnu, NATO-Vene Nõukogu külmutamist ja mõningaid hoiatusi, sama aasta lõpuks vaid mõne kuu möödudes naasid Euroopa ja USA tavapärase asjaajamise juurde.

Ja see oli omamoodi kutse Vene poliitilisele eliidile mängida sama mängu ja jätkata sama tantsuga. Sellelt kogukonnalt, kes ütlevad, et nad elavad ja reageerivad väärtustepõhiselt, polnud mingit reaktsiooni. Nad ei ürita neid väärtusi suhetes Venemaaga kaitsta.

Kui lääne poliitilised liidrid nagu Schröder või Soome endine peaminister Paavo Lipponen, kes veel hiljuti olid auväärsed tegijad, on valmis asuma Gazpromi tšninovnikutena ja selle eest üsna kena tasu saama; kui eredaimad lääne intellektuaalid hakkavad mängima Kremli spin-doctorite rolli, kaitstes Vene ideid läänes, kui USA, Saksa ja Prantsuse võtmetähtsusega mõttekodasid rahastab Kremlile lähedane oligarh, kerkib küsimus, kui objektiivne lääs on? Ega see mantra ühistest väärtustest pole mitte lihtsalt laul naiivsele avalikkusele?

Meil on vanad Euroopa riigid, kes ei hooli – Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Kuid, olgu Jumal tänatud, meil on uued Euroopa riigid. On Poola. On Leedu. On Eesti, Läti on selles küsimuses palju vaiksem. On Põhjamaad, ennekõike Rootsi, mõningal määral ka Taani. Vähemalt osaliselt ka Suurbritannia. Nende riikide jaoks on väärtused tähtsad. Ja need riigid ei eralda väärtusi ja huve.

Kas teile ei tundu, et me oleme siiski ka ühtekokku liiga väikesed tegijad?

Te rikute suurte tegijate tuju väga tihti. Nad süüdistavad uusi eurooplasi selles, et te segate protsessi ja takistate leppimist jne. See tõestab ainult vanade eurooplaste küünilisust ja suutmatust uueks läbimurdeks.

Me peame olema otsekohesed. Nimetama valget valgeks ja musta mustaks. Meie poliitiline korrektsus takistab meil aegajalt otsekohesust. Ja otsekohesuseta jätkame me seda bla-bla'd, mis meil on praegu ja oli eile.

Kui Obama administratsioon oli meie ideaal, lootsime, et ta muudab poliitikat. Talle aplodeeriti koos nii Ameerikas kui ka Venemaal. Kui ameeriklased alustasid naasmist Külma sõja mehhanismi juurde, kui USA administratsiooni esindaja, poliitika planeerimise juht tuleb poodiumile ja teatab: «Meie Obamaga ei hooli doktriinidest, see on ideoloogia, me hoolime tegevusest.» Mis on tegevus visioonita?

 


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles