Ärge sõbrustage minu ehitajatega, hoiatas ettevõtja, kelle me mõne aasta eest palkasime oma maja renoveerima. «Kui te nendega liiga lähedaseks saate, kasutavad nad seda ära.» Loomulikult olin juba nendega lähedaseks saanud.
Vello Vikerkaar: Eesti klassivahed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kanadas ja Ühendriikides, kus me kõik oleme kaasatud vandenõusse, mille käigus teeskleme, et klassierinevused on peaaegu olematud, sisendatakse meisse sünnist saati vajadust pingutada näitamaks, et kuigi mõnel inimesel on rohkem raha kui teistel, oleme kõik loodud võrdsetena (või kui ei ole, siis kolonel Colt muutis meid võrdseks).
Lapsi õpetatakse ütlema «jah, härra» ja «ei, härra» isegi torumehe abilisele, kes tuleb vannitoa torudest välja koukima hiiglaslikku karvakera. Kui pereisa istub Mercedesesse, et tööle sõita, ei seisa ta kõrgemal väljasõiduteel hommikusuitsu kiskuvatest töölistest, kes saabusid uut katust paigaldama. Oluline on seda välja näidata.
Ühiskondlikel klassidel ei pruugi tingimata midagi ühist olla, aga kõik paistavad vähemalt väliselt olevat pühendunud klassivaba ühiskonna poole püüdlemisele.
Nagu Henry V, kes liikus lahingu eelõhtul inkognito sõdurite seas lõkketulede vahel, et nende meeleolust aimu saada, nii saadetakse Ameerika kesk- ja kõrgklassi lapsed sageli suviti mõnda ettevõttesse töötama koos alamklassiga.
Selle taga peituva loogika kohaselt aitab see neil mõista tegelikku maailma ning aduda, kui hästi on neil endil läinud.
Niisiis ei olnud mul põhjaameeriklasena sugugi loomuvastane istuda aias koos eesti majaehitajatega, nendega koos õlut juua ning arutada kõike alates ehitajale paremini sobivast mägijalgrattast kuni varvaste kaitsega töösaabaste hüvedeni.
Ma ei osanud aimatagi, et hetkel, mil ma korkisin lahti esimese õlle, olin ma purustanud tuhandeid aastaid kestnud Eesti traditsiooni.
Orjapidaja ei räägi orjakeelt, olen ma kuulnud kümneid kordi, ehkki esimesel korral pidasin ma seda vaid seletuseks, miks Eesti valitsejad ei ole kunagi suvatsenud kohalikku keelt ära õppida. Alles hiljem taipasin, et keele mitteomandamine on ääretult praktiline: feodaalühiskonnas kindlustas see täiendavalt tugeva klassibarjääri püsimise.
Kui ma ei oleks suutnud kõnelda eesti keelt, oleksin ma olnud sunnitud austama aastatuhandete pärandit ega oleks sattunud nii suurtesse probleemidesse. Ühise keeleta oleksin jäänud tundmatuks suuruseks.
Kui nad poleks mind tundma õppinud, oleksid nad mind võib-olla peljanud. Ja selguski, et just sel hetkel, kui ma ei olnud nende jaoks enam salapärane, hakkasid nad mind ära kasutama.
Ma teadsin, et nad olid purjus, sest nad esitasid küsimusi. Eestlast võivad küsimused seesmiselt lausa kõrvetada, aga ta esitab neid harva enne, kui pole purju jäänud. «Ütle mulle, Vello,» tegi otsa lahti põrandapanija Sven.
«Kui kaua võttis sul aega eesti keele äraõppimine?» See oli loomulikult kompliment, aga salakaval ja kaalutletud. Vastates lubasin ma teda endale lähedale. Mõisnikku tuleb veidi meelitada, tema valvsus uinutada.
Ma oleksin pidanud viisakalt vastama «kuus kuud» ja edasi minema, selle asemel arenes aga viieminutiline vestlus, mis viis Sveni järeldusele, et ma olen üks mõnus mees. Ja mõnusad mehed hoiavad ikka kokku. Sven tegi mulle teatavaks, et tegemist on tema kassi viienda sünnipäevaga ja et ees seisab volbriöö.
Lahtiseletatult tähendas see: me oleme purjus nüüd ja igavesti. Järgmise kahe päevaga suutsid Sven ja tema kaaslased paigaldada põrandalauad nii, et nende vahele võis vabalt sõrme pista, ning tekitada seintele asetatud kipsplaatidesse seletamatul kombel rusikasuuruseid auke. Ühest lihtsast inimlikust žestist piisas täieliku mässu algatamiseks.
Töötajatega tekkinud sidemete probleemi lahendamiseks proovisin kasutada järelevaatajat ehk meest, kelle ülesandeks on jälgida töö kvaliteeti. Praktikas tähendas see, et ta karjus regulaarselt tööliste peale, just nagu motiveeriks neid vaid puhtalt hirm.
Kuid järelevaataja kasutamine ei olnud väga edukas, sest ma ei suutnud endale lubada tema täiskohaga palkamist ning ma kipun soovima vigase töö parandamist juba ammu enne seda, kui see on valmis tehtud.
Kuid ma mõistan süsteemi eeliseid. Kui saksa aadlikud Eestist lahkusid, ei jätnud nad maha tühimikku. Eestlased ise (sageli ohvitserid) astusid mõisniku rolli ning uude süsteemi sobis kenasti ka järelevaataja, kes täitis samasuguseid ülesandeid nagu tema ametikaaslane kodusõjaeelse Ameerika Lõuna istanduste orjade kantseldamisel.
Seitsesada aastat Eestis püsinud keelebarjäär võis kaduda, kuid järelevaataja amet on ajaproovile vastu pidanud puhver, mis tagab sujuva töötegemise.
Ta on mõisniku kaikamees. Ta teab, millised vandesõnad avaldavad mõju. Tal on isegi piits, mida, nagu ma nägin, ta oskab tõhusalt kasutada: järelevaataja sisenes tööliste putkasse ja peksis purjus krohvija sõna otseses mõttes vaeseomaks.
Kuni ma polnud ise järelevaataja ülesandeid kogenud, arvasin, et eestlased dramatiseerivad klassisüsteemiga üle. Kuidas saanuks inimesed, kes võtavad nii valmilt omaks, et olid kõik kunagi orjad, luua nii põhjaliku omavaheliste piirjoonte paikapanemise süsteemi?
Aga samamoodi oli see ka kodusõjaeelses Ameerika Lõunas. Orjaklassi sees pandi paika piirjooned nahatooni ja tehtava töö laadi järgi: põlluorjad või majaorjad. Eestlased on piirjoonte puhul lähtunud haridusest.
Sõna «haritud» kasutamine tähendab eestlase puhul midagi enamat kui vaid seda, et inimene on saanud hariduse. Haritud eestlane tunneb välismaalase kultuuri, räägib meelsasti tema emakeeles ning välismaalane leiab temaga nii mõndagi ühist. See tähendab, et tõenäoliselt ei tee ta sulle rehepappi.
Mõistagi võib ka ehitaja olla haridust saanud. Läänes on küllaga doktorikraadiga inimesi, keda võib leida vasarat vibutamas, ning rohkelt autodidakte (aeg-ajalt isegi avaldamiseni jõudnud luuletajaid või romaanikirjanikke), kes töötavad näiteks puusepa või kunsttislerina.
Minu meelest on veider, et eestlased, kes kasutasid kiiresti ära neile pakutud saksa kõrgharidussüsteemi eeliseid, ei võtnud üle saksa tsunftisüsteemi, iga tööala au ja uhkust. Jah, püüdke vaid leida mõnda elamuehituses tegutsevat töömeest, kes annaks tehtud tööle garantii.
Parimal juhul on lootust leida ehitajad mõnest OÜst, mis on ajaproovile vastu pidanud, kuid isegi nemad palkavad selliseid töömehi, kes tunnevad end palju õnnelikumana, kui saavad vajuda purupurjus pikali heinakuhja taha päikesekiirtest üle külvatud aasal.
Loomulikult on palju eestlasi, kes pole kuigi palju haridust saanud ja kes ei hakka rehepappi tegema, kuid nad kalduvad pigem tegutsema mõnes muus valdkonnas.
Eestlaste meelest pole ehitus kuigi seksikas ala hoolimata sellest, et korralikult töötav ehitaja on aus ja isegi auväärne amet. New Yorgi metroos võib näha töömehi askeldamas stiilsetes töörõivastes, tööriistad kaasas kotiga, mis maksab peaaegu sama palju kui tööriistad ise. Nii uhked on nad oma eriala üle.
Kuigi ma usun, et olen hakanud mõistma, kuidas Eestis asjad käivad (ehkki minu klassisüsteemi teooria üle võib muidugi vaielda), selgus siiski, et sellest pole praktikas mingit abi. Ma ei ole õppinud midagi tööliste kohtlemise kohta.
Ehkki ma püüan hoida distantsi, küsivad nad niipea, kui on teada saanud minu nime, raha laenuks. «Kas teie ülemus ei maksa siis teile?» küsisin viimati minu ukselävel seisnud tööliselt. «Jah, aga mitte sel nädalal.» Ta kratsis kukalt, pööras siis pead ja sülitas. «Sest te polnud tööga rahul.»
«See on õige. Tahate, et ma näitan teile akent, mille te tagurpidi ette panite?»
«Mul on vaja ainult veidi laenata, kas tuhandet krooni ei saaks?»
«Ainult teie ülemuse sõna peale,» ütlesin lootuses leida olukorrale lahendus. «Nii et teie võlg läheb talle üle ja ta peab sellega nõus olema.»
«Oh,» põrnitses ta oma jalgu ja jäi mõneks ajaks mõttesse. «Ei,» leidis ta siis. «Ülemus ei tohi sellest teada.»
«Ma ei usu, et mul on üldse majas sularaha,» laususin uut võtet proovides. Ta oli juba selga keeramas, kui ülalt kostis hääl: «Mul on viissada krooni, sa võid selle talle anda.»
Liina oli tulnud trepile. Ja rikkunud kõik. Ja paisanud mind suhetes ehitajatega tagasi algusesse.
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!