Paul Goble: mida näitavad Gruusia sündmused

, Aserbaidžaani diplomaatiaakadeemia direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paul Goble.
Paul Goble. Foto: Margus Ansu
Aserbaidžaani diplomaatiaakadeemia direktori Paul Goble’i sõnul on USA saatnud sõnumi, et suudab oma sõpru kaitsta kus iganes, mida ta aga tegelikult ei tee, kui vastas on Moskva.

Gruusia Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel puhkenud sõda tõmbab tähelepanu kahele asjaolule, mille tunnistamist on lääneriikide valitsused üritanud igati vältida ja mis selle mittetunnistamise tõttu on pannud kahe riigi valitsusi tegema avaldusi, mis ühtaegu aitavad selgitada terendavat katastroofi ja võimaldavad ka seda terviklikult käsitleda.



Ühelt poolt näitab konflikt, mille keskmes on Lõuna-Osseetia, et Venemaa ei ole selline status quo’d taotlev riik, nagu teda on soovinud näha Ameerika Ühendriigid ja eurooplased ning et üht riiki ei saa selliseks muuta lihtsalt nii, et seda aina korratakse ja teda kaasatakse mitmesugustesse institutsioonidesse, mis on mõeldud riikidele, kes soovivad senise süsteemi jätkumist.



Selle asemel on Moskva viimastel aastatel suurel määral Vladimir Putini esilekerkimise tõttu muutunud revisionistlikuks jõuks, mis on valmis vaidlustama ning soovib ja üha enam ka suudab vaidlustada 1991. aastal tekkinud korra, eriti juhul, kui mõne endise Nõukogude liiduvabariigi, näiteks Gruusia valitsus on käitunud moel, mis avab ukse Venemaa agressioonile.



Teiselt poolt on just seepärast, et USA ja tema liitlased võtavad oma soove Venemaa kohta tõe pähe, Washington ja vähemal määral ka Euroopa pealinnad pidevalt teinud mittevene valitsuste suunas avaldusi, mis on jätnud mulje, et Lääs toetab neid igasuguste probleemide korral, mida Venemaa võib tekitada.



Mõnikord on tehtud seda sõnumi kordamisega, et USA toetab selle või teise riigi «territoriaalset terviklikkust», mis muidugi tähendab midagi ainult siis, kui keegi seda ohustab, kuid viib mittevene valitsused arvamusele, et Lääs toetab neid, kui nad ise püüavad seda põhimõtet jõustada – mida aga Lääs ei tee, kui retoorika välja jätta.



Mõnikord on Ameerika sõnad, et Washington võib kaasata kõik või peaaegu kõik nõukogudejärgsed riigid NATOsse, kui ta nii heaks arvab, ja et ta võib aktiivselt propageerida «värvilisi revolutsioone» mis tahes riigis, saatnud teele kavandatust hoopis teistsuguse sõnumi, lastes arvata, et USA suudab ja tahabki sekkuda otsustavalt oma sõprade toetamiseks – mida ta aga ei tee, kui vastas seisab Moskva.



Lühidalt öeldes on tohutu haigutav lõhe Lääne retooriliste liialduste vahel Venemaast kui status quo’d taotlevast riigist ja mittevene riikidest kui Lääne «strateegilistest partneritest» ning selle vahel, mida Lääs on tegelikult valmis ette võtma, kui olukord nende riikide ja Venemaa vahel peaks muutuma kriitiliseks, mis on aga aidanud ilmale tuua üha tõsisemaks muutuvaid katastroofe.



Esiteks on see õhutanud selliseid mittevene juhte nagu Gruusia presidenti Mihhail Saakašvilit omaks võtma nii julget käitumisjoont, mida ei toeta ükski lääneriik, mis omakorda loob pinnase selleks, et Gruusia jääb oma saatuse üle iseotsustamise küsimuses varasemast halvemasse olukorda ning põhjustab ka pettumist Läänes tervikuna.



Juba praegu levib see pettumus teistesse piirkonna riikidesse, mis näevad, et lõhe Lääne retoorika ja tegelikkuse vahel tähendab, et nad peavad Venemaa surve ees taganema isegi rohkem, kui nad oleksid seda muidu pidanud tegema, mis piirab veelgi nende riikide väljavaateid paremale tulevikule.



Ning lõpuks – see on oht, mida ei saa kuidagi välistada – tähendab Lääne ja eriti Ameerika võimu ja mõju nii järsk vähenemine piirkonnas seda, et venelased, kes pole kunagi olnud eriti nutikad taipama, kus seisab piir, võivad lõpuks ületada punase joone ning provotseerida Ida ja Lääne suhetes sellise plahvatusliku olukorra, mis läheb aina rohkem käest ära.



Olen päris kindel, et mitte keegi ei oleks õnnelikum kui nende ridade autor, kui Ameerika ja Lääne teod vastaksid Ameerika ja Lääne retoorikale nende mittevene riikide toetamisel, kes pääsesid seitsmeteistkümne aasta eest kurjuse impeeriumi küüsist. Aga ei ole ka kedagi, kes oleks vähem õnnelik kui mina selle üle, et süvenev lõhe viib katastroofini nii nende riikide kui ka Lääne jaoks.



Need mõtted ei ole tekkinud mitte ainult viimase nädala Kaukaasia sündmuste hoolika jälgimise, vaid ka kahe väga targa deklaratsiooni põhjal, mille on koostanud riigid, kes teavad Läänest palju paremini, kui ohtlik on Gruusia olukord nii piirkonna elanikele kui ka Läänele ja Venemaa tulevikule.



Esimene neist dokumentidest on Eesti, Läti, Leedu ja Poola presidendi ühisdeklaratsioon Gruusia sündmuste kohta. Mõistes hukka Venemaa teod Gruusias, esitavad neli riigijuhti kaks teravat küsimust, mis peaks mõlkuma maailma kõigi hea tahtega inimeste meeles.



Esiteks nad küsivad, «kas praeguseid Venemaa ametivõime saab üldse nimetada Euroopa Liidu adekvaatseteks strateegilisteks partneriteks», teiseks esitavad küsimuse, «kas Euroopa demokraatlike riikide pere saab jätkata kahepoolselt kasulikku dialoogi riigiga, mis kasutab teise iseseisva riigi vastu raskerelvi».



Nad märgivad, et Gruusia sündmused on «Euroopa Liidu ja NATO usaldusväärsuse lakmustestiks, tõestamaks kõigile Euroopa Liidu ja NATO liikmetele, liikmesust taotlevatele riikidele ning demokraatlikele partneritele, et need organisatsioonid väärivad liikmeks ja partneriks olemist», ning kutsuvad kõiki maailma juhte oma deklaratsiooniga liituma.



Teine dokument on Sergei Kovaljovi ja teiste Venemaa juhtivate inimõiguste aktivistide üleskutse mõista hukka Venemaa teod Gruusias, arvata Moskva nende tõttu välja G8 ridadest ning kehtestada ÜRO, OSCE ja PACE poolt sanktsioonid Venemaa valitsuse vastu (http://grani.ru/War/m.139825.html).



Nende dokumentide taga seisab kaks julgete inimeste rühma, kes teavad omast käest, milleks on võimeline Venemaa ja kui vältimatult püüab Moskva ära kasutada lääneriikide nõrkust, eriti aga nende vigasid, mistõttu need dokumendid ei vääri mitte ainult suurimat austust, vaid maksimaalset tähelepanu lääneriikide pealinnades.



Gruusia kriisi mõttes on see muidugi juba väga hilja. Siiski ei ole veel liiga vara hakata hoolikalt mõtlema, kuidas viia sõnad ja teod kooskõlla, et praegu Gruusia Vabariigi elanikke tabanud tragöödia ei leviks peagi piirkonna teistesse riikidesse ja mujalegi maailma.



Artikkel ilmus 10. augustil Paul Goble’i veebipäevikus Window on Eurasia (http://windowoneurasia.blogspot.com/2008/08/window-on-eurasia-what-georgian-events.html).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles