Raoul Kurvitz on heas mõttes intellektuaalne kunstnik, kelle looming on andnud tunnistust rahutust meelest ja püsivalt uuenevast otsinguvaimust. Selliseid ei ole meil ülemäära palju, mistõttu on ta näitused huvitavad juba ainuüksi selle poolest, et näha, millistele uutele territooriumitele on ta jälle liikunud.
Erandiks pole ka «Projekt VOOL», mis koosneb kolmest osast: maalid, joonistustehnikad ja tekst, mille kunstnik esitas rituaalperformatiivse ettekandena näituse avamisel.
«Projekt VOOL,» nagu Kurvitz tunnistab, «kujutab endast ambitsioonikat ettevõtmist – maailma ümberkirjeldamist vastavalt viimase kümnendi jooksul muutunud olukorrale, kus postmodernismile iseloomulikku fragmentaarsust ning mittehierarhilist paljust sulatab ühte uus üldkujundiks taandatav juhtprintsiip, mida üldnimetusena ehk väesolevalt kutsun VOOL’uks, tegelikkuses ehk käesolevalt aga vool’uks või vool’udeks. Vool on esmajoones keha, midagi, mis võtab üle välgu poolt pilbasteks purustatud puu fragmendid – heas ja halvas – nagu maailma toimimine seda nõuab. Iga taoline vool – isiklik olemasolu, ideede kogum, inimgrupi, riigi poliitilise jõu, subkultuuri või mis tahes nendevahelise kombinatsiooni tegevus – funktsioneerib unikaalselt individuaalsena, olles selles mõttes võrreldav fragmentidega postmodernistliku mõtteviisi kohaselt.»
Lõputu interaktsioon
Projekti teoreetilised alused peituvad Kurvitzal suuresti Henri Bergsoni, Gilles Deleuze’i ja, ehkki mitte küll selgelt rõhutatuna, ennekõike Zygmunt Baumani töödes. Just viimane on käsitlenud likviidsust tänapäeva ühiskonnas («Liquid Love», 2003; «Liquid Life», 2005; «Liquid Fear», 2006; «Liquid Times. Living in an Age of Uncertainity», 2006).
Siiski ei saa Kurvitza puhul rääkida sellest, et ta oleks kammitsetud pelgalt ühe või teise teooria ja autoriga või oleks kuidagi nende külge klammerdunud.
Kurvitz kui kunstnik on ise juba vool – kui järgida tema terminoloogiat –, mis on pidevas interaktsioonis lõputu hulga teiste vooludega, kord nendest midagi tulemusrikkalt omastades (teatud määral ehk kaootiliselt ja mittehierarhiliselt), seda siis omasuvatsi arendades, olles kord lihtsalt möödalibisev, kuid alati ennast kui kunstnikku taastootev.
Kõnealusel juhul on näituse saatetekst kunstiteosest lahutamatu – seda võib ka lugeda kui kunstilist teksti –, milleta ta maalid ja joonistused jääksid teoreetilise põhjenduseta, muutudes omamoodi autonoomseteks irdvooludeks.
Ometi ei tohiks Kurvitza maale vaadata ainult kui illustratsioone ta vooluteooriale. (Rohkem võib seda teha ehk ta joonistustega.) Selline lähenemine oleks liigne lihtsustamine: olles küll sündinud inspireerituna teooriast, muutuvad maalid näitusesaalis eksponeerituna paratamatult suveräänseks, avades vaba tee tõlgendustele.
Mida maal suudab?
Nii kirjutab Ants Juske sellest näitusest: «Hobusepea galeriis tunneme ära vana hea Kurvitza maalikunstnikuna. Keskne teema on vesi, selle voolavus ja stiihia. /.../ Kuid Kurvitz pole ainult spontaanset maalimisviisi harrastav kunstnik. Alati on tema töödes teine plaan – olgu see siis erootiline või isegi sotsiaal-poliitiline» (EPL, 31.03.2010).
Siin olen Juskega päri ainult selles, et tunneme Kurvitza ära hea maalikunstnikuna, ei enamat. Et maalid toimivad näitusesaalis rippumatuna tekstist, on võimalik neis näha ka nii vee stiihiat kui erootilisi elemente. Igaühele oma.
Paratamatult tekitab selline situatsioon hetkel vastuseta jääva küsimuse, kas ja kui palju suudab maalimeedium iseseisvalt «maailma ümber kirjeldada».
Aga selles, et Kurvitz on huvitav kunstnik, pole kahtlust. Minu arvates peitub üks põhjusi, mis teeb temast hea maalikunstniku, selles, et ta tunnetab oma piire maalikunstnikuna ega ületa neid, liikudes sinna, kus ta tunneb end ebakompetentsena. Kena on muidugi seegi, et ta suudab jätta mulje, justkui oleksid ta maalid sündinud spontaanselt, ehkki – olen selles üsna veendunud – tegelikult on need ratsionaalselt läbi mõeldud, nagu ka tema näituse teoreetiline pool.
Nii võime Kurvitza väljapaneku taustal käsitleda näitusekülastust kui voolude-kehade vahelist interaktsiooni, mille tulemusena sünnib ajutine «voolavuste ühendkeha».
Näitus
Raoul Kurvitz
«Projekt VOOL»
10. aprillini Tallinnas Draakoni galeriis ja 12. aprillini Hobusepea galeriis