Äsja Eestit külastanud Strobe Talbott tunnistab usutluses Argo Ideonile, et praegune USA valitsus oleks võinud Obama presidendiaja algul rohkem Euroopa riikidega konsulteerida. Ta esitab oma arusaama, mis põhjustel näib eurooplastele teinekord, et Ameerika on siinse maailmanurga viimasel ajal ära unustanud. Venemaa NATO-vaenulikkuse vähenemist aga tasub Talbotti hinnangul lihtsalt oodata.
Strobe Talbott oli USA asevälisminister Bill Clintoni administratsiooni ajal. Toona oli tal väga tugevalt käsi sees diplomaatilises taustatöös, mida Ameerika tegi Vene vägede väljaviimiseks Eestist.
Praegu juhib Talbott üht Washingtoni tuntumat poliitikaanalüüsi keskust Brookings Institution.
Kas president Obama kutse Ida-Euroopa liidritele kohtuda Prahas Medvedevi-kohtumise kõrval tähendas lohutust meie piirkonnale, sest see pole USA välispoliitikale enam nii tähtis?
Täiesti vastupidi, selline asi polnud kindlasti president Obamal mõttes. Ma muidugi kõnelen üksnes selle põhjal, mida olen Washingtonis kuulnud, ja olen kindel, et ta leiab ka ise võimaluse avalikult selgitada, mis selle kohtumise eesmärk on.
Siinne piirkond on maailmas oluline osa, mõtlen sellega Euroopat. Ning need [kutsutud] riigid on üks osa praeguseks integreerunud Euroopast. Selle rühma koosseisu järgi on selge, et tegu on riikidega, kes viimase aasta jooksul on väljendanud teatud muret selle üle, mis suunas liiguvad USA-Vene suhted.
Kuna president Obamal ja president Medvedevil oli plaanis allkirjastada kahepoolne leping USA ja Venemaa vahel ning president Obama teab, et väga selgetel ajaloolistel põhjustel on kohtumisele kaasatud riikidel mõned küsimused selle kohta, mis toimub Venemaal, ning nad tahaksid selgelt aru saada, milline on Obama administratsiooni poliitika Venemaa suhtes, siis ta lihtsalt kasutab võimalust maha istuda ja sellest rääkida. Nii lihtne see ongi.
Eesti president Ilves väljendas hiljuti ühes usutluses muret, et USA ja Euroopa on triivimas lahku. Osa inimesi Ida-Euroopas leiab, et ameeriklased ei räägi enam meiega, diplomaadid ei suhtle enam nii tihedalt kui varem. Ilves ise on üks väheseid Ida-Euroopa liidreid, keda Obama on vastu võtnud Valges Majas.
Ma mõistan sellist muret, kuna olen seda kuulnud väljendatavat nii Washingtonis kui ka siinkandis.
Kuna räägin eraisiku rollis ning te esitate mulle otsese küsimuse, annan ka otsese vastuse. Ma arvan, et USA valitsus oleks võinud teha paremat tööd eriti eelmise aasta esimesel poolel, et Euroopa kui tervikuga konsulteerida.
Kuid pidage meeles, et igal demokraatial on oma veidrused. Üks veidrus Ameerika demokraatia omadest on see, et kui ametisse asub uus president, võtab võtmeisikute paikasaamine valitsusaparaadis kummaliselt kaua aega.
Meil on see pikk ja teinekord raskestimõistetav protsess, mille abil kohtadele nimetatud inimesed tegelikult neile kohtadele kinnitatakse, et nad saaksid teenistusse asuda. Tean täpselt, kuna jälgisin seda ise, et osa neist ametnikest, kes tavalistes oludes oleks saadetud Euroopa pealinnadesse rääkima USA poliitikast ja uue valitsuse poliitikast, lihtsalt ei saanud seda teha, kuna nende kohale kinnitamine venis.
See võib kõlada kui tehniline selgitus, ent uskuge mind, sellel on oma tõepõhi.
Tunnen paljusid inimesi, kes töötavad praeguses USA valitsuses välja välispoliitikat, ning nad on sama pühendunud tugeva transatlantilise suhte hoidmisele kui nende eelkäijadki.
USA ees seisavad olulised ülesanded hoopis mujal maailmas kui Euroopas, selles mõttes peaks tähelepanu eemaldumine olema teatud piires ka mõistetav.
Jah, kindlasti suurel määral. Ameerika Ühendriigid osalevad kahes sõjas. Muide, Eesti on meie oluline liitlane Afganistani konfliktis. Ameeriklased hindavad Eesti panust jõupingutustesse Afganistanis ja tunnevad sügavalt kaasa neile ohverdustele, mida teie maa on teinud.
Kuid tõepoolest, kui president Obama asus ametisse, seisid tema ees kaks sõda ning globaalne majanduskriis. Loomulikult hõivasid need olulise osa tema tähelepanust. Kuid see ei takistanud teda oma esimesel presidendiaastal külastamast Euroopat rohkem arv kordi, kui ükski president seda mäletatavasti on teinud.
Obama-Medvedevi uus tuumaleping tähendab kummalegi kohustust vähendada aatomirelvastust märgatavalt. Kas seda lepingut peaks pidama eelkõige vana ja kehtivuse kaotanud START-leppe asendamiseks või on tegu märgiga Ameerika-Venemaa lähenemisest ja paremast koostööst?
See tähendab mõlemat. Tegu on vajaliku asendusega, mis parandab ja uuendab vana START- lepingut. Viimase üle käisid läbirääkimised põhiliselt Nõukogude Liidu lõpuajal, vahepeal on toimunud palju tehnoloogilisi uuendusi ning NATO poliitilised suhted on muutnud. Loomulikult oli vaja lepet värskendada.
Kuid tegu on ka demonstratsiooniga, et USA ja Venemaa suudavad maailmale eluliselt tähtsates küsimustes töötada üheskoos. Lootkem, et see aitab edasiminekul ka teistes valdkondades.
President Barack Obama valitsus on ka avaldanud uued tuumarelvastuse kasutamise põhimõtted, mis piiravad oluliselt neid tingimusi, mil USA on valmis tuumarelva kasutama. Tähendab see olulist muutust tuumarelvade ülesannetes, mis seni on täitnud kasulikku rolli tasakaalu saavutamisel näiteks Venemaa-taoliste riikidega?
See on tõepoolest uus suund. President Obama on teine Ameerika president, kes on kuulutanud eesmärgina tuumavaba maailma. Esimene oli Ronald Reagan. Tema unistus tuumarelvade kaotamisest oli aga erinev. Tal oli ettekujutuses probleemi tehnoloogiline lahendus, nn Tähesõdade programm. See ei osutunud realistlikuks. Ehkki kohtumisel Mihhail Gorbatšoviga Reykjavikis õnnestus Reaganil Nõukogude liidri veenmisel suurt edu saavutada, lõpuks see siiski ei töötanud.
President Obama lootus on, et diplomaatia ning tuumarelvastuse leviku piiramise leppe abil, samuti ulatusliku tuumarelvakatsetuste keelamise lepingu abil võiks aja jooksul suurriigid ja ka teised riigid vähem sõltuda tuumarelvadest kui varem. Ja edaspidi üha vähem. Ning siis lõpuks võiks osutuda praktiliseks lahenduseks kogu tuumarelvastus kaotada. See aeg asub ilmselt kaugel tulevikus, ent Obama on astumas sellel teel pika sammu.
Kas arvate, et see tähendab ka USA tuumarelvade äraviimist Euroopast?
Ma ei usu, et see on praegu kavas, ning ei saagi olla enne, kui ka teised piirkonna riigid pole valmis võrreldavaid samme astuma.
Loomulikult, olukorra iroonilisus käib praegu Venemaa kohta. Kui aatomivõidurelvastumine Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel algas, siis nägi just USA tuumarelvi võrdsustajana, st vastukaaluna sellele, mida tunnetati kui Nõukogude tavarelvastuse ülekaalu Euroopas.
Nüüd aga juhtub see, et venelased tunnevad: nende endi jõud tavarelvastuse osas on kahanenud ning nad vajavad enam tuumarelvastust. Nüüd käsitlevad nemad tuumarelvastust võrdsustavas rollis, mis aitab hoida pariteeti. Sellises käsitluses peitub minu arvates suur hulk vaieldavat, vanamoodsat mõtteviisi. Kuid seda tuleb võtta lihtsalt elu ühe tõsiasjana.
See tähendab ka, et kui USA ja Venemaa suudavad nüüd vähendada oma tuumarelvastust uue lepinguga lubatud tasemele, on see märkimisväärne. Ent tähendab samuti, et järgmiste sammude astumine saab olema keeruline. Eriti arvestades suurt ülekaalu, mis Vene Föderatsioonil on Euroopas lühimaa tuumasüsteemide osas.
Kuivõrd on kogu Ameerika uus «taaskäivituse» poliitika Venemaaga praeguseks kasu toonud ja mingeid olulisi tulemusi andnud?
Ma arvan küll, et saavutusi on olnud. Nimetaksin ühena Iraani küsimust. Minu mulje kõnelustest inimestega Washingtonis on see, et Venemaast oli suur abi mullu oktoobris kokkuleppe sõlmimisel, mis oleks pidanud tähendama läbimurret Iraani tuumaprogrammiga seotud probleemi lahendamisel.
Tõik, et läbimurret ei saabunudki, ei sõltunud juba mitte sellest, et Euroopa Liidu juhtriigid, USA ja Venemaa oleksid diplomaatias läbi kukkunud, vaid oli selle suure segaduse tagajärg, milles iraanlased ise asusid oma siseolukorra pärast.
Kui venelased soovivad tõsiselt parandada suhteid USAga, miks sellisel juhul jätkub ikka veel retoorika NATOst kui Venemaa vaenlasest?
Lühike vastus on, et meile tuletatakse pidevalt meelde, kui sügaval asuvad Venemaa ametliku NATOsse suhtumise juured. See on mõistetav nende ajaloolist kogemust arvestades, kuid ometi kahetsusväärne. Tuleb loota, et kui meie oleme kannatlikud, siis aja jooksul venelased jõuavad arusaamale, et neid ei ähvarda Euroopa ega Ameerika Ühendriikide poolt mitte mingisugune oht.
Venemaal on aga tõsiseid muresid julgeoleku alal. Kindlasti lähtuvad need lõuna poolt, nimetaksin Kaukasuse piirkonda, mis asub nii Venemaa piirides kui väljaspool neid.
Arvan ka, et pikema aja jooksul tähendab Venemaa jaoks probleemi Hiina esiletõusmine. See ei ole sõjaline oht. Ent Hiinas on juba 1,3 miljardit inimest ning nad on majanduslikult dünaamiliselt arenev riik, edukalt globaliseeruma hakanud, saamas maailmas üheks põhitegijaks. Hiina piiril asub tohutu suur Venemaa territoorium, mis on rikas ressurssidest – ning Hiina vajab ressursse –, kuid vaene vähemalt inimressursi poolest. Seda probleemi ei saa lahendada sõjaliselt, ometi võiks Venemaa pigem suunata oma jõupingutused selle lahendamisse, mitte aga muretseda NATO pärast, mis ei kujuta endast mingit ohtu.
Te olete tuntud ka kui üks Eestist 1994. aastal Vene vägede väljaviimise lepingute põhilisi arhitekte.
Mina olin pigem konsultandi rollis, põhilised arhitektid olid ikka presidendid Meri ja Jeltsin.
Teie raamatust «Vene sild» jääb teataval määral mulje, justkui olnuks president Merile vastumeelne toona Jeltsiniga kohtuda, ehkki Eesti allikad sellest ei räägi.
Ma saan meenutada küll, et president Meri oli skeptiline selles osas, et mis sellest kõigest välja tuleb. Kuid mitte seda, et ta ei soovinud Jeltsiniga asju ajada. Ta soovis, et meie [ameeriklased] oleksime nii abivalmid kui võimalik ning teeksime Jeltsinile selgeks, et tegu on õige otsusega.
Kas Eestist vägede väljaviimise leping sündinuks, kui polnuks seda tugevat Ameerika valitsuse taustatööd?
Teate, harilikult ma üritan vältida hüpoteetilisi küsimusi stiilis «mis siis, kui». Ent ma vastan sellele küsimusele.
Arvan, et kokkuleppe saavutamine olnuks siis palju raskem ja ehk ka võimatu, kui mitte USA ja meie võtmeliitlased eelkõige Euroopa Liidus ei oleks kõnelenud ühel häälel ning kasutanud ära kogu seda mõju, mis neil president Jeltsini juures oli.
Te olete ka varem öelnud, et teie hinnangul oli Vene vägede väljaviimine Balti riikidest üks Bill Clintoni administratsiooni olulisemaid saavutusi välispoliitikas.
See on tõsi. Kuid nimetaksin veel teist olulist saavutust, mille juures olen olnud. See oli president Clintoni edu siinsamas üle lahe Helsingis tippkohtumisel Jeltsiniga, kui meil õnnestus saavutada, et president Jeltsin loobus oma nõudmisest jätta Eesti, Läti ja Leedu välja riikide seast, kel on võimalus NATOga ühineda.
Strobe Talbott kirjeldab oma raamatus «The Russia Hand» (e k «Vene sild»), kuidas 1994. aasta kevadel oli Vene vägede väljaviimine Lätist ja Leedust juba selge, Eesti puhul aga rippus juuksekarva otsas.
Raamatu järgi oli president Bill Clintonil plaanis Moskvale Baltikumist vägede äraviimine siduda präänikuga – suurte tööstusriikide klubisse G7 vastuvõtmisega. «See on päris lihtne tehing,» rääkis Clinton. «Meie võtame venelased G7sse ja nemad lahkuvad Balti riikidest. Kui nad kuuluvad suurte poiste klubisse, on neil vähem põhjust väikesi poisse lüüa.»
Talbotti andmeil oligi üks Clintoni strateegia Jeltsini suhtes korraldada talle rahvusvahelisi tunnustusavaldusi, et tollel oleks kergem koduste kriitikutega toime tulla. Mis puutub Venemaa ja Balti riikide vahelisi kõnelusi vägede lahkumise osas, siis USA vahendas pidevalt erimeelsuste lahendamist ja pakkus ka osa kulude katmist.
Kui Läti ja Leeduga probleemid lahenesid ja Vene armee väljaviimine 31. augustiks oli juba selge, siis Eesti puhul oli tekkinud tõrge – umbes 10 000 Venemaa sõjaväepensionäri saatuse teema. President Jeltsin tegi Clintonile telefonikõne, paludes mõjutada Eesti presidenti Merit nõustuma Moskva tingimustega.
«Me ei kavatsenud vaidluses venelaste poolele asuda, aga olime jälginud nende kõnelusi eestlastega ning vaikselt kiibitsenud,» kirjutab Talbott. «Ummikseisu ületamise võimaluseks nägime seda, et Venemaa sõjaväepensionäridel oleks võimalik taotleda Eestis elamisluba.»
Clinton lubas Jeltsinile, et ta töötab probleemiga ja arutab seda Eesti presidendi Meriga, kuid samas ütles Jeltsinile, et on tähtis pidada kinni vägede väljaviimise graafikust.
Talbott ise viimaste kokkulepete saamise juures 1994. aasta juulis ei olnud, vaid pidi jääma Washingtoni ja tegelema Haitil tekkinud kriisiga. Clinton aga tegi teoks seitsmetunnise külastuse Riiga, kus pidas kõne Vabaduse väljakul, mis varem oli kandnud Lenini väljaku nime.
Hiljem Napolis tippkohtumisel Jeltsiniga kohtudes veenis Clinton Vene presidenti Eesti osas. «Boriss, ära seda vussi aja. Sa pead Eestist välja tulema. Kõik vaatavad pealt.» Ning Jeltsin andis signaali, et on valmis kokkulepet sõlmima, kui Meri sõidab Moskvasse ja nad kohtuvad silmast silma. Clinton lubas ärgitada Merit Moskvasse sõitma.
Ometi leidis aset veel üks ärev hetk, kui Jeltsin pressikonverentsil vastas UPI ajakirjaniku Helen Thomase küsimusele, kas ta toob 31. augustiks Vene väed Balti riikidest ära. Jeltsini vastus kõlas: «Njjjeeetttt!»
Talbott vaatas kõike seda CNNist ja kui kuulis Jeltsini sellist vastust, sulges silmad ja ohkas.
Siiski, nagu tagantjärele teame, Meri ja Jeltsini kohtumine Moskvas leidis aset, nn juulilepingud kirjutati alla ja Venemaa sõdurid lahkusid Eestist 1994. aasta augusti lõpuks. (PM)