/nginx/o/2008/12/31/111446t1he9f8.jpg)
Eesti seadustega lubatav ohtlike vangide kinnipidamisasutusse edasijätmine rikub inimõigusi, sest paralleelselt ei astuta samme vangide resotsialiseerimiseks, leiab Eesti Inimõiguste Keskus värskes aruandes.
Aruanne: pikem vanglapõli ei ravi retse
30. aprill 2010, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Niisama vangistuses oma aja ära istumisest ei ole kasu, kui sellega ei kaasne aktiivne töö selles suunas, et vabanedes naaseksid need inimesed ühiskonda mitteohtlikena,» seisab dokumendis.
Selle koostajad meenutavad õigusteadlase Jüri Saare seisukohta, et Eestis puudub kurjategijatele ettenähtud sotsiaalteraapiliste asutuste traditsioon ja nende rajamise kogemus.
«Kui need puuduvad juba praegu, takistades resotsialiseerimise eesmärki täita, siis mis kasu on kurjategijate jätkuval kinnipidamisel? Tegemist on sisuliselt nende tänavatelt eemalhoidmisega, ilma tegelike katseteta kinnipeetavaid resotsialiseerida,» leiavad aruande koostajad.
«Ilma eriprogrammide ja -töötajaskonnata ei muutu varem ohtlikuks peetud isik ohutuks vangis istumise ja oma aja surnuks löömisega. »
Suvel jõustunud seadusemuudatused ei sätesta inimõiguslaste hinnangul selles vallas midagi uut.
«Ilma isiku resotsialiseerimisele suunatud konkreetsete meetmeteta ei ole karistusjärgne kinnipidamine inimõigustega kooskõlas.»
Karistusjärgselt kinni peetavad isikud vajavad aruande koostajate hinnangul psühholoogilist abi ja toetust veelgi enam kui karistuslikult kinnipeetavad isikud.
«Neile suunatud meetmed ei saa olla samad, mis karistust kandvatele kinnipeetavatele,
kuna need meetmed ei ole neile varem mõjunud ning nad ei ole ka võimelised omal käel resotsialiseerumise suunas liikuma.»
Samuti on koostajate sõnul oluline silmas pidada seda, et karistusjärgselt kinnipeetavate vangistus ei ole kindla lõpptähtajaga ning sellest tulenevalt vajavad nad erilist
lähenemist.
Eesti Inimõiguste Keskuse hinnangul puudub karistusjärgselt kinnipeetavatel sageli motivatsioon ühiskonnale vastuvõetavamaks muutuda. «Enamik neist löövad kinnipidamisasutuses lihtsalt aega surnuks ning ei pea vabanemisvõimalust reaalseks.»
Inimõiguste kohus on leidnud, et selliste kinnipeetavatega peab töötama väljaõppinud, multidistsiplinaarne ametkond.
«Selleks kõigeks on aga vaja, et oleks välja töötatud tegevuskava ja programm, mis paneb paika sammud, mille tulemusel on vabanemine reaalne võimalus,» leitakse täna avalikustatud aruandes. «Eestis karistusjärgselt kinnipeetavate rehabilitatsiooniprogrammid puuduvad.»
Juulis jõustunud seadusetäiendus ei sisalda nende hinnangul ühtegi sätet selle kohta, kuidas saavutatakse nende isikute ohtlikkuse vähenemine ja nende ettevalmistamine ühiskonda naasmiseks.
«Selle tulemusel on oht, et tekib grupp kinnipeetavaid, kes veedavad vanglates aega, kuni nende kümme aastat täis saab, mille järel nad vabastatakse, on nad siis ühiskonnale
ohtlikud või mitte.»
Justiitsministeeriumi avalikult teadaolevates plaanides ei ole inimõiguslaste teada nimetatud spetsiifiliste rehabilitatsioonimeetmete loomist karistusjärgsele vangistusele, mistõttu ei pruugi karistusjärgne kinnipidamine olla sellele seatud eesmärkide täitmiseks efektiivne lahendus.
Teiseks heidavad inimõiguslased ette, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise
Reeglistik on puudulik.
Nende nägemuses on keeruline eelkõige isiku ohtlikkuse määramine, mis nõuab teatud prognoosi isiku käitumise üle millalgi tulevikus.
Aruande koostajate hinnangul sarnaneb karistusjärgne kinnipidamine psühhiaatrilise sundraviga ehk kurja teinud inimese vangla asemel psühhiaatriahaiglasse saatmisega. Vahe seisneb aga selles, et vangide puhul tehakse seda ilma diagnoosita - kohus ise hindab, kas antud isiksuse omadustest tuleneb oht tekitada kahju ka edaspidi.
«Sellise hinnangu andmine eeldab kompetentset ekspertiisi, mis suvel jõustunud sätete kohaselt ei ole aga kohustuslik,» leiab keskus.
Selles osas avaldasid muret nii riigiprokuratuur kui õiguskantsler oma kommentaarides eelnõule.
Nende hoiatustele vaatamata jäi probleemne säte aruande koostajate sõnul ikkagi vastuvõetud seadusmuudatustesse.
«Kaheldav on karistusjärgse kinnipidamise vajalikkuse põhjendatus olukorras, kus karistus ise on pikaajaline ja kohtunik peab otsuseid tegema isiku meeleseisundi kohta 10 või 15 aasta pärast.»
Aruande koostajate sõnul on mitmed uuringud näidanud, et isiku käitumise põhjal vanglas ei ole võimalik täie kindlusega ennustada tema käitumist vanglast vabanemisel.
Kokkuvõttes leiavad inimõiguslased, et karistusjärgne kinnipidamine ei pruugi sellele seatud eesmärke saavutada.
«Samuti ei ilmne antud meetme eelnõu seletuskirjast ega ka muudest justiitsministeeriumi selgitustest, kas ja kuidas kaaluti alternatiivseid meetmeid. Põhjendus, et teised riigid seda sama abinõu kasutavad, ei ole piisav.»
Karistusjärgse kinnipidamise süsteemi vajakajäämistega oleks aruande koostajate hinnangul pidanud põhjalikult töötama enne selle seadustega lubamist.
«Isikuvabaduse piiramine sellisel kujul on tõenäoliselt meelevaldne. Ka riigikohus on seisukohal, et sellise piirangu põhiseaduspärasuse küsimuses järgnevad tõenäoliselt kohtuvaidlused ning loobus seetõttu laiaulatusliku sisulise arvamuse andmisest.»