Alice Talvik, meie säravaim teletäht

Muutumatu ilu: Alice Talvik ilmutab end vahel ka avalikkusele – kui mõni endine kolleeg sünnipäeva peab või poeg Artur oma järjekordset filmi esilinastab. Foto: Peeter Langovits

Lavatöölisest Eesti säravaimaks teletäheks – selline on eile 70. sünnipäeva tähistanud Alice Talviku lugu.

Sellist komplimentide, õigemini sügava austuse ja imetluse tulva inimestelt, kes kõik ainult ühest inimesest räägivad, pole Arter kellestki kirjutades kunagi kogenud. Kõik, kellega me vaieldamatult Eesti kõigi aegade säravaima teletähe juubeli eel ka ei kõnelnud, korrutasid justkui ühest suust: «Fantastiline inimene. Andekas, kõva töötegija. Päikeseline, ei mingit staaritsemist. Iseseisev, sõltumatu, empaatiline, julge. Erakordne nähtus, vitaalne, omapärane, ilus ja väga naiselik. Absoluutne number üks!»

Loomulikult tekib küsimus, miks juubilar endast ise ei kõnele. «Ta on kangekaelne, Jäära tähtkujust nagu minagi,» põhjendab abikaasa Mati Talvik. «Üks tema põhimõte on mitte anda intervjuusid. Ja ei annagi! Ei anna ka parimatele sõbrannadele, üldse mitte kellelegi!»

Kuldsete kätega kaunitar

Kõik algas proosaliselt. Oli aasta 1958, mil telemajja ilmus erakordselt kaunis 18-aastane neiu, kes armastas tööl käia paljajalu. Uus lavatööline – täpsemini «lavapoiss», nagu telemajas siiani seda ametit kutsutakse – sai endale paugupealt hüüdnime Marina Vlady.

«Tol ajal jooksis kinodes mängufilm «Nõid», kus Marina Vlady mängis, ja Alice (hääldada ilmtingimata mitte älis, vaid aliis – toim) kandis täpselt samasugust suurte taskutega halli seelikut,» meenutab režissöör Tiiu Vahi. «Aga temal kui lavatöölisel olid taskutes haamer, naelad ja muud tööriistad.»

Kolleegid panid tähele: vähe sellest, et neidisel on kuldsed käed, polnud tööd, millega ta poleks hakkama saanud. «Kõik rääkisid sellest, kuidas Alice oskab kõike teha. Kaasa arvatud seda, et ka kingad on ta jalga ise teinud,» teab Reet Linna.

Loomulikult ei jäänud uue töötaja erakordne sarm märkamatuks, ja kui lisada lõbus ja seltsiv loomus, ei olekski osanud meeldivamat töökaaslast tahta. Peagi oli Alice diktorina ekraanil.

«Algul oli ta ekraanil kohmetu, aga peagi tuli enesekindlus,» tähendab Rein Karemäe. «Ma ütlen, mõni võib õppida ja kes teab mida teha, aga mõnel inimesel on sees miski, millele ma nimegi anda ei oska. Miski, mis teeb temast vastuvõetava televisiooniinimese.»

«Ta oli nii šarmantne ja ilus, et kui ta ekraanil eksis, siis ta naeratas, parandas ennast ja eksimus anti andeks, sest nii ilusat naeratust teistel ei olnud,» jutustab Linna. «Minusugune noor algaja mõtles pahatihti, et küll ma tahaksin olla Alice Talvik!»

Oh, ülemeelik tänapäeva mood...

Nii nagu oma suurte taskutega seelikuga, oli Alice Talvik hiljemgi teistele moe-eeskujuks.

«Kui tuli minimood, oli ta esimene, kes seda järgima hakkas,» teritab Tiiu Vahi mälu. «See oli talveaeg, ja Alice kandis musta karakullkasukat, mis oli hästi lühike. Alice’iga samal ajal ilmus valvelauda Valdo Pant, kes  ütles: «Näete, tütarlaps on endale käistega rinnahoidja teinud!»»

Julge inimesena armastas Alice Talvik ka ekraanil riietusega eksperimenteerida. Ta oli selles suhtes diktorite seas erand, et hoolitses oma garderoobi eest ise.

«Aeg-ajalt ei jõudnud ta uut kleiti eetriks valmis õmmelda ja tihtipeale oli see tagant nööp- või haaknõeltega kokku tõmmatud,» teab tollal tihti diktorilaua all aega veetnud poeg Artur Talvik täpselt.

«Vahel viskas ta telemajas kanga lauale, lõi käärid sisse ja tegi endale paari tunniga moodsa ja efektse kostüümi,» täiendab endine teletäht Reet Oja.

«Väga leidlik ja julge,» rõhutab kunstnik Gunta Randla. «Juhtus, et pani pluusi tagurpidi selga – nööbid jäid selja taha, aga pilt oli ilus! Särav nägu, suured ilusad silmad – ja oligi kõik. Keegi teine ei ole seda kõike niiviisi teinud, teised olid konservatiivsemad. Tema aga tegi soengu ja ka meigi ise.»

Reet Oja mäletamist mööda tuli aeg-ajalt ette, et tsensorile tundus Alice Talviku soeng, ütlemise laad ning kõne ja naeratuse vahekord liialt vabameelne, seega Nõukogude tegelikkusse lubamatu.

Julge ja andekas

Teenekas telemees Hagi Šein kinnitab, et nii saatepäeva- ja uudistediktorina tegutsenud kui ka mitmetes lastesaadetes kaasa löönud Alice Talvik on saanud eetrikeelugi. See juhtus siis, kui ameeriklased Kuule maandusid ja Nõukogude Liidus sellest mitu päeva vaikiti. Teletöötajad said aga sündmusest osa otse-eetri vahendusel. «Ja Liis, lõpetades saatepäeva, ütles: «Magage ka teie, poisid, Kuu peal hästi!» Või midagi taolist. Mille peale ta minu mäletamist mööda sai eetrikeelu nädalateks,» meenutab Šein.

Kuna vene keelt armsa aktsendiga kõnelevat blondi kaunitari kasutati tihti üleliidulistes saadetes («Siis, kui aeti jälle «tõupuhtaid» kaunitare üle liidu kokku,» mainib Mati Talvik), meenub Hagi Šeinile veel teinegi markantne juhtum, mille talle jutustas üks Valgevene naisdiktor.

«Nimelt peetud kord taas üht Nõukogude rahvaste pidupäeva ja kõigi liiduvabariikide diktorid pidid lõpetama ühesuguse lausega. Alice’i esinemise lõpus oli «Estonia – naša strana» (vene k «Eesti – meie (kõigi) maa» – toim).

Aga Alice ütles: «Estonia – moja strana» (vene k «Eesti – minu maa» – toim). Toimetajad tormanud siis talle kallale, et see ei lähe mitte. Otse-eetri ajal aga vaadanud Alice taas selge silmaga kaamerasse ja oma varianti korranud. Ja see Valgevene diktor ütles, pisarad silmis, et ta neab end elu lõpuni selle eest, et tema nii teha ei julgenud...»

Režissöör Peeter Urbla, kelle mitmes mängufilmis Alice kaasa tegi, nimetab teda meeletult andekaks inimeseks, kellest võinuks kujuneda – sattunuks ta filmitööstusse varem – sedasorti staar kindlasti nagu oli Eve Kivi Venemaa või Brigitte Bardot ja Elizabeth Taylor maailma jaoks. Rakvere teatris Strindbergi «Mängu» lavastades kutsus Urbla Alice’i naispeaossa.

«Lavastajana oli mul vaja teda proovis endast välja ajada. Lõpuks kargas Alice mulle kallale, haaras kampsunist kinni ja raputas nii, et kukkusin lavaäärelt alla. Tema aga küsis: «Kas sa mõtlesid nii?»»

Matil kõva konkurents

Kunstnik Gunta Randla arvab, et kui võrrelda Alice’i mõne loomaga, siis rebasega.

«Pole kahtlust – ta on rebane! Kes siis veel!» hüüatab Randla. «Sihikindel, kui midagi tahtis, siis seda ka sai.»

Rein Karemäe sõnul olid teletöötajate seas omal ajal väga populaarsed tantsuõhtud. «Alice oli ilus tüdruk, keda kõik poisid hirmsal kombel taga ajasid,» lagistab ta lõbusalt naeru. «Tegime pidusid ise. Mis seal ikka, tuli silma pilgutada ja tantsima kutsuda ja... Nagu see asi käib! Müürililleks ei jäänud Alice kunagi. Tuleb tunnistada, et Matil (Talvikul – toim) oli kõva konkurents!»

Mati Talvik ütleb ise tagasihoidlikult, et temal küll aimu pole, millega ta Alice’i võlus. «Küsige parem tema enda käest, aga ta ei ütle niikuinii. Ei mina tea!»

Randla arvates peitubki saladus tänase juubilari sihikindluses. «Mati oli ilus poiss ju, noor kah ja... Ja kuigi Alice meeldis paljudele meestele, tahtis Rebane Matit!»

«Seda paari imetleti,» ütleb Reet Oja. «Kui mina telesse tulin, vaadati neid väga aupaklikult ja suurte silmadega. Paraku kadus aupaklikkus väga kiiresti, sest nemad suhtusid noortesse väga heatahtlikult ja abivalmilt.»

Praegune filmiprodutsent Artur Talvik tunnistab, et kui nad vanematega kusagil väljas käisid, vahiti neid nagu imeasja. Kooliski anti talle hüüdnimeks Telepurk. «Kuulsuste peres elamisel on tegelikult nii head kui ka halvad küljed,» arutleb ta. «Ühest küljest oli see tüütu, aga teisalt tulid mingid asjad kiiremini ja paremini, sai inimestega kiiremini jutule.»

Kalapüük lastetoas

Artur Talviku sõnul hellitas pere nelja last – teda ennast ja nooremaid Astrat, Annikat ja Andrest – just ema vaim. «Hoolimata sellest, et ema on kogu elu tegus mutt olnud, on turvatunne ja peresoojus temast tulnud,» ütleb ta.

Vahel oli ema kuri, aga Artur teab, et ema ei luba tal sellest rääkida. No et köögis kamorka ukse kõrval oli vana rihm. Nüüd peab Artur õigeks, et kui keegi milleski süüdi oli, sai ta laksu.

«Ükskord näiteks sain selle eest, et mängisime õega kalapüüdmist ja õngeks oli plekist pissipott,» meenutab ta. «Sidusin selle hüppenööri külge. Nagu kalamehed, nii tõmbasin ka mina nöörist ja pott lendas õele täpselt silma alla.

Hirmus palju tuli verd, olin ka ise ehmunud ja õde hakkas valjusti nutma. Ema tõmbas mulle siis ühe laksu ära, aga eks see rohkem psühholoogiline värk oli. Lapsi oli ju palju ja eks nääkumine ja prääkumine võis ikka närvidele käia küll...»

Kõige enam on Alice aga oma lastele õpetanud tolerantsi ja elutervet suhtumist kõigesse ümbritsevasse. Nagu ka naeru lõkerdavat eneseirooniat ja kahe jalaga maa peal olekut.

Rokkiv vanaema

Kui Alice Talvik diktorina aastal 1980 ekraanilt taandus, ei naasnud ta sinna enam kunagi. Ja kui 1996. aastal programmijuhi ameti maha pani, siis lõplikult.

«Ta tegi viimase peal vahva koridoripeo,» õhkab Reet Linna. «Tegi kõigile välja, lahkus ega tulnud enam kunagi tagasi. Imetlen, et inimesel on nii palju julgust, tarkust, enesekindlust teha lõpp ühe perioodiga elus. Mina näiteks ei suuda, venitan püksikummi siiani. Aga Liisu suutis. Imetlen teda ja jäängi elu lõpuni imetlema.»

Telest lahkudes lubanud Alice, et hakkab vanu toole restaureerima. «Äri sellest ei tulnud,» räägib Mati Talvik. «Aga näiteks praegugi lihvib mingeid liiste. Armastab värvida ja vastikuid tapeedipanekuid – remonditööd on tal tunduvalt paremini käpas kui minul.»

Vahel valitsevad kahe Jäära vahel ka eriarvamused ja siis tõusevad hääled nii, et lagi liigub. Aga see kestab kõige rohkem kümme minutit. «Jäärad pikka viha ei pea,» konstateerib Mati. «Olmetülisid meil pole, neile vaatame läbi sõrmede. Kui asi puudutab eluviisi, on asi tõsisem. Minu roll on olla kapteni kõrval. Vahel võib ka lootsi mängida, aga harva!»

«Ega ta ennast vanaks küll ei lase tunnistada,» usub Artur. «Minu juba kahekümnesed lapsed hirmsasti fännavad teda – ja just sellepärast, et ta on vahetu, julge ja vaimult väga nooruslik. Rokkiv vanaema – nii võib tema kohta öelda.»