Kui lääs kõnelnuks diplomaatilise kombineerimise asemel Venemaaga ühehäälselt, jäänuks Gruusia sõda pidamata, väidab Ronald Asmus. Äsja ilmunud raamatut luges ajaloolane Ingmar Haav.
Väike sõda, mis vapustas maailma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu raamatu pealkirjast võib välja lugeda, olid 2008. aasta augustis Gruusias toimunud sõjal märksa kaalukamad tagajärjed, kui tavavaatleja seda hoomata võib.
Vähemasti nii arvab Ron Asmus, kelle silmis oli see konflikt midagi märksa enamat kui Venemaa sekkumine tsiviilelanike ja rahuvalvajate kaitseks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Ühtlasi leiab Asmus, et tegemist ei olnud vaid Moskva varjatud sooviga luua piirkonda kaks uut vasallriiki.
Ehkki augustisõda Gruusias ei olnud ohvriterohkuselt sugugi 21. sajandi esimese kümnendi veriseim konflikt, arvab Asmus siiski, et see vapustas maailma. Sõja tausta avades toob ta välja kaks põhiteesi.
Esiteks ei peitunud sõja põhjused pelgalt etnilises rivaliteedis grusiinide, abhaaside ja osseetide vahel ega kõnealuste provintside tulevikustaatuses. Isegi kui rahvuslikud vastasseisud selles regioonis olid tõsised, oleks need saanud lahendada ilma verevalamiseta.
Augustisõja puhkemise oleks hoidnud ära suurem rahvusvaheline kohalolek Osseetias, kus rahuvalvajateks poleks olnud üksnes konflikti pooled, ning tugevam surve konkreetseks rahuplaaniks Abhaasias. Kahe provintsi lahendamata staatus oli Asmuse väitel vaid sõja alustamise ettekäändeks.
Konflikti üheks tegelikuks põhjuseks peab ta Gruusia ambitsiooni murda välja oma kvaasi-koloniaalsuhtest Moskvaga ning saada osaks demokraatlikust läänest – samm, mis oleks läinud vastuollu Venemaa arusaamaga huvisfääridest.
Teiseks ei olnud sõda suunatud mitte ainult Gruusia euroatlandilise ruumiga liitumise nüristamiseks, vaid oli Venemaa väljakutse senisele Euroopa julgeolekuarhitektuurile, mis Venemaa arvates oli tema suhtes ebaõiglane. Venemaa tahtis heidutada riike, kellel on Gruusiaga sarnased ambitsioonid saada osaks üleatlandilisest julgeolekuvõrgustikust.
Venemaa soovis saata ülejäänud maailmale sõnumi, et üleatlandilise julgeolekuvõrgustiku laienemisel tema piirialadel on selge lõpp ning riigid, kes hoiatusi kuulda ei võta, maksavad kõrget hinda. Mõneti irooniliselt tõdeb Asmus, et Venemaa tegevusel võib olla hoopis vastupidine tagajärg ning mõne riigi sellised ambitsioonid võivad endisest veelgi tugevneda.
Asmuse arvates ei ole augustisõja puhkemises süüta ka lääneriigid. Vaid pool aastat enne augustisõda loodi Kosovo iseseisvuse tunnustamisega ohtlik pretsedent, mille paralleelidele Gruusias oli korduvalt viidanud president Saakašvili ja mille eest hoiatas ka Venemaa. Lääneriigid oleks pidanud rakendama märksa selgemalt meetmeid, mis aidanuksid välistada paralleelide tõmbamise kahe konfliktipiirkonna vahel.
Kosovo iseseisvuse tunnustamine ei olnud ainus tõuge, mis pani Venemaa võtma midagi samasugust ette Gruusias. NATO tippkohtumiseks Bukarestis 2008. aasta kevadel oli alliansi liikmesuse tegevuskava (MAP) ning selle andmine või andmata jätmine Gruusiale (ja ka Ukrainale) ilmselgelt ülemüstifitseeritud.
MAPi andmise asemel otsustasid liitlased märksa umbmäärasema lahenduse kasuks, lootes nii rahuldada kõiki osalisi, sealhulgas Venemaad – lubati, et Gruusiast ja Ukrainast saavad tulevikus igal juhul alliansi liikmesriigid, kui nad seda soovivad. Säärane lubadus oli selge sõnum Venemaale, et on aeg tegutseda.
Liitlased olid Gruusiale MAPi andmise suhtes selgelt teelahkmel ning Asmuse arvates oleks sõda suudetud vältida, kui lääs oleks kõnelnud Venemaaga ühehäälselt, kasutades jõulisemat diplomaatiat ja heidutust. Nüüd, kui sõda on läbi, peaks lääne põhieesmärk olema anda Venemaale mõista, et selline käitumine ei jää tulevikus karistamata.
Asmus kritiseerib ka president Sarkozy juhtimisel sõlmitud vaherahu tingimusi. Kuigi Prantsusmaa välisminister Kouchner ja Soome välisminister Stubb (vastavalt ELi ja OSCE eesistujariikide välisministrid) olid leidnud rahulepinguks sobiva sõnastuse juba varem ning seda Moskva ja Thbilisiga konsulteerides, siis Sarkozy isiklik uhkus ei lubanud seda rahulepingut aktsepteerida.
Sarkozy eestvedamisel otsustati uue sõnastuse kasuks, mis koostati kiiruga, Gruusiaga konsulteerimata ning mille puudujääkide ja umbmäärasuse eest maksavad grusiinid kõrget hinda tänaseni. Ühtlasi sündis Sarkozy ja Medvedevi vahel vastastikune usaldus, mille loorbereid lõigatakse siiani (kõige ilmekam näide sellest on Prantsusmaa ja Venemaa vaheline Mistral-klassi dessantlaeva tehing).
Asmuse raamat loob meile piinliku täpsusega ülevaate 8. augustile eelnenust ja järgnenud päevadel Gruusias toimunust. Asmuse isiklikud kokkupuuted Gruusiaga võimaldavad anda avatud ja moonutamata kroonika Thbilisi sammudest saatuslikel minutitel 7. augusti hilisõhtul ja järgnenud konfliktis. Täpne ülevaade antakse Washingtoni eelnenud ja järgnenud reaktsioonist Venemaa invasioonile ning ELi ponnistustest vaherahu loomisel.
Raamatule saab ette heita vaid ühte. Kogutud materjalid põhinevad Gruusia, USA ja Euroopa dokumentidel, meedial, kohtumistel ja intervjuudel. Pea täiesti kajastamata on jäänud Venemaa enda allikad. Siinkohal ei saa süüdistada Asmust. Kui raamatu tarbeks materjali kogudes kohtas Asmus enamjaolt vastutulelikkust, siis Venemaa ametnikud ja kõrgemad sõjaväelased keeldusid intervjuusid andmast ja dokumente jagamast.
Sellegipoolest on tegemist kohustusliku kirjandusega kõigile neile, kes huvitunud arengutest Kaukaasias ja Venemaal ning laiemast geopoliitikast. Raamat loob väärtusliku ja objektiivse tasakaalu ajal, mil üha suurem osa lääne meediast ning poliitilisest juhtkonnast osutab sõja tekkepõhjustest rääkides süüdistavalt Gruusiale.
Asmus püüab küll toimunut objektiivselt kajastada, kuid tahes-tahtmata jääb raamatut lugedes tunne, et autoris on Gruusia leidnud hindamatu sõbra.
Ronald Asmus
• Eesti lugejale varasemast tuttav raamatu «NATO avanemine» autorina.
• Eesti ning teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide toetaja nende pürgimustes NATO liikmesriigiks saamisel.
• Sai 2000. aastal Maarjamaa risti III klassi ordeni.
• Töötanud ka raadios Vaba Euroopa, mainekas julgeoleku-uuringute keskuses RAND Corporation ja USA välisministeeriumi abivälisministri asetäitjana.
• Praegu töötab Saksa Marshalli Fondis, mis keskendub Ühendriikide ja Euroopa atlandiülese sideme tugevdamisele.
Raamat
Ronald D. Asmus
«A Little War that Shook the World: Georgia, Russia, and the Future of the West»
2010,
Palgrave Macmillan
272 lk